Ei jätaks last kunagi kellegi hoolde, et ise välismaale minna. Mul igati normaalsed vanemad ja lapse isapoolne suguvõsa on ka igati okei, kuid mina vajan oma last nagu tema mindki. Ma pole temast eemal olnud ega plaani ka mitte. Lihtsalt sellel põhjusel, et ta on MINU laps ja MINU valik ja MINU kohustus, mitte kellegi teise. Ja kui mina peaks ta hülgama, siis kes teda veel armastama peaks, kui ta oma emagi temast ei hooli, vaid laseks saba seljas nelja tuule poole. Ealeski!!! Ma muidugi ei ela Eestiski, vaid juba mitu aastat võõras riigis, kuid on siin näha selliseid emasid. Eestlased just - endal on PISIKESED lapsed kodus (kellel 2-aastane, kellel 5-aastased kaksikud). Mehed ja nende vanemad siis "kasvatavad". Ise siin tõmmatakse mitme mehega ringi - tehakse kaugeid reise, aga laste juurde koju jõutakse kord aastas. Ja siis soiuvad, et lapsed ei tahagi emmega olla jne. Muidugi ei taha - miks peaks laps võõrast inimest hoidma. Ajaga ju suhted ununevad - eriti lastel on nii. Aga katsu sa midagi öelda! Jumal jumal. Siis olen kohe mina paha ja vastik ja õel. NEMAD tulid siia oma perele paremat elu pakkuma. Ise juba tükk aega siin, aga perekonda ei tooda siia millegipärast. Kuidas üks ema saab küll oma pisikesest 2-aastasest sedasi eemal olla. Minu süda emana ei anna siis ka rahu, kui mu tirts paar tundi sõbranna juures on, et ma saaksin hambaarsti juures käidud või tööasju korraks ajada. Ikka helistan ja küsin. Sai pikk ja kuri jutt, aga oma last peaks iga ema hoidma. Kui pole valikut, siis kuu-poolteist, et võõras riigis kohaneda - elukoht, töö, dokumendid jne. Selel aja ehk võiksid lapsed olla vanavanemate juures, aga pärast seda võtaks lapsed ka ikkagi kaasa enda juurde. Lapsed vajavad emasoojust ja turvatunnet, mida ükski teine lähisugulane eales ei korva.