Kas on see normaalne, et mobla ja arvuti on passwordidega kaitstud ja kunagi, ei saa kaaslase arvutisse minna, isegi kui ausad kavatsused on?

Jep. Normaalne.

missugused on ausad kavatsused?

Hmm, mis aus kavatsus see kaaslase telefonis sobramine on? Tänapäeval on igaühel isiklik telefon ja enamikel on ka sealtkaudu ligipääs e-mailidele, sotsiaalvõrgustikele ja muule isiklikule (fotod näiteks). Pole suht teise asi, millised vestlused mul näiteks 3 aastat tagasi enne kaaslast kellegagi olid.

Arvuti saab seadistada nii, et oled seal külalise staatuses ja saad teha vajalikke toiminguid arvutiga, mis vaja.

Kui teine ise näitab arvuti või telefoni sisu või avalikustab oma paroolid, see teine asi.

Kui püsiv kaaslane aga viimasel ajal on kõik paroolide alla pannud, siis on muidugi alust arvata, et on mida varjata.

Minu jaoks küll täiesti normaalne ja vaat et isegi ainumõeldav. Ei tuleks vist pähegi kaaslaselt tema paroole küsida.

"ausad kavatsused"
LOL!

Ma ei pidanud nuhkimist silmas! Lihtsalt kummaline, kui soovid oma meili vaadata, siis seda ei saa teha. Endal telefon alati lahti ja passwordi pole ka. Pole midagi varjata.

minu jaoks on kummaline. oleme 25 abieluaasta jooksul kõiki teineteise (sh id-kaardi, panga, arvuti, telefoni, postkasti jne.) paroole teadnud ja kasutanud.
kui korraga mees paroolid ära muudaks, oleks see ikka nii veider, et enam veidram olla ei saaks :)

Aga miks sa üldse peaksid soovima teise arvutist telefonist oma meile vaadata? Asi ei ole sugugi alati millegi kahtlase varjamises, vaid privaatsusevajaduses. Viimane võib inimeseti üsna erinev olla.

Oleme mehega 20a abielus. Ausalt öeldes - me ei tea üksteise paroole, postkaste, blablabla... ja tõtt-öelda ei tunne puudust ka. Ma tean, et tal on tema arvuti, tean, kus vedeleb ta telefon, sama teab tema minu kohta aga mitte kunagi pole keegi teise asju kasutanud. Ma lihtsalt tean, et kui ma lihtsalt läheks ja kasutaks, oleks usaldus läinud. Ja kui tema arvaks, et saab minu asju kasutada siis ka. Meil on ühiseid asju, näiteks raamatud, wifi ja eraelu aga on ka "oma asjad" ja nii ka jääb.

Meil küll poleks usaldus läinud, kui ma kasutaks mehe telefoni või tahvlit või arvutit. Ja vahel ikka kasutan ka, kui vaja. 25 aastat abielu, tunneme üksteist väga hästi, pole kummalgi põhjust usaldust kaotada lihtsalt teise vidina kasutamise pärast. Tean paroole muidugi, aga ega ma ta isiklikele kontodele sisse küll ei logi. Mees teab kõiki minu omi ka, tal pole samuti mingit soovi minu kontosid külastada. Ei huvita kumbagi.
Aga kui vaja, saame kõikjale sisse. Ja vahel lihtsalt on vaja.

olen sama meelt kui vastaja 17:33. inimene vajab privaatsust. võiks jätta talle selle õiguse ja lõpetada kahtlustamine millegi varjamises

Mul oli arvutil parool peal ammu enne seda, kui mehega tutvusingi...samas, mul näiteks pole aimugi, et kas mu mehe arvutil ja telefonil üleüldse ongi paroolid peal või ei, pole olnud vajadust ta asju näppida.

Sõltub kasvatusest, arvan. Mulle andis ema kinnised ümbrikud üle juba teismeeas, ei tahtnud ta ka salaja mu märkmeid lugeda, pessu pandud riiete taskutest asjad olid puntras laua peal, ei nuhitud kogematagi, usaldati.

Ka kõige lähedamal inimesel võiks olla teatud privaatsus, kui tahab, siis räägib, aga on jutte, mida ma ei tahagi teada. Tööasjad, huvialaga seotud, kas WC-s julk oli pikk või lühike, jne.

see kui teine inimene teab su paroole on suur turvarisk :) Võibolla teeb su mees telefonis ja arvutis töö asju? Ning sina kui kõrvaline isik ei pea töö asjadele ligi pääsema :)

Usaldus pole see, et kõik, kohe kõik-kõik teineteisele ära räägitakse. Mis seal usaldusega pistmist? Mölapidamatus pigem.

Usalduseks nimetaksin seda, kui jätad partneri "rahule", ei jälita ega päri, usaldad, et ta ei tee midagi inetut ja halba, probleemide tekkides räägib ise, sest temagi usaldab rääkides ja rääkimata.

Võõrandumine, (kui peaks tekkima) on tunnetatav kehakeelest, silmavaatest, naeratusest, õhustikust.
Siin ei ole abi jutuvadast, nuuskimisest ega jälitustegevusest.

polnud ka teiste tagant nuhkimist, ema ei teadnud me sõprade telefone, ei teadnud, mida me räägime ja kus käisime, ta teadis vaid seda, mida meie talle rääkisime, teadis seda meie käimistki vaid meie enda jutu põhjal.

siis aga vend mingil moel sattus seltskonda, mis polnud hea. meie emaga saime aru, et midagi on valesti, et peaksime teadma, sest tahtsime venda aidata ja aru saada, mis toimub.
ja asi lõppes nii, et ühel päeval venda enam polnud. olime nagu kotis, sest ei teadnud midagi. minul oli valus näha ja kuulda, kuidas ümbruskond ja politsei ema süüdistas, et kuidas nii, sa ei tea kohe midagi, kas sa oled ema või pole. ema sai ikka sihukese shoki kogu sellest asjast, et läks kaua aega, enne kui tast tasapidi inimene jälle saama hakkas.

täna olen ise abielus, meil on lapsed ja kohe abielu algul sai paika kord, et iga meie pereliikme asjad, on kogu pere asjad, nii mured, nii rõõmud ja nii mõni oluline kood, telefoni numbrid. keegi ei nuhi kellegi taga, aga me teame ja häda korral saame kasutada. lihtsalt elu antud õpetus poleks teisiti enam toimida.
kodu ja su lähedased on liiga olulised selleks.

kui mingi põimimine käima hakkab, siis on nuhkimatagi selge, et midagi on teoksil. seda on tunda, seda on näha. loomulik, et pole oluline meie perele see, mida mina siin praegu kirjutan, aga kui neid huvitab, siis võivad nad seda teada. see ei muuda mind vähem minaks, kui mu pere minust teab.
miks peaksin end peitma seitsme tabaluku taha, näima kellegi teisena, kui ma olen ometi ju just see mina, kes ma olen.
selline aval ja avatud olek ja suhtlemine on parim asi üldse ja ma ei kujutaks ettegi, et elaksin mehega, kes lukus on.

Aitäh viimane vastaja, andsid lootust, et ma pole ainus selline, kes ausust ja siirust suhtes soovib. Teistele ka tänud vastuste eest, eks me kõik ole ju erinevad. Ilusat pühade algust :-)

Meil 25 aastat abielus oldud, mehel arvutil parool peal, aga mind see absoluutselt ei häiri, mul on oma arvuti ja mehe omasse pole mul asja. Nii paljukest privaatsust võiks inimesel ikka olla, et paneb paroolid peale kui tahab ja teist poolt ei tohiks see küll kuidagi häirida. Ja seda usaldamatusega siduda on eriti nõme. Kui tahab, siis võimaluse petmiseks leiab alati, nuhi nii palju kui tahad.

Mina usaldasin pimesi ja ei nuhkinud. Inimest usaldades annad talle piltlikult noa. Ta kas kaitseb sellega usaldust või lõöb noa sulle selga. Minuga läks nii et löödi nuga selga ja see oli päris valus. Peale 12aastat tekkis naisel rutiin ja noor töökaaslane sebis ta ära magas ja kui asi välja tuli saatis pikkalt. Pärast arvuti ajalugu muud vaadates oli asi selge. Eks ütles hiljuti miks ma teda nii palju usaldasin oleks võinud varem nuhkida ja avastada. Oleks selle jama õigeaekselt veel peatada saanud. Samas ei usu mina et meil saaks veel ühist tuleviku tulla. Sest usaldust tagasi saada suht raske. Eks loodab ja ootab

25 a tagasi käidi külas. Polnud moblasid, arvuteid, suheldi silmast-silma. Tuttavatega räägiti omad jutud, sugulastega omad, töökaaslastega omad, oma peres perejutud.

Tööalased arutlused olid hoopis teistel teemadel, kui sõbraga kalal (golf) jutustati. Tookord polnud veel psühholooge, kellele oma suhtlusprobleemidest rääkida.

Nüüd on kõik see "labidas" või moblas ja arvutis. Järelikult kenasti ühes aparaadis kõik sees ja loomulik, et kaitstud parooliga.

Üks murele, sinu kaaslane pole abikaasa, ei tea kaua elate juba koos, kuid sina tundud olevat võimujanus kontrollija. Oletame, et su kaaslasel poleks parooli peal olnud, mida sa sealt siis oleks uurinud?

Sinu küsimust analüüsides arvan, et sina ei ole (veel) usaldust väärt. Usaldus tuleb aastatega ja seda reetnud inimest ei usaldata enam kunagi lõpuni, kahtlus jääb igaveseks sisse.

meil'ile ütleksin, et kas sul pole lapsi, on nad veel eelkooliealised või ilustad üle tegelikkust. Kui sinu kooliealine laps teab paroole, võib lugeda teie kirju tööle-sõpradele-sugulastele-

25 a tagasi käidi külas. Polnud moblasid, arvuteid, suheldi silmast-silma. Tuttavatega räägiti omad jutud, sugulastega omad, töökaaslastega omad, oma peres perejutud.

Tööalased arutlused olid hoopis teistel teemadel, kui sõbraga kalal (golf) jutustati. Tookord polnud veel psühholooge, kellele oma suhtlusprobleemidest rääkida.

Nüüd on kõik see "labidas" või moblas ja arvutis. Järelikult kenasti ühes aparaadis kõik sees ja loomulik, et kaitstud parooliga.

Üks murele, sinu kaaslane pole abikaasa, ei tea kaua elate juba koos, kuid sina tundud olevat võimujanus kontrollija. Oletame, et su kaaslasel poleks parooli peal olnud, mida sa sealt siis oleks uurinud?

Sinu küsimust analüüsides arvan, et sina ei ole (veel) usaldust väärt. Usaldus tuleb aastatega ja seda reetnud inimest ei usaldata enam kunagi lõpuni, kahtlus jääb igaveseks sisse.

meil'ile ütleksin, et kas sul pole lapsi, on nad veel eelkooliealised või ilustad üle tegelikkust. Kui sinu kooliealine laps teab paroole, võib lugeda teie kirju tööle-sõpradele-sugulastele-jm, siis hoidku teda taevas, et ei juhtuks midagi hoopis hullumat kui sinu vennaga. Lapsi ei saa kohustada vaikimisele, vastutustundele, mõistmisele. Ja veel, ära mõtlegi lahutada! Sinu abikaasal on kõik trumbid.

meil on lastele selge, et meie isaga vastutame nende eest ja meie peame igaks juhuks teadma nende koode ja telefone, igaks juhuks. kunagi ei tea ju.
meie mehega omavahel saame mõlema arvutile ja telefonile ligi, kui miski juhtuks ja seda igaks juhuks.
meie koode ei pea teadma meie alaealised lapsed, nemad meie eest ei vastuta.
töö asjad pole ometi lastele sorkimiseks, need on kaustas kinni, ja seda selleks, et nad oleksid korrektselt koos ja miski ei juhtuks.
niisama suhtlus on lahti, aga me ei suhtle ometi mingites flirticutes ja muus säärases.
me elame pereelu. minul pole plaanis ka mitte peret reeta ega lahutada. mida saaks minu vastu kasutada siin?
mees siiani väärib usaldust.
meil on tegemisi palju, meil pole vaja aega raisata niisama palja netisuhtluse peale.
ausalt räägin, sest ka nii on võimalik ja kui /oletame, et leian kellegi või tema leiab kellegi/, siis , kuigi ma ei kujuta seda ette praegu, ma ei hakkaks alandama oma kaaslast salgamiste ja varjamistega. kui julgen teha, julgen teisega voodisse minna, siis peab lihtsalt julgema sellest ka teisele teada anda, austusest ja lugupidamisest tema vastu.
ja ma austan oma meest, hindan liiga palju, et täna ma kohe kindlasti ei kujuta ette, et teda reedaksin.
meil lihtsalt on nii.
tean, et paljudel ei ole, ja hirmutavalt palju on neid, kel pole.

mul on elefon ilma koodita, sest see on niisama helistamiseks, midagi seal pole ja midagi seal ei hoia, vastata võib see, kes iganses juures juhtub olema, kui heliseb. arvuti on koodi all, aga seda siiski varguse puhuks, arvuti on otsast otsani tööasju täis ja tööasjad on delikaatsed ning ei kuulu avalikkuse silmadele. kas mehe arvutil ja telefonil kood on, pole aimugi, pole iialgi neid puutunud.

Aurot võtab ja loeb IT turvalisuse teemalisi artikleid, et mõistaks - see on normaalne ja täiesti soovitatav. Palu omale teine konto arvutisse teha ja saad ka maile kontrollida. Telefon on privaatne vahend ja on väga-väga soovituslik sinna parool ja numbrilukk peale panna. Siis pole vaja nii palju muretseda, kui telefon peaks kaduma.
Olles selle aastanumbri sees näinud lähedalt inimest, kes hoolimata arukusest ja intelligentsusest ja laiast silmaringist, on maili teel petta saanud. Ka sellist, kes oma sõnade järgi mitte midagi valesti ei teinud/alla ei tõmanud/vale faili ei avanud ja ikka krüptoviiruse sai - ma vist ei teeks oma arvutisse, eriti kui seda ka tööasjadeks kasutan, ka lisakontot.

To üks mure:
Telefon on sul paroolita, aga arvuti?

siis pole vajadust nuhkimiseks.