Mina olen see vastik naabrimutt, kes oma nina teise pere asjadesse topib. Aga ma ei saa kohe muidu, täiega kripeldab. Lastekaitse alla see teema vist ei lähe, vaevalt, et mind sellise jutuga seal tõsiselt võetaks. Aga mida teha ja kas teha jne, ei teagi.
Elan väikeses kohas ja mu naabritel on 4-aastane laps, keda meie pere vahel abiks hoidmas käib. Olen elus omajagu lapsi ikka näinud ja ma tean, et selle lapsega ei ole kõik korras. Rääkida ta väga ei oska, enamasti ei räägi üldse ja kui midagi ütleb, siis on see mingi lalin, millest vbl ainult ta oma vanemad aru saavad. Kodus on näha ka palju lapse joonistusi, aga need on lihtsalt mingid sorgeldised, võtnud eri värvi pliiatsid ja kraapsinud paberile, mitte midagi konkreetset ta üles joonistada ei ürita. Üldiselt põgeneb ta võõraste, st mitte oma pereliikmete, eest minema või peidab näo ära. Kui keegi hoidmas käib, siis seda paari tundi ta välja ei kannata vaid hakkab meeleheitlikult nutma. Lasteaias käib, aga mul pole õrna aimugi, mis või kuidas ta seal hakkama saab. Igatahes topivad vanemad teda väga agarasti sinna, ka siis kui neil endil puhkus, käib laps lasteaias edasi. Kõiki veidraid detaile, mis veel probleemidele viitavad, ei saa siia kirja panna, läheb liiga äratuntavaks.
Minu mõistus ütleb, et see laps tuleb kiiremas korras saata logopeedi, lastepsühhiaatri vms spetsi juurde, sest mida varem pihta hakata, seda paremini saab probleeme korrigeerida. Vanemad kusjuures on aga absoluutselt muretud selle koha pealt. Ma ei tea, kas lasteaias pole keegi soovitanud arsti juurde minna või vihjanud, et laps ei arene või veidralt käitub, aga mitte midagi vanemad olukorra suhtes ette võtnud ei ole. Enamasti vahib laps teleka ees, ka siis kui keegi hoidjaks käib, öeldakse, et noh, vaadake siis telekat, see talle meeldib. Nii vanadele lastele tehakse juba isegi lihtsaid arvutusraamatuid 10 piires, see laps pole ilmutanud, et ta numbreidki tunneks.
Lapsest on näha, et tal on abi vaja, vanemad peaks temaga arendavaid tegevusi tegema, professionaalidelt abi otsima, kui on näha, et laps ei arene eakohaselt. Aga need 2 on nagu linnukesed oksal, kui laps imelikult käitub, midagi seosetut laliseb või veidrat teeb, ütleb ema, heheh, selline ta on meil jah.
Oleks mingi vägivald või väärkohtlemine, läheks lastekaitse pädevusse, aga sellises olukorras pole nagu midagi ette võtta... Mis asutus tuleb appi, kui vanemad oma tegevusetusega lapse vaimset arengut takistavad??? Kui ta vajab spetsialistide abi, aga vanemad ei võimalda seda. Minu arust on see sama, kui raskelt haige lapse arsti juurde viimata jätmine - las vedeleb seal haigena ja vaatame mis juhtub! Lapsest on kahju ja täiega vihale ajab, ausõna!