Kui laps olin, siis juhtus tihti, et kartulid kasvasid meie hästi väetatud "Null-koma kuuel" nii suureks, et seemnesuuruses kartulit polnudki eriti.
Lisa sai nii, et lõikasime kevadel kuhja lahti võttes suurtel kartulitel idudepoolsed otsad maha ja panime kasvama. Jäägi, ehk nagu vanaema ütles, "kartulipersed" tassisime keldrisse ja kasutasime toiduks.
Nipp oli see, et lõigatud kartuliseeme tuli jätta päevaks päikese kätte, siis kuivas lõikepind ära ja polnud enam nii kergesti vastuvõtlik haigustele.