Olen 26 aastat vana. Minul käivad ka aegajalt enesetapumõtted peas. Kunagi kooliajal oleks äärepealt õnnetunudki end ära tappa, aga astuti vahele. Võtsin siis nii aastakese antidepressante. Mu perekond ei ole siiani veel suutnud sellest intsidendist üle saada. Nüüd mõnikord mõtlen, et "pagan, oleksin võinud juba tookord minna".
Tegelikult on minuga pigem see asi, et olen väga emotsionaalne ja tuju kõigub ühest äärmusest teise. Sellist niisama rahul olemist on kas väga harva või ei olegi. Sageli saadan korda kõiksugu veidraid lolluseid ja hiljem häbenen silmad peast välja.
Enamik mu sõpru arvab, et olen väga aktiivse eluviisiga, sest liigun palju väljas ja suhtlen palju, aga see on pigem justkui põgenemine iseenda tõelise mina eest.
Kooliajal olin mitte uje, vaid lausa hirmunud. Siiani häbenen seda aega ja seda häbenen ka, et siiani kooliaega häbenen :-)
Tööl saan hakkama, kuigi näiteks ühistel pidustustel ei käi, sest ei taha kolleegidega väga muust peale töö rääkida.
Sageli on mul ka tunne, et mind ei võeta omaks, kuigi tegelikult siiski enamasti võetakse.
Mul on endaga aegajalt väga raske hästi läi saada.