Tere!

Selline küsimus.Kas siin foorumis on veel nooremaid inimesi, neiud, kes on samuti depressioonis praegu või juba pikemat aega? Vanusekategooria võiks olla 20-28a, võib ka 30 olla.
Kas Teil ka mõnel, olenevalt depresioonist ja elust, on tekkinud mõte, et vajate keskkonna vahetust või omaette eraldi olemist?

Mina olen 20 aastane ja deprekaga võidelnud juba hea 4 aastat. Mida aeg edasi, seda hullemaks deprekahood lähevad. On ka sümptomitevabu aegu, aga enamjaolt ikka depressioonis.
Kui deprekas olen siis ma ei salli silmaotsaski seltskonda ja püüan võimalikult palju omaette hoida. Seepärast olen kaalunud ka haiglavarianti.

Ma 28 ja depressioonis. Vahepeal oli olukord päris hull, olid ka enesetapumõtted. Tunnen, et tahan olla omaette, üksinda. Depressiooni aga ka iseloomu pärast. Olen rohkem selline introvert ja pole kunagi eriline seltskonnahing olnud. Keskkonnavahetus mõjub hästi, oli vahepeal paar nädalat üksinda reisil ja see mõjus väga hästi.

aga kas Te elate kõik omaette või vanematega koos? Olete vabad või suhtes?

kuidas te töötada saate, töökaaslastega ju vaja lävida ja üldse, kuidas see on võimalik,

mina ei töötagi kahjuks, kuid mul on selline olukord, et pean siit võimalikult ära minema, et elu laabuks, on olemas ka elukoht päris endal aga kahjuks pole sissetulekut. ja nii kannatangi.Suletud ring.Lisaks muule olen elanud üle palju jama tervisega ka.Seetõttu momendil ei tööta, kuid olen aus ja korralik neiu.

Olen 26 aastat vana. Minul käivad ka aegajalt enesetapumõtted peas. Kunagi kooliajal oleks äärepealt õnnetunudki end ära tappa, aga astuti vahele. Võtsin siis nii aastakese antidepressante. Mu perekond ei ole siiani veel suutnud sellest intsidendist üle saada. Nüüd mõnikord mõtlen, et "pagan, oleksin võinud juba tookord minna".
Tegelikult on minuga pigem see asi, et olen väga emotsionaalne ja tuju kõigub ühest äärmusest teise. Sellist niisama rahul olemist on kas väga harva või ei olegi. Sageli saadan korda kõiksugu veidraid lolluseid ja hiljem häbenen silmad peast välja.
Enamik mu sõpru arvab, et olen väga aktiivse eluviisiga, sest liigun palju väljas ja suhtlen palju, aga see on pigem justkui põgenemine iseenda tõelise mina eest.
Kooliajal olin mitte uje, vaid lausa hirmunud. Siiani häbenen seda aega ja seda häbenen ka, et siiani kooliaega häbenen :-)
Tööl saan hakkama, kuigi näiteks ühistel pidustustel ei käi, sest ei taha kolleegidega väga muust peale töö rääkida.
Sageli on mul ka tunne, et mind ei võeta omaks, kuigi tegelikult siiski enamasti võetakse.
Mul on endaga aegajalt väga raske hästi läi saada.

aga sa ei sooviks maili teel suhelda näiteks?
Ma tunnen ka sama,

https://www.ravimiregister.ee/Data/PIL/PIL_1489765.pdf