Nagu lubatud, panen kogemused järgmisetele koloskoopiale minejatele kirja!
Hurraa! tegin ära! Ega ta nüüd tore ei olnud. Aga ära ei tapnud. Kolm naisttegelast ruumis, kästi püksid jalast võtta ja pikali heita. Siis keerasin külili.Linakene pandi natukene peale, et külm ei hakkaks .... Ja hakkas pihta:D Natuke libeainet ja toru lükati sisse. See hetk oli natukene valus, aga mitte midagi ületamatut. Ja vot siis hakkas seda edasi lükkama vms...see oli väga ebamugav, ka valus. Pigistasin isegi pisaraid ja ohkisin. siis lasti õhku(Y)valus! Aga kuna ma olin selline näljane ja paha oli olla juba ennem, tuli nutt pigem hirmust ja jõuetusest. Arst vaatas ekraani, õde tegutses toruga ja teine superhoolitsev tädike hoolitses siis minu eest. Patsutas käekest ja andis mingit rohtu keele alla, sest ma ikka piinlesin seal veidi, siis küsiti, et kas ma olen autoroolis ja kuidas ma siit ära saan. Kui ütlesin, et taksoga, anti veel mingit rahustavat vedelikku. uuriti ja puuriti:paga kõik tundus soolega korras olevat. Ongi ärritunud soole sündroom-ehk närvidega seotud asi. KUi ära sealt läksin olin ikka parajalt uimane, et tuikusin sealt välja. Aga inimesed olid väga kenad ja mõistvad. Ukse taga ootas uks kÕhnuke vene proua ja ma istusin hetkeks ta kõrvale ja vangutasin muigega pead. Ta patsutas mulle naeratades õlale ja näitas, et tal tehakse suu kaudu ja see ikka veel hullem. Nii armas! Kokkuvõttes, kes sinna peab minema, pole hullu! See Fortransi asi oli ikka vastikum osa sellest protseduurist tervikuna. Ja mis kõige mõnusam-peale protseduuri läksin poodi ja ostsin süüa ja mõnulesin ning magasin. Vot nii. Ühe kannatuse õnnelik lõpp! Edu kõigile!!!