Minu kogemus sobiks vist rohkem rubriiki halb kogemus. Oli paar aastat tagasi, kui suuremat korterit ostsime. Maakleritest jäi enamusest see mulje, et ise teeks seda tööd küll paremini. Kõigepealt tahtsid nad kõik minu väikest korterit maha müüa, aga suurema asemele otsimine neile erilist pinget ei pakkunud. Mind huvitas rohkem asjade vastupidine käik: enne uus leida, siis vana maha. Oli paar tibi, kel vist rikas boyfriend, sest raha teenimisest nad küll huvitet polnud. Müüki ei toimunud, maakler oli kaasas kortereid vaadates kui valvekoer, et pererahvaga eradiili ei sõlmiks. Kõige koomilisem juhus oli Tallinna vist kõige prestiizhema firma noore maakleriga: nimelt oli ta ise ka selles korteris esimest korda. Selgus, et korter on viimase peal, ja selgelt alla omahinna müügis. Järgmisel päeval, kui ostusooviga läksime, kokutati juba, et see korter polegi müügis, mingit segast. No selge, eks taheti mõnele tuttavale lükata. Oli üks tore poiss, kes tõesti hingega sebis, aga tema oli jälle ühes väikses vist alles alustanud firmas, tal polnud eriti midagi pakkuda. Loodetavasti on tal nüüd parem firma taga.