Kuidas meie meespere emadepäevaks rosoljet tegi.
Mehel tuli mõte, et emadepäeva hommikul peab laual lisaks muudele laste-mehe tehtud asjadele ka rosolje olema. Läks eelmisel poodi ja ostis kahe -kolme kilo jagu punapeeti ja suure ümmarguse karbi soolaheeringat. Pani kõik peedid keema ja kui peet valmis, siis hakkis koos lastega selle peedikuhja ära. Ega neid peete alguses nii palju tundunudki olevat, aga kui oli kolmel korral hakkimise käigus kausi suurema vastu vahetanud, siis läks ja tõi kõige suurema pesukausi, mis meil majas on. Sinna mahtus hakitud peet kenasti ära ja jäi ruumi ülegi. Pesi lapsed peedipunast puhtaks ja võttis heeringad käsile. Puhastas ära, tõmbas naha maha ja pani lapsed heeringat tükeldama. Seejärel tuli mehele meelde, et vaja ju kartulit ka rosolje sisse keeta. Tõi keldrist ämbriga kartulit ja pani keema. Ühte suurde potti ei mahtunud ära, pani kahe potiga. Selle aja peale oli heeringas ära tükeldatud ja paar sõrme ka plaasterdatud. Kartulid keedetud - kuidas sa kuumi kartuleid tükeldad - vaja maha jahutada. Tõsteti külmiku sügavkülmast kastid välja ja pandi kartulid sinna. Mees käskis vanemal poisil peale passida, et liiga kauaks kartulid külma ei jääks. Vahepeal piidles mees hakitud peedi ja heeringakuhja ja sai aru, et 2 paki hapukoorega, mis ta poest oli ostnud, ei tee siin midagi. Läks poodi lisa tooma. Tõi 10 pakki hapukoort ja igaks juhuks paar pudelit majoneesi ka. Koju jõudes nähes külmiku all mehist veeloiku tuli meelde, et kartulid seal - kartulid olid parasjagu maha jahtunud küll ja külmkapi sügavkülmast viimne kui jää ka üles sulanud. Lapsed pandi jälle hakkima ja mingil hetkel sai mees aru, et kui ta tahab rosoljesse lisade veel hapukurki (milleks ta oli 3-liitrise purgi keldrist toonud) ja sibulat ja keedetud porgandit, siis pesukauss on ikka liiga väike. Tõi keldrist 30 liitrise poti ja uhas kausist kraami sinna. Nüüd oli ruumi segada, aga millega sa segad - lusikaga liginedes sai mees aru, et nii ta küll kaugele selle segamisega ei jõua. Ega midagi - keerati käised üles, küüriti käed puhtaks ja segati kraam käega läbi. Üksteise võidu olid lapsed lusikad püsti maitsmas ja segu kiideti esialgu heaks. Porgandid pandi keema - kes neid kilosid luges, ikka niipalju, kui potti mahtus. Ega kõik salatisse pärast läinudki - muidu oleks porgandirosolje välja tulnud. Keeduporgandit jagus mitmeks päevaks ja seda enam kellegi käest küsida lõpuks ei tohtinud, et kas sa porgandit ka tahad... Kui käes oli sibula hakkimise kord, siis lapsed olid kadunud kui vits vette ja mees pidi selle töö ise ära tegema. Küll olid kurvad mälestused, mis kõik meelde tulid ja nina löristades kamandati vaikselt tagasi imbunud lapsed köögist välja, sest mehed ei nuta kui lapsed näevad ja kui mehed nutavad, siis lapsed ei tohi seda näha... Lõpuks oli ka suur kuhi sibulat potis, porganditega saadi ka ühiselt hakkama ja siis läks segamiseks. Maitseks pigistati veel tuubitäis sinepit ka otsa ja küll sai hea rosolje... :-D Kolmandal päeval ei tahtnud küll keegi enam rosoljest R-igi kuulda ja oma osa said sest kõik lähemad naabrid, sugulased ja tuttavad. Aga maitse mõttes pole pääle seda rosoljetegu enam nii head maitset välja tulnud :-D