Mida aeg edasi, seda enam tunnen muret oma poja pärast. Lühidalt öeldes on ta laisk inimene, kes ei suuda mitte mingisugust endapoolset initsiatiivi näidata. Elab päevast päeva omas rutiinis – see tähendab ohtrat magamist, arvutimänge ja toas istumist. Ehk oskab keegi pakkuda, miks nii on läinud? Tal on ka noorem õde ja vanem vend. Nemad on aga aktiivsed inimesed. Suhtlevad pidevalt omavanustega, tegelevad aktiivselt mitmete hobidega ning koolis läheb hästi.

Pean tunnistama, et keskmine laps on algusest peale loomu poolest loium ja passiivsem olnud. Eelmise aasta kevadeni püsis kõik enam-vähem korras. Oli gümnaasium, mis sundis teda pingutama ja vähemalt mingil määral eakaaslastega suhtlema. Muideks, hoolimata oma passiivsusest suutis ta keskkooli normaalsete hinnetega lõpetada.

Edasi järgnes aga totaalne allakäik. Emana ikka küsisin poja käest, et millisele erialale ta sisse kavatseb astuda (pidasin ülikooli tema puhul ainsaks loogiliseks valikuks, sest käeliselt ta just osav pole). Vastused, mis ma küsimustele sain, olid põiklevad ja umbmäärased. Samas ei tahtnud liialt sekkuda – tegemist on ikkagi täiskasvanud inimesega, vähemalt sünniaasta järgi.

Suve lõpus selgus aga kurb tõsiasi – poiss proovis edutult sisse astuda vaid ühele erialale, kuhu oli tohutu konkurents. Proovisin teda innustada ajateenistuses käima, et aasta raisku ei läheks, kuid seda ei pidanud nii ootamatult saama. Samuti ei läinud ta tööle. Kui alguses veel formaalselt mingeid kuulutusi vaatas, siis sügise keskpaigaks oli igasugune initsiatiiv kadunud.

Niimoodi ta oligi terve aasta kodus. Kevade poole hakkasin üha enam pinda käima, et õppigu sisseastumiseksamiteks. Panin ta ultimaatumi ette: kui õppetööga ei tegele, siis läheb päris tööle. Olen proovinud uurida ka põhjuseid, mispärast ta niimoodi käitub. Kahjuks mingit adekvaatset diskusiooni ei teki, tavaliselt saan vastuseks mõne põikleva fraasi või ebamäärase mühatuse.

Kas tegemist võib olla psüühikahäirega või lihtsalt laiskuse ja saamatusega? Mõnikord meenutan aega, mil temavanune olin. Maailm tundus meeletult huvitav ning pidevalt oli tunne, et ööpäevas jääb tunde väheks. Tahtsin kogu aeg midagi teha ja ette võtta. Enam-vähem sarnased on ka minu teised lapsed. Mis aga keskmisega valesti on?

Noor inimene peaks ju maailmast huvituma. Tüdrukud, vähemalt reaalses maailmas, talle huvi ei paku. Kõlab uskumatuna, kuid kuu aega tagasi oli minu teada üheksapäevane periood, kui poeg ei käinud üldse majast väljas! Olen proovinud internetist sarnaste probleemidega inimesi otsida ning mõned vastavad foorumiteemad leidnud. Nende puhul näib tegemist olevat arvutisõltuvusega. Tõepoolest, poeg veedab üksjagu aega ekraani taga, ent tundub, nagu ei huvita teda enam kuigi palju mängud ega ka interneti poolt pakutavad suhtelmisvõimalused.

Mida peaks edasi tegema? Olema veelgi karmim ja ta tõepoolest välja tõstma, oma elu peale saatma? Teisalt näib väga ränk oma pojaga niimoodi käituda, niisugune otsus võib elu lõpuni suhted ära rikkuda. Või vajab ta hoopis psühhiaatrilist abi? Samas ei saa ma täiskasvanud inimest käe kõrval arsti juurde talutada.

Praegu saame muidugi niimoodi hakkama, sest mul ja abikaasal on päris hästi tasustatud töökohad ning mõõdukalt sääste. Kuid mis saab pojast viie või kümne aasta pärast? Jääbki elu lõpuni kodus istuma? Paljudes koolides on sisseastumise aeg lõppenud, töökuulutuste vastu on ta ükskõikne. Kahju hakkab temast, kuid kas oleks võimalik teda mingit moodi aidata?

Soovitan soojalt kehtestada kord, et elades sinu katuse all, peab ta oma kulud ise kinni maksma. Ega elekter, internet, telefon jms ka tasuta ole. Ta ei hakkagi liigutama kui elu mugav, arvuti nina all, ema keedab hommikuti pudru valmis. Kulud tuleb rangelt ja eranditeta lahku lüüa.
Kui muutusi ei toimu, siis võtad juhtmed seinast ja arvuti, televiisor, telefon minema. Igav hakkab :) ja liigutama hakkab, ja tuleb ka teadmine, et ega niisama magades ikka ise ära ei ela.
Uus kord majja ja endale kindlaks jääda.

on teil olnud juttu sellest, et ta peaks nüüd, täisealise inimesena, hakkama ise raha teenima?
ütled, et esitasid ultimaatumi, et kui kooli ei lähe, peab tööle minema - minu meelest on see täiskasvanud inimese puhul ka ainus loogiline võimalus.
võiksid ehk sõbralikult, aga kindlalt rääkida, et kui ta sinuga sel teemal isegi mitte asjalikku diskussiooni ei suvatse laskuda (ainult mühatab), siis on tõepoolest ainus võimalus ta nö välja tõsta - armastus armastuseks, aga kuskil on ju piir? :)

Inimeed lihtsalt on erinevad ja ikka satub terade sekka ka sõklaid. Üldiselt tuleb sul sellega leppida, ega temast aktiivset elulooma ei saagi. Aga selle pead talle küll selgeks tegema, et oma eluga peab ta ise hakkama saama, mitte jäämagi teie toita ja soputada. Siin ilmselt aitab konkreetne jutt- hakaku ise kandma osa majapidamis- ja kommunaalkuludest, võtma vastutust ühise söögitegemise, koristamise ja muu sellise ees jne.

Prindi see kiri välja ja näita talle..

kas kooliajal ka hoidis teistest kõrvale ja oli pigem omaette arvutis või kus iganes? Äkki on asperger, kel ongi iseseisvas maailmas raske toime tulla. Teine võimalus on arvuti(mängude)sõltuvus, mis tasakaalu ajus rikkunud on.

Kardan, et päris nii lihtne see pole, et viskan aga välja ja las vaatab ise, kuidas hakkama saab. Paraku ei pruugigi ta ise hakkama saada....

Aga võimalik ka, et oledki loonud noorhärrale mugava elu ning ta ei näe põhjust pingutamiseks.

nii palju kui sina söödad ja s-tutad nii palju see poeg sul laisemaks ja apaatsemaks läheb. oled rumal naine ja ema. teed ise oma pojale halba, pead teda lolliks.

talle sobiks ideaalselt mingi eurobürokraadi tooli soojendamise koht, alustuseks hakaku mõne partei juures noor-broileriks.

Ei maksa sääsest elevanti teha. Kui hinded olid korras, siis ta tegeleb ise oma asjadega.
See finatsähavardus oleks kõige hullem, tuleks kõne alla 7 aasta pärast.
Poiss on samutis shokis ja otsib lahendusi. Ta on ju enda ja teiste silmis luuser.
No ma olen juba vanem inimene, aga oma lapsed pole veel sellle poisi vanused, aga arvan, et tal tuleb riigieksamid (mis kehvasti läksid) uuesti teha.

Ka suurtel tegijatel on 1 aasta vahele jäänud, oluline, mis edasi saab.

Praegu pole aeg lapselt raha küsida, kui arvad, et ta peaks ülikooli minema.

Ajateenistus oleks olnud küll hea mõte minu meelest. Aga tööleminek samuti, juhul kuid tööd ikka on. Eks peab talle ikka rohkem seda meelde tuletama. Täiskasvanud inimene küll aga ei saa lasta asjal nii jääda.

see poiss läheb nagunii nüüd sügisel ajateenistusse

aga eelmisel aastal jh oleks saanud vabatahtlikult avalduse alusel ja kui ehk mitte kohe sügisel siis jaanuaris või märtsis ikka oleks saanud minna

Leia ise noormehele töö. Tööotsimine on raske ja kurnav tegevus, vähemalt Eestis. Ei ole lihtne tööle saada.

Kas pojal pole siis ravikindlustust ka? Selgita talle, et niimoodi pole võimalik elada, arstiabi on jube kallis, kui midagi juhtub ja pead kõik ise maksma.
Ja räägi talle, et kui ta tööl ei käi, siis ei teki ka tööstaaži ja tulevikus ei saa pensioni.
Kindlasti ei ole poeg laisk, tegemist ikkagi psüühikahäirega. Ära teda kodunt välja küll viska, ta jääb lihtsalt tänavale, ta mitte ei hakka siis tööd otsima, vaid ta hakkab n.ö. kohanduma, kuidas tänaval ellu jääda. Sellist asja pole küll vaja.
Kas mingeid sõpru-sõbrannasid ei ole, kes teie juurde vahel külla tuleksid? Mõni inimene ongi koduse eluviisiga, talle ei meeldigi avalikus kohas olla.
Ega poeg Vähi tähtkujust ei ole? Või Kalad?

sul on oma nägemus, milline laps peab olema ning sa ei suuda sellest erinevat näha. kaks su last on igati tip-top, aga näe kolmas ei ole! asi ei ole niivõrd pojas kui sinus, sinu suhtumises nimelt. kõnekas on su kirjapandu "poiss proovis edutult sisse astuda vaid ühele erialale, kuhu oli tohutu konkurents" - see tähendab, et ükskõik mida ta ette ka võtaks, ikka ta teeks valesti, teisiti kui sina tahaksid. selles ongi kogu probleem. mida rohkem pressid, seda hullemaks asi läheb. lahendus oleks muidugi ka olemas, aga suure tõenäosusega ei sobiks sulle seegi

See on üle maailma kasvav tendents, et lapsed (ka aastates 30) ikka vanemate kulul elavas.
Samas ise ma näiteks ei poolda siiski ka seda, et noored kohe peale gümnaasiumi "kohustuslikult" kõrgkooli lähevad. Tubli 50% täidavad sellega vaid nn. ühiskondlikku tellimust (ema tahab, sõbrad ka astuvad, nii on norm, sellega ehk teenib rohkem jne.). Seega astutakse sisse ja hiljem ilmneb, et asi tegelikult ei huvitagi. Väga tüüpiline tänapäeval.
Pealegi kas kõrgkooli sisse astudes oleks ema ikka nõus lapsukest ise üleval pidama?
Lihtsalt, et siis oleks nagu laps normaalne ja kõik ok teiste silmis?
Normaalne oleks ehk siiski noorel 2-3 aastat mõelda, maailma vaadata, endas selgusele saada. Töötada kasvõi lihttöödel, et saada aimu, mis elu on.
Ideaalne muidugi kui see kogemus saadakse ka eraldi elades, kasvõi mitmekesi üüripinnal.
See aga, et poiss introvert, ei tohiks emas küll nii palju küsimusi tekitada. Kas kõik siis olgu sama latiga löödud? Neid sebijaid ja sahkerdajad niigi maailm täis.

Ära välja tõsta, ags jäta külmkapp tühjaks - küll siis hakkab mõistma.

Mõistan Sind, ema. Minu lapsel sarnane probleem. Peale gümnaasiumi lõppu astus küll ülikooli, kuid leidis, et eriala ei ole siiski sobiv ja otsustas pooleli jätta. Läks tavatööle, kus mõtlemisvõimet eriti ei arenda... Nüüd otsustas töökohta vahetada, et raha enam teenida, aga ka see on selline ( kuidas nüüd pehmelt öelda, "lakei" amet).Pisut ehk arendavam kui eelmine, kuid ikkagi valus, kui noor inimene oma potentsiaali ei oska või ei viitsi rakendada...Oleksin olnud nõus rahaliselt toetama, kui vaja. Samas mõtlen, et kui kõvasti vastu "sõdida", siis keelatud vili on ju magus. Proovigu ameteid, ( põhiline, et neid "proovima" ei jääks. Minu lootus on, et ehk leiab veel tee enda arendamiseks, õppimiseks, et enda "mina" üles ehitada. Minu poeg elab eraldi ja maksab korteri eest, kuid toetan teda rahaliselt, et ta saaks korralikult söönuks. Tunnen samuti, et olen emana läbi kukkunud..

Tunned end läbikukkununa? Su poeg on varas? Vägistaja? Pedofiil? Loomapiinaja? Vägivallatseb? Istub vangis? On oma sõltuvustega (alko, narko , kasiino jne) suured võlad ja probleemid kaela tõmmanud? Valetab ja varastab, ei käitu adekvaatselt?
Novot.
Tublid inimesed pole vaid ülikooli astujad ja suurema raha eest kuskil siblijad. Hinnake, mis teises head on, stressake vähem "normide" pärast. :)

Kas isa oma hästitasustatud töö juures omale püksirihma ei jaksa osta, mis pükstele peale panna, et see seejärel maha võtta ning poisile vasta kannikaid uhada kuni nahk maas?
Kasvatuspedagoogiliselt on sellega ilmselt hiljaks jäädud, kuid lihtsalt enda stressi maandamiseks kahtlemata väga efektiivne.

Vabandust, kui mu teemaalgatus liiga karm tundus. Tegelikult on kõik ajendatud sulaselgest murest. Majanduslikult suudan teda ülal küll pidada, kuid niisugusel lahendusel puudub perspektiiv. Mis saab siis, kui me abikaasaga vanaks jääme?

Suguvõsas on 2 valusat näidet, mis näitavad selgelt, et kui inimene on väga pikalt aktiivsest töö- või koolielust eemal, siis kaob tal harjumus ja soov ennast teostada. Ühest vaheaastast poleks hullu, aga kaks tundub küll liiast.

Lisaks on kummaline ja murettekitav asjaolu, et poeg ei tunne, vähemalt väliselt vaadatuna, mitte millegi vastu huvi. Kui stereotüüpselt peetakse mitte töötavaid ega õppivaid noori alkoholilembesteks peomeesteks, siis teda jätab kogu sotsiaalne elu täitsa külmaks.

Proovin teda mõista, aga ta ei ava ennast mulle. Mõnikord tulevad vabadel hetkedel üsna kummalised mõtted pähe. Äkki on tegemist mingi nurjunud armastuse või muu sarnasega? Ma pole küll meditsiiniharidusega, kuid kõrvalt vaadatuna näib, et ta on üsna sügavas depressioonis. Aidata ma kedagi vastu tahtmist ei saa ja ise ta ka abi ei otsi.

Lisan veel, et kuigi mu poeg pole üldse mingite pahandustega hakkama saanud, siis tõepoolest - tunnen ennast ikka läbikukkununa. Mu eesmärgiks pole olnud kasvatada karjeristi, kuid kindel soov oleks, et ta tulevikus saaks kenasti hakkama. Muidugi kui väga tahta, siis mingi töö ta endale ikka leiaks. Siiski pole rutiinne igav töö, mille eest tõenäoliselt väga kehvalt makstakse, ühe ema unistus. Jah, muidugi on erandlikke inimesi, kes suudavad ennast madalama hariduse baasil väga edukalt teostada, kuid näen selgelt, et mu pojas puudub selleks piisav ettevõtlikkus.

17:58

Püüangi hinnata nii nagu oskan, mis inimeses head, kuid kurvaks teeb, kui lastakse oma potentsiaal raisku. Olen ise läbi elu õppinud, seetõttu on mul raske mõista teistsugust mõttelaadi, "käega löömist" ja huvi puudumist. Ta ei tea veel tõenäoliselt isegi, mida täpsemalt tahab ja kardan, et kui millessegi ei süvene, siis nii see jääbki. Koolist äratulekust on mitu aastat..Võib- olla olen liialt nõudlik, aga olemise mõte ei ole ju ainult söömises ja magamises, vaid enda arendamises, eneseteostuses. Ehk tuleb periood, mil ta seda mõistab..Praegusel hetkel tundub, et mitteõppimisest on saamas harjumus. Kuna ta on täiskasvanu, siis pean laskma tal endal otsustada, aga keeruline on mõista. Sigrid, küllap Su poeg on samuti stressis, kuna ta ei tea, mida elult tahab.. ehk suudad teda kuidagi avada või saab ehk vend kuidagi jutule..

Inimesed ongi erinevad. Ei loe see, et kaks last on ühtmoodi, et siis kolmas kohe samasugune peab olema. Igaühel on oma geenikomplekt ja need on erinevad.

Tuttav probleem - mul ka esimene laps ei läinudki edasi õppima ja nüüd ongi viletsamal töökohal ja elab ikka veel minu juures. Ja mul pole südant teda välja visata, olen ikkagi tema ema. Minu geenid ju, vähemalt osaliselt. Olen endale selgeks teinud, et kui jääbki igaveseks minu juurde, pole hullu - ongi mul seltsim. Rääkimine ei aita, sellega on mul juba kogemus. Muu pere on ta lihtsalt selliseks vähe imelikuks tunnistanud ja arvestab sellega. Töökoht on ka ta noorema venna poolt talle sebitud, varem on ta küll endale ise kohad leidnud, kuid nüüd enam ei saanud hakkama.

Samas kolmas laps oli ka peale keskastme lõpetamist aasta niisama füüsilisel tööl (elas küll oma tütarlapsega üürikorteris), siis võttis äkki kätte ja läks töö kõrvalt õppima ja tegi bakalaureuse ära, siis oli veel aasta niisama tööl, siis läks uuesti õppima ja tegi magistri ära . . . Nüüd on suht suure asutuse osakonnajuhataja. Sai vanema vennagi tööle võtta. Nii et ehk jõuab sinugi poeg veel midagi ette võtta, näiteks mõnda muud eriala õppima minna.

Vanemate liigne muretsemine pidavat lastelt eluenergia ära võtma. Sisuliselt te, liigmuretsevad emad, toitute oma täiskasvanud lastest energeetiliselt. Laiskus on ka omamoodi energiapuudus.
Lastel on omad rajad käia ja neid pidevalt nügides nügid nad just valele teele, teele, mis ei ole nende oma.
Inimesel võib taipamine/äratundmine tulla ja klõps käia täiesti ootamatult ja veidras olukorras.
Mõelge nüüd järele, kuidas ise omad otsused olete teinud või eelistate teha? Kas nii, et keegi pidevalt jälgib teie olemisi-tegemisi ja nügib oma arusaamadega, või nii, et ise mõtled, arutled,taipad ja otsustad.
Asjad saavad juhtuda siis, kui inimene ise on millekski seesmiselt küps ja valmis, aga mitte siis, kui mamma-papa tahavad.
Kui vaja raheliselt toetada, siis toeta. Aga muus osas jäta inimene rahule. Kui tahab sinuga asju arutada, küll siis arutab. Ela oma elu ja ära kiibitse. Äärmiselt tüütu on, kui keegi pidevalt oma nõuannetega pinda käib.
Olen ka ema ja olen ka vigu teinud ja teen ka edaspidi, aga pean tunnistama, et siirast heameelt teeb ikka see, kui laps ise omad rajad leiab või ise su poole pöördub, et asjade üle arutleda.

Võtsime mehega vastu otsuse, et septembrist peab poeg välja kolima. Aitame tal üürika otsida, maksame kuu üüri ette ning selleks ajaks peab ta töökoha leidma ja ise hakkama saama. Kui ei saa siis täiskasvanud inimene ja koligu või kuuse alla. Meie oleme teinud omaltpoolt kõik, et talle tuul tiibadesse anda ja kui ta oma eeliseid kasutada ei oska, siis pole midagi sinna parata.

Laps on teil justkui kohtualune..... teie mehega võtsite vastu otsuse....! Miks ei võinud pojaga asja arutada ning mõistlikult kokku leppida? Koligu või kuuse alla....! kas sulle ja su mehele meeldiks selline suhtumine?

kuule, kohtualune. laps on täiskasvanud inimene kes peab oma elu elama ja vastutama enda eest. poputada ei ole siin küll rohkem enam midagi.

selgituseks eelmisele,
et laps täiskasvanuks saades oma eluga toime ei tule, selles on suur osa (vastutus) just tema vanematel. suhtumine "pead" tegema seda või teist ning ähvardamine kuusealusega ei aita toimetulemisele kuidagi kaasa. kõik lapsed ei ole kohe hakkajad, mõni vajab tuge kauem. ma ei mõtle siinkohal just materiaalset tuge, hea suhtumine ja mõistmine ning moraalne toetamine on palju olulisem. nõnda käsu korras kuuse alla saates võib aga lapsest hoopis lahti saada

Eks sa kupuke tule ja võta meheks omale ta ja kasvata siis õigesti kui paremini tead. Meil on lihtsalt nii siiber sellest jamast! Ja oleks, et me oleme ta jätnud kuidagi ripakile. Ei! Kõik võimalused on ta saanud, kõike oleme pakkunud, alati toeks olnud. Lihtsalt ei jõua vaadata, kuidas noor inimene päevad läbi arvutis istub ja mingeid mänge mängib. Ja öösel...elame ju kortermajas ja seinad on ju papist. Ma ei taha mõeldagi, mis jälkusi ta seal vaatab oma arvutis. Igaljuhul kui ta tahab nii elada nagu heaks arvab, siis sponsoreerigu ise seda elustiili.

ega siis poiss loll ei ole. elab nagu lastakse. kui omal tarvis ja kõht tühi, küll siis liigutama hakkab. dziisas, papa-mama käituvad pojaga nagu debiilikuga. passivad, muretsevad. ning samas poputavad. teate, teile omale oleks kõigepealt ravi vaja. laske inimene lahti, las tema ka elab.