kas ma olen hull. suurelt või alles väikeselt? kas peaks pöörduma psühhiaatriakliinikusse? ma elan üksi. võtsin endale kassipoja. kasvatasin üles. no pole veel aastane. ei teagi, kas on minus asi või on kass lihtsalt kehva iseloomuga. mitu kuud jauras öösiti, ei lasnud silmatäit magada. mina ei saanud kuidagi aru, milles asi. tegime kastreerimisegi ära. ikka ei aidanud. ikka jauras. vedasin ta kliinikusse. seal arvati et iseenesest terve ja alles noor ja kass ongi ööloom. viimases hädas, kui tundsin et närvid enam magamatusele vastu ei pea, viisin ta õue jalutama. et näis , mis saab. paar päeva saime jalutada, kui rahunes maha ja üle poole aasta magab öösiti nagu nott. kahjuks on selleks vaja tal õues olla suht terve päev. hommikul esimene asi, tahab õue. röögib välisukse juures, kõik on ära kraapinud ... karjub nagu tal oleks valus. saab õue, mõne tunni jalutab. toon koju ja rahu mõneks tunniks. siis algab kõik otsast peale. hilisõhtul toon koju. magab väga rahulikult ja ilusti. idüll lõppes sellega, et meie majarahvas ei luba kassil üksi õues olla. peab olema ainult koos minuga. aga ma olen alles tööealine. mis sest et kodus teen tööd. ma ei saa temaga rohkem õues olla kui mõned tunnid korraga. närvid on mul kogu selle värgiga täitsa läbi. küsin, kas ma olen loll või hull. no ei suuda ma kassist loobuda. ta on mulle kõige armsam olevus üldse. seda enam et suutsin kole-koledast köhnast ilmetust pallist peaaegu aastaga kasvatada ehtsa iluduse. no mis sest et ilmselt kehva iseloomuga. parim sõbranna ja üks pereliige saaksid mind aidata ja kiisu lihtsalt enda juurde võtta. no ulun juba kaks nädalat iga mõtte juures, mis seotud sellega, et pean kassist loobuma. no kuidas siis nii, minu armsake läheb kohta, kus tal parem on. vabadus ja puha. aga kas ikka on? nemad kohe kindlasti ei hakka temaga niiviisi mängima nagu mina. panevad talle jalaga või karjuvad, ja siis hakkab kass kusema igale poole ja ma ei tea mida kõike veel tegema, sest see saab ka temale shokk olema, kui uus kodu ja ilma minuta. kas mul on depressioon või mis see on? tundub et tohutu kontrollivajadus on ka veel lisaks. ma ei saa teda anda sõbrannale, kes elab ka korteris, maapiirkonnas küll. kuigi jah, tal vanake koer ja vana kass juba kodus olemas. ei saa anda ka pereliikmele, sest neil ka juba kodus olevused olemas, koerad-kassid. no nii hale meel tuleb peale, et mina enam ei leia õiget otsa kätte. kuidas pean mõtlema, mida pean mõtlema, kuidas käituma. sedasi uludes on mu kontrollimata vererõhuhaigus veel rohkem käest ära. aga mida siis teha? kuidas maha rahuneda? rahusteid võtta. no. thanks. ei hakka kindlasti tarvitama. saan aru, et pean oma mõttemaailma muutma. aga kuidas? millised ON õiged mõtted? olen mitu kuud otsinud talle kodu, kuulutan, aga keegi ei soovi juba pea täiskasvanud kassi. mis on ka arusaadav. seda enam, et kehva iseloomuga, eksole. juba käivad mõtted, et pidin ma ta üldse suureks kasvatama, oleks pidanud käest ära andma juba siis kui sain ta, ja siis kui ta selline kole-kole alles oli. ehk ei oleks praegu nii kahju olnud, need mõtted ka kindlasti ei ole seeriast "täitsa normaalne inimene veel". mida teha? tahaks taeva poole karjuda ja paluda appi. olen proovinud, ei aita. saan ennast aidata ainult ise. äkki oleks õige, veel punnitada, aasta või nii, ehk kehvasti iseloomust saab veel asja tal? aga kui ei saa? minu majarahvas ka nagunii alla ei anna ja võitlevad lõpuni, et ta enam õues ei käiks. mina kuidagi aru ei saa, kui käime koos õues, siis ta on mu kõrval ka paelata. mis vahe siis seal on? kui üksi on, siis aknast näen kogu aeg, kus ta liigub. piiratud trajektoori, ühest pöösapuu puhmast teiseni ja tagasi. ootab kuni talle järgi lähen ja koju ära toon. ise pelgab maja juurde tulla, ilmselt on keegi talle juba halba üritanud teha. kirjutage nüüd ausalt ja otse. kas olen hull või loll. või mõlemat. ja kus on lahendus? Millises mõttes? või teos? tänan