Minu isa sai hiljuti Wismarist välja. Minu vaatenurk asjale on, et sinna tasub minna siis, kui oled juba nö kainenemas aga ilgelt halb on olla. Täis peaga katkestamiseks minna? Raharaiskamine. Sest - joodik on selline tegelane, et kui tema tahab, siis joob ikka edasi, ka peale kliinikust tulekut. Sest hammas on ju verel ja joodiku ego on suur ning ta peab oma tahtmist saama. Kui keegi tema lemmiktegevust katkestab, siis ta lihtsalt hiljem jätkab seda.
Olen sellise isaga üles kasvanud ja joomatsükleid päris hästi tundma õppinud. Ja teda kümneid kordi neist välja poputanud.
Ei soovi sellist kogemust ühelegi naisele, lapsele.
Kui te suhte alguses ikka näete, et mehel viinaviga küljes, siis teie ja teie suured tunded seda ei ravi. Ja oma tulevastele lastele on selline isa ainult häbiks ja koormaks. Seda ma ütlen.
Minu isa on proovinud kõiksugu meetodeid - ampulle, süste, hüpnoose, nõelu, psühhoteraapiaid, antidepressante jne jne. Ei midagi. Kõigi nendega on ta aasta jooksul ikka komistanud.
Samas suutis ilma mingite väliste abivahenditeta olla 5 aastat täiesti kaine. See jõud tuleb ikka enesest, kui ainult tahtmist on.
Mul selline kogemus, et kui ma isalt keset tsüklit raha ja sellega ka võimaluse juua ära võtsin, siis ta sai küll kaineks aga nädala-kahe möödudes hakkas jälle jooma.
Nii et nüüd on nii, et kui isa joob, siis ma lasen tal juua. Las joob nii kaua kui jaksab.
See, et ta ära võib surra, noh... See on tema enda valik ja risk. Igaüks teeb oma valikud ise. Paraku on nii. Täiskasvanud inimene peab teadma, et tema tegudel on tagajärjed.
Soovitan lugeda raamatut "Kaassõltuvusest vabaks".
Aga kordan veel, keegi ei ole ära teeninud elu koos alkohoolikuga. See on kurnav ja vahel olen ma soovinud, et mu isa sureks ära. Nii oleks kõigil kergem.