Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Tervisemure
aspergeri sündroom
 
Piret 05. september 2009, kl 12.36
Raamatu täpne pealkiri on "Sündinud sinisel" päeval, autoriks Daniel Tammert. Apollos maksab 99.-, püsikliendile 94.10
Saadaval ka näiteks Tartu Ülikooli raamatukogus.
Edu!
 
Ehmile 05. september 2009, kl 17.50
See on täiesti vale arvamus, et aspergerite hulgas on andekaid protsentuaalselt rohkem kui tavaliste inimeste hulgas. Osakaal on täpselt sama suur.
Täiskasvanud aspergerite nõustamine on meil jah alles lapsekingades, mujal maailmas tegeldakse sellega juba aastaid ja paljudes riikides on keskused, kust asperger saab tuge kogu elu jooksul. Siiski tegeldakse ka meil juba sellega, põhiprobleem aspergerite jaoks ongi mõista, milles seisneb nende erilisus ja miks neil tekivad sotsiaalsed probleemid ja kuidas neid lahendada. Usun, et sa leiad abi ja tuled hästi toime kuna sul on juba väga hea eneseanalüüsivõime olemas.
 
m. 05. september 2009, kl 20.29
ma olen vahepeal selgust saanud elukaaslase suhtes - tõenäoliselt kaldub ta hoopis skisoidse isiksuse poole.
 
kah aspie 05. september 2009, kl 21.44
Kallis rahvas, Aspergeri sündroom pole puue, pigem eripära. Sotsiaalsituatsioonides saab vajadusel õppida käituma ja iseseisvas elus suurepäraselt hakkama. See pole haigus ja seda ei ravita. Olen täiskasvanuna diagnoositud ja ei püüagi "paraneda" - milleks? OCD on ainuke ennast häiriv element, aga sellegagi harjub ära. Seda, et ma numbrid suvalises järjekorras ritta panen, tean ja oskan arvestada. Ärge muretsege, kui olete massist erinev - me KÕIK tahame ju erilised olla, olgem siis!
 
n36 06. september 2009, kl 08.54
olen olnud Aspergeri sündroomiga tugevalt eriline lapsest peale, aga võidelnud ennast magistrikraadini

praegu töötan naistele mittetavapärasel erialal, millel pole midagi ühist mu õpitud erialaga - tunnen end mugavalt, kui teen mittetavapäraseid asju

ka pereelu on kaugel tavapärasest - ja lapsed mõistavad mind hästi
 
1991y 01. oktoober 2009, kl 07.51
Esimesest klassist alates ja juba natuke ka lasteaias, tundsin tagasihoituna. Koolis oli asi hullem. Tundsin end kohutavalt teistsugusena teiste ümber. Ma ei osanud olla nagu nemad. niisiis ma olin kõik need aastad vait ja avasin oma koleda häälega suu ainult hädavajalikel juhtudel. 3 klassis hakati mind mõnitama ja kiusama. Nii jätkus see kuni põhikooli lõpuni. 3 klassist läksid ka hinded kehvaks, kuna kodus olid ka peretülid ja üsna hullud veel.
Üsna varakult langesin depressiooni. Võtsin oma ravimitest üledoosi, et lõpetada need piinad. Kuid jäin ilmapeale. Siin ma nüüd olen. Intelligentsuse tase väga kõrge aga koolis vaevu saan hakkama. Kõigele sellele lisaks on mul vanade sündmustega tekkinud sotsiaalne foobia, mis veel rohkemgi ei lase mul hakkama saada.
Olen osav arvutitega.

Sain alles 18. Hakkama saamisest peab siis rääkima alles 20ne aasta pärast.
 
N44 01. oktoober 2009, kl 19.02
Käisin psühhiaatri juures ning saingi siis testitulemustele (kirjutasin siin teemas ka eespool, 21.08.) ametliku kinnituse. Maailm ja minapilt muutus terviklikumaks, suur hulk küsimusi leidis vastused ning palju hägusat ja arusaamatut elust ja olukordadest sai selge(ma)ks.

1991y, sa kirjutad, et oled osav arvutitega - ma USUN, et tänu nendele sa saadki hakkama! :) IT-töö, näiteks, võib anda sulle leiva lauale ja suhelda saad sa ka arvuti vahendusel. Mine tea, äkki oled 20 aasta pärast veel rikkam kui Bill Gates ;)

Minu kooliaeg "õndsal nõukaajal" oli samuti täielik põrgu. Ka mina heietasin siis enesetapumõtteid, aga hirm võimaliku valu ees ja oskamatus leida 100% efektiivset meetodit ei lasknud neid mõtteid teostada. Kooliaja horror-terror ja koduse toetuse ja turvatunde puudumine viisid samuti sotsiofoobiani ja enesekindluse, -usu ja -usalduse kadumiseni. Kahetsen praegu kibedasti, et ei läinud edasi õppima, aga häbenesin toona oma kehva keskkoolitunnistust ning pelgasin, et kõrgkoolis jätkub ka tagakiusamine "kõrgemal tasemel". Läksin lihtsalt tööle, töötasin täiesti suvalistes kohtades - ja siin ma nüüd siis olen - ilma hariduseta ja kevadest saadik ka ilma tööta :P :S Tunnen end nagu leheke sügistormis - tuultest kanda, tõugata, lükata, eespool tume teadmatus ja määramatus...
 
N44 01. oktoober 2009, kl 19.19
Üks mõte tuli veel, mida tahaksin lisada.

Juhul kui seda teemat juhtub lugema mõni lapsevanem, kellel endal kodus aspergerisündroomiga laps(ed). Jumala pärast - toetage neid, julgustage neid. KIITKE neid! Sest kui kõige lähedasem inimene korduvalt rõhutab, et järjekordselt on tehtud midagi valesti, et parim püüdlus ja pingutus, mille laps on andnud, ei ole olnud piisavalt hea - veelgi hullem - et laps ISE ei ole piisavalt hea, siis... Oehh... :S:S:S
Aidake neil avastada nende tugevad anded-omadused ja neid edasi arendada. Huviala-hobi, kuitahes veider see esmapilgul ei tundu, võib viia elukutseni, mis aitab edasises elus läbi lüüa.
 
N43 02. oktoober 2009, kl 11.38
kui üldse Eestis keegi seda teemat valdab, siis psühhiaater Jüri Männik (vaheldumisi Eestis ja Rootsis). teiste puhul võib juhtuda, et tõepoolest lihtsalt vaikitakse ja vaadatakse teineteisest mööda psühhiaatri vastuvõtul. kas ja kuidas hr.Männiku jutule pääseb, ei oska hetkel öelda, küll aga tänu temale on nii mõnedki noored hinged maa peale tagasi tulnud, sh ülalkirjeldatud sündroomiga.
 
muhv 23. jaanuar 2010, kl 14.28
Arvasin endal ka olevat Aspergeri sündroomi. Nüüdseks on psühhiaatriahaiglas test tehtud ja tuli välja et ma olen hoopis skisoidne isiksus. Väga hea! Sain eluliselt vajaliku vastuse. Ma ei ürita enam täiel rinnal "normaalne" olla, sest nüüd tean, et seda "normaalsust" polegi olemas. Stressi on vähem. Ja kui ma ei suudagi inimestega suhelda, siis miks ma peaksin muudkui hambad ristis üritama. MUL EI OLE MITTE KELLEGAGI KUNAGI MILLESTKI RÄÄKIDA. Ma ei saagi kunagi normaalseks ju. Pigem austan nüüd ennast ja elan nii nagu heaks arvan.
 
ohhoi 23. jaanuar 2010, kl 14.51
huvi pärast tegin ka testi :D ma tegelt ei tea mis see aspergeri sündroom ongi XD aga tulemus siis selline
Your Aspie score: 42 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 169 of 200
You are very likely neurotypical

peaks muretsema ?
 
fill 24. jaanuar 2010, kl 14.44
Heheee, no muretsema pead siis, kui kardad liiga normaalne olla! Neuortypical = täitsa terve tavaline inimene
Aspie = kaldub sinna sündroomide poole
Kui sa niigi palju inglišši ei jaga, kuidas sa siis testi tehtud said? Küsimustest ikka said aru?
Ja lugege seda Neanderthal theory artiklit sealt ka, päris huvitavad põhjendused ja seletused.
 
ohhoi 24. jaanuar 2010, kl 15.41
ma olen 11 aastat inglise keelt õppinud, sain küsimustest aru. Ei lugenud sündroomi kohta vaid asusin kohe testi tegema , mulle meeldivad igasugused testid ja asjad lihtsalt.. aga neorotypicali tähendusest ma päris aru ei saanud :D aitäh et selgitasid et terve ja tavalise inimesega on tegu.
 
J. 24. jaanuar 2010, kl 16.20
Kas kellelgi on siis mingeid nõuandeid, kuidas sellisena tavaelus hakkama saada? Kui mitte kunagi mitte kellegagi juttu rääkida ei suuda, siis ei ole ju elul ka mingeid häid väljavaateid. Kuidas käituda tööintervjuul, suulistel hindamistel? Peab ju naeratama ja mõjuma sõbralikult ja meeldivalt, rääkima mitteväriseva häälega, mitte hakkama nutma või segast panema... :(
 
regrepsa 13. mai 2010, kl 17.23
Oh, töövestlused on mu lemmikteema :D
Pärast vestlust koduteel kõik vestlus kerib nagu makilindil ja iga natukese aja tagant pean ohkama - mis kuradi jama ma jälle kokku ajasin? Suudan stressi olukorras ikka uskumatut juttu ajada kohati. Natuke on sellistes olukordades abiks see, et ma tean mida inimesed kuulda tahavad ja suudan seda ladusalt ette kanda ise sellesse eriti uskumata.
Mul on suuremaks probleemiks kaks äärmust. Vajalikku teemasse ma ei suuda eriti pikaks ajaks keskenduda, aga samas olen suuteline niimoodi omasse mulli kaduma, et midagi ümbritsevat ei märka. Ma suudan ennast kõrvalt jälgida, TEAN, et ei tohiks tööajal omas mullis passida - aga ei suuda vastu panna. Seal on liiiiga hea.
Sõbrad (nii palju kui mul neid on) ja tuttavad/kolleegid on ilmselt juba harjunud minu kummalise teksti ja veidra sõnakasutusega.
See, et ma kuskil avalikus kohas nutma hakkaks - on täiesti välistatud. Isegi mu oma mees ei ole mind kunagi nutmas näinud. Pigem olen vait, neelan alla ja olen tuima näoga. Või siis keeran ebamugava teema (vahel väga imelikult) naljaks. Olen tagasisidena kuulnud, et jätan töövestlustel nt jumala rahuliku mulje, kuigi sees kõik keerleb.
Ma nõu anda eriti ei oska, lihtsalt tahtsin oma tundeid natuke jagada, näost näkku ma endast rääkida ei suuda.
 
autist 14. mai 2010, kl 09.55
kas autismi või aspergeri sündroomi üks sümptomitest on, et sul on hästi hea mehaaniline mälu?
 
autist 14. mai 2010, kl 11.04
kas see on üks autismi näidustustest, kui ma elan omas maailmas ja ei taju üldse välismaailma?
 
Nojah 14. mai 2010, kl 11.22
Autism ja asperger on hästi laia sümptomite valikuga ja erinevate raskusastmetega. Mõned tajuvad välismaailma paremini - mõned on koguaeg omas maailmas ja ei suuda üldse teistega suhelda..
Mälu jah. Näiteks võib tuua "vihmamees" Kim Peek'i (googelda..) Ta suutis lugeda 2 lk teksti korraga, ühe silmaga ühte teisega teist lehekülge... Pärast oli peas 96% tekstist...
 
autist 14. mai 2010, kl 13.05
kas autist võib olla ennast hävitava hingeeluga, aga samal ajal on tal mingi eriline anne, näiteks võõrkeelte peale?
 
autist 14. mai 2010, kl 13.06
kas autist võib olla ennast hävitava hingeeluga, aga samal ajal on tal mingi eriline anne, näiteks võõrkeelte peale?
 
autist 14. mai 2010, kl 13.08
kas autist võib olla ennast hävitava hingeeluga, aga samal ajal on tal anne võõrkeelte peale?
 
aspi 20. mai 2010, kl 22.57
Mehaaniline mälu on autistlikel inimestel sageli väga hea ja enesekeskne maailmataju on põhiline autismi tunnus. Seetõttu ei tule autistlikud inimesed toime suhtlemisega ja see on siin elus suurim probleemide allikas nende jaoks.
Väga üldiselt on nii, et autist on äärmuslikult enesessesulgunud vorm, aga asperger pigem selline, keda veidrikuks peetakse.
Kui on kahtlusi enda suhtes, siis tasuks diagnoosimine ette võtta kas või selleks, et mõista ja aktsepteerida iseennast sellisena nagu oled.
 
23 a. aspi lapse emps 25. märts 2012, kl 00.02
mulle meeldis selline selgitav lähenemine aspidele

http://noortehaal.delfi.ee/news/drnoormann/kuidas-hakkama-saada-aspergeri-sundroomiga.d?id=33188953
 
asperger 25. märts 2012, kl 01.12
olen midagi silmatorkamatu detektiivi moodi, lahendan kuritegusid, fikseerin detaile ja panen näiteks aastaid hiljem selle kõik kokku; praegu avalikustatakse ühe suurema ettevõtte sulisid minu kokkupandud info abil
 
w 23. august 2012, kl 17.55
mul diagnoositi 2006 aspergeri sündroom aga mul puudusid võimalused 3-6 kuud rehabilitatsiooni ja terve elu toetatud või kaisted tööd tegema.
 
huvi 28. oktoober 2013, kl 00.46
milliste psühhiaatrite juures olete käinud aspergeri sündroomi kahtlusega, kes spetsiaalselt tegelevad just täiskasvanute aspergeri diagnoosimisega?
huvitab siis tallinn ennekõige, kuigi vajadusel saab ka mõnes teises suuremas linnas käia.
 
Teet 11. jaanuar 2016, kl 14.54
Mina tunnen täpselt sama.
 
aspi 12. jaanuar 2016, kl 19.25
Tere, Teet

http://www.omamoodi.net/
 
Ülla-ülla 13. jaanuar 2016, kl 11.11
Töötan IT-firmas.
Minu arvates on vähemalt kolmandik meie programmeerijatest väheke autistid või aspergerid, kes rohkem ja kes vähem. Töövestlustel arvestatakse sellega, et IT-kad ongi imelikud. Lastakse teha proovitöö ja vaadatakse selle õnnestumise, mitte töövestluse järgi.
See ei kehti muidugi turustusosakonna ja tarkvara tugiisikute kohta, nemad peavad klientidega suhtlema.

Ja töövestlusel võiks algul kohe vabandada, et lugupeetud personalijuht, olen praegu väga närvis selle vestluse pärast ja palun ära pane tähele, kui vahel natuke rumalasti ütlen. Ma tavaliselt nii närvis ei ole ja käitun siis normaalsemalt.
Enamus personalijuhte on inimesed ja võtavad seda arvesse.

(Mul üks tuttav nii vabandas ja võeti probleemideta tööle)
 
nonehh 13. jaanuar 2016, kl 21.57
Vahel kiputakse inimesi liiga kergekäeliselt Aspergeriks pidama. Nii mõnigi kord on tegemist tavalise introverdiga, keda ekstravertsema loomuga tuttavad ehk kuigi hästi ei mõista ja kes peaks rahulolematute tuttavate meelest oma elu teisiti elama. Aga noh, arvatavasti on suuremal osal inimestest kellegi või millegi kohta väärarusaamad ja see kuulub paratamatult elu juurde.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!