Mida aeg edasi, seda enam tunnen muret oma poja pärast. Lühidalt öeldes on ta laisk inimene, kes ei suuda mitte mingisugust endapoolset initsiatiivi näidata. Elab päevast päeva omas rutiinis – see tähendab ohtrat magamist, arvutimänge ja toas istumist. Ehk oskab keegi pakkuda, miks nii on läinud? Tal on ka noorem õde ja vanem vend. Nemad on aga aktiivsed inimesed. Suhtlevad pidevalt omavanustega, tegelevad aktiivselt mitmete hobidega ning koolis läheb hästi.
Pean tunnistama, et keskmine laps on algusest peale loomu poolest loium ja passiivsem olnud. Eelmise aasta kevadeni püsis kõik enam-vähem korras. Oli gümnaasium, mis sundis teda pingutama ja vähemalt mingil määral eakaaslastega suhtlema. Muideks, hoolimata oma passiivsusest suutis ta keskkooli normaalsete hinnetega lõpetada.
Edasi järgnes aga totaalne allakäik. Emana ikka küsisin poja käest, et millisele erialale ta sisse kavatseb astuda (pidasin ülikooli tema puhul ainsaks loogiliseks valikuks, sest käeliselt ta just osav pole). Vastused, mis ma küsimustele sain, olid põiklevad ja umbmäärased. Samas ei tahtnud liialt sekkuda – tegemist on ikkagi täiskasvanud inimesega, vähemalt sünniaasta järgi.
Suve lõpus selgus aga kurb tõsiasi – poiss proovis edutult sisse astuda vaid ühele erialale, kuhu oli tohutu konkurents. Proovisin teda innustada ajateenistuses käima, et aasta raisku ei läheks, kuid seda ei pidanud nii ootamatult saama. Samuti ei läinud ta tööle. Kui alguses veel formaalselt mingeid kuulutusi vaatas, siis sügise keskpaigaks oli igasugune initsiatiiv kadunud.
Niimoodi ta oligi terve aasta kodus. Kevade poole hakkasin üha enam pinda käima, et õppigu sisseastumiseksamiteks. Panin ta ultimaatumi ette: kui õppetööga ei tegele, siis läheb päris tööle. Olen proovinud uurida ka põhjuseid, mispärast ta niimoodi käitub. Kahjuks mingit adekvaatset diskusiooni ei teki, tavaliselt saan vastuseks mõne põikleva fraasi või ebamäärase mühatuse.
Kas tegemist võib olla psüühikahäirega või lihtsalt laiskuse ja saamatusega? Mõnikord meenutan aega, mil temavanune olin. Maailm tundus meeletult huvitav ning pidevalt oli tunne, et ööpäevas jääb tunde väheks. Tahtsin kogu aeg midagi teha ja ette võtta. Enam-vähem sarnased on ka minu teised lapsed. Mis aga keskmisega valesti on?
Noor inimene peaks ju maailmast huvituma. Tüdrukud, vähemalt reaalses maailmas, talle huvi ei paku. Kõlab uskumatuna, kuid kuu aega tagasi oli minu teada üheksapäevane periood, kui poeg ei käinud üldse majast väljas! Olen proovinud internetist sarnaste probleemidega inimesi otsida ning mõned vastavad foorumiteemad leidnud. Nende puhul näib tegemist olevat arvutisõltuvusega. Tõepoolest, poeg veedab üksjagu aega ekraani taga, ent tundub, nagu ei huvita teda enam kuigi palju mängud ega ka interneti poolt pakutavad suhtelmisvõimalused.
Mida peaks edasi tegema? Olema veelgi karmim ja ta tõepoolest välja tõstma, oma elu peale saatma? Teisalt näib väga ränk oma pojaga niimoodi käituda, niisugune otsus võib elu lõpuni suhted ära rikkuda. Või vajab ta hoopis psühhiaatrilist abi? Samas ei saa ma täiskasvanud inimest käe kõrval arsti juurde talutada.
Praegu saame muidugi niimoodi hakkama, sest mul ja abikaasal on päris hästi tasustatud töökohad ning mõõdukalt sääste. Kuid mis saab pojast viie või kümne aasta pärast? Jääbki elu lõpuni kodus istuma? Paljudes koolides on sisseastumise aeg lõppenud, töökuulutuste vastu on ta ükskõikne. Kahju hakkab temast, kuid kas oleks võimalik teda mingit moodi aidata?