polnud ka teiste tagant nuhkimist, ema ei teadnud me sõprade telefone, ei teadnud, mida me räägime ja kus käisime, ta teadis vaid seda, mida meie talle rääkisime, teadis seda meie käimistki vaid meie enda jutu põhjal.
siis aga vend mingil moel sattus seltskonda, mis polnud hea. meie emaga saime aru, et midagi on valesti, et peaksime teadma, sest tahtsime venda aidata ja aru saada, mis toimub.
ja asi lõppes nii, et ühel päeval venda enam polnud. olime nagu kotis, sest ei teadnud midagi. minul oli valus näha ja kuulda, kuidas ümbruskond ja politsei ema süüdistas, et kuidas nii, sa ei tea kohe midagi, kas sa oled ema või pole. ema sai ikka sihukese shoki kogu sellest asjast, et läks kaua aega, enne kui tast tasapidi inimene jälle saama hakkas.
täna olen ise abielus, meil on lapsed ja kohe abielu algul sai paika kord, et iga meie pereliikme asjad, on kogu pere asjad, nii mured, nii rõõmud ja nii mõni oluline kood, telefoni numbrid. keegi ei nuhi kellegi taga, aga me teame ja häda korral saame kasutada. lihtsalt elu antud õpetus poleks teisiti enam toimida.
kodu ja su lähedased on liiga olulised selleks.
kui mingi põimimine käima hakkab, siis on nuhkimatagi selge, et midagi on teoksil. seda on tunda, seda on näha. loomulik, et pole oluline meie perele see, mida mina siin praegu kirjutan, aga kui neid huvitab, siis võivad nad seda teada. see ei muuda mind vähem minaks, kui mu pere minust teab.
miks peaksin end peitma seitsme tabaluku taha, näima kellegi teisena, kui ma olen ometi ju just see mina, kes ma olen.
selline aval ja avatud olek ja suhtlemine on parim asi üldse ja ma ei kujutaks ettegi, et elaksin mehega, kes lukus on.