spanjel,
argumendid olid sellised, et no esiteks muidugi see, et ma teen ise selles probleemi, aga no kui ikka ei saa muud moodi elada, siis tema on nõus organiseerima operatsiooni.
aga kui operatsioon tehtud, siis tuleb arvestada sellega, et haavad ei pruugi kasvada väga korrektselt kinni, st liigliha võib näiteks tekkida ja siis on veel hullem, sest väheneb tundlikkus (ehk sekselu ei ole enam nii nauditav) ja vaatepilt on ikkagi kole, koledam veel.
teiseks on tema praktikas tulnud ette naisi, kes on pärast seda no kuidas nüüd öelda, luulusid nägema. ma ei oskagi seda kirjeldada, noh tunned, et see sealt alt lõikamine on sulle kuidagi psühholoogiliselt mõjunud ja sa ei tunne ennast enam täisväärtuslikuna. ma ei tea, ei oska seletada, võimalik, et midagi taolist kui sa pole sünnitanud ise vaid on keisrilõige olnud. et siis nagu polegi päris naine, ema... tõenäoliselt see on iga inimese enda peas, sest psühholoogiline on see probleem ju ka enne lõikust.
kolmandaks siis need häbememokkade ääred, mis tõepoolest pidid sageli jääma sellise käristatud äärega.
neljandaks tundlikkus, tundlikkus ja veel kord tundlikkus, mis võib kõvasti väheneda.
noh eks nii mõnigi tema argument hirmutas mind ja operatsioon on siiani tegemata. aga mingit infot neilt, kes operatsiooni läbinud, mul pole. mis siis paika peab ja mis mitte. muidugi on paljud asjad individuaalsed, aga no midagi peaks ju ka üldistada saama.
muide arst ei olnud mingi suvaline, vaid siin foorumis korduvalt soovitatud ja väga hea mainega.