Nii ongi. Et kellel kuidas hormonaalse tasakaalu paigast ära lööb, võimalusi ja variante on palju. Inimene ise ei saa sinna midagi parata.
Individuaalne värk, nagu see, et kellel on sirge nina ja kellel kartulnina.
Mina näiteks kannatasin kõik need 9 kuud iivelduse käes, tööle minnes tulin vahepeal bussist maha oksendama (mul oli selleks kindel peatus) ja siis sõitsin tööle edasi. Vene ajal polnud mingit tõhusat vahendit selle iivelduse vastu. Seevastu iseloomul polnud viga midagi.
Normaalse iseloomuga sõbranna läks aga tigedaks just oma suguvõsa vastu, need hakkasid kohe hirmuga eemale hoidma, sest said tema käest alatasa sõimata ja üldjuhul ilma põhjuseta. Ja seda iga ta lapsega - nii et kolm korda tuli neil see sõimumaraton üle elada.
Teine sõbranna aga hakkas ajuti imelikku juttu ajama ja viimased kaks kuud oli ta peast vähe segi - ainult itsitas ja midagi tõsiselt ei võtnud, millelegi keskenduda ei suutnud. Ämm võttis palgata puhkuse ja hoidis teda kodus. Vene aeg oli, pakuti võimalust haiglasse panna, aga ämm oli õnneks vastu. Pärast läks paari kuuga korda tagasi.
Nii et jah, see viha on hormoonidest ja üldjuhul läheb see pärast üle. Mitte küll sünnitusega kohe vaid mõne aja pärast. Ja alles siis, kui aastaga üle pole läinud, võib hakata vaatama, kas on midagi sügavamat.
Nii et ole tubli ja pea vastu! Elame sulle kaasa ja peame pöialt.