Huvitab, kas rasedusega kaasnebki lapse isa südamest vihkamine või on ikka asi hormoonides. Midagi ei sobi ja kõike teen valesti. Kord pandi ka sõrmus lauale ja öeldi, et ühes toas minuga võimatu olla. Ma saan aru, et naisel on raske, aga omaarus ma püüan nagu oskan, aga kõike mida ma teen - teen tema arust valesti ja üldse kõhubeebist ja temast ei hooli. Lisaks olen loll ja idioot korraga.
Õnneks sain südamelt ära :) Muidu on tore ootuse aeg.

Eidel on viinaisu peal, muud midagi

lapse kandmine lööb köik segi. nii füüsiliselt, kui vaimselt. Lihtsalt ära tuleb ksnnatada.

Ei kaasne. Mul mitu last, aga ühegagi midagi sellist ei kaasnenud. Võimalik, et neiu/naine pole lapsesaamiseks valmis ja kõik käibki närvidele, sina kaasa arvatud.

Olin täielik fuuria või veel hullemgi ja need hormoonide muutused kestavad tänasepäevani.Tundub,et lähete peagi lahku ja kooselust teil mingit sotti ei saa. Ma ise samuti veel vaid lapse pàrast koos aga mingiks kooseluks seda enam nimetada ei saa ja ausalt öeldes need hormoonid enam ei tahagi.

inimesed on erinevad, paljud istuvad esimesed 4kuud potil oma iivaldustega. osadel pole midagi, terve ootuse aeg nagu lill:) see on väga individuaalne.

Nii ongi. Et kellel kuidas hormonaalse tasakaalu paigast ära lööb, võimalusi ja variante on palju. Inimene ise ei saa sinna midagi parata.
Individuaalne värk, nagu see, et kellel on sirge nina ja kellel kartulnina.

Mina näiteks kannatasin kõik need 9 kuud iivelduse käes, tööle minnes tulin vahepeal bussist maha oksendama (mul oli selleks kindel peatus) ja siis sõitsin tööle edasi. Vene ajal polnud mingit tõhusat vahendit selle iivelduse vastu. Seevastu iseloomul polnud viga midagi.

Normaalse iseloomuga sõbranna läks aga tigedaks just oma suguvõsa vastu, need hakkasid kohe hirmuga eemale hoidma, sest said tema käest alatasa sõimata ja üldjuhul ilma põhjuseta. Ja seda iga ta lapsega - nii et kolm korda tuli neil see sõimumaraton üle elada.

Teine sõbranna aga hakkas ajuti imelikku juttu ajama ja viimased kaks kuud oli ta peast vähe segi - ainult itsitas ja midagi tõsiselt ei võtnud, millelegi keskenduda ei suutnud. Ämm võttis palgata puhkuse ja hoidis teda kodus. Vene aeg oli, pakuti võimalust haiglasse panna, aga ämm oli õnneks vastu. Pärast läks paari kuuga korda tagasi.

Nii et jah, see viha on hormoonidest ja üldjuhul läheb see pärast üle. Mitte küll sünnitusega kohe vaid mõne aja pärast. Ja alles siis, kui aastaga üle pole läinud, võib hakata vaatama, kas on midagi sügavamat.

Nii et ole tubli ja pea vastu! Elame sulle kaasa ja peame pöialt.

Viha kui selline saab ikka siis tekkida, kui seda last tegelikult ei soovita ja on juhuslik. Kui ikka tahad last ja ootad teda, ei saa mingit viha tekkida ei hormoonidest ega millestki. Kui aga tahaks endiselt pidusid mööda joosta ja järjest uusi poisse taga ajada, siis ei maksa imestada, et viha tekib
Kurb, kui sellised lapsed sünnivad, samas on palju neid, kes kõigest hingest last soovivad, kuid ei saa

Viimane komm on väga hea! Mul läks naine raseduse ajal nii tigedaks, et olemegi lahus. Kurb, aga võib ka nii juhtuda.

Kas kasvatad nüüd üksi last?

Kui raseduse ajal mees teid mõnitab, aeleb teiste naistega, siis kas enam tahaksite tema last üldse?

jah olen üksikisa.

No minu lapse isa unistab samuti üksi lapse kasvtamisest.ja ega ta enne mind vist rahule ei jäta. Kas sa oled nüüdseks ka uues suhtes ja kas su lapse ema sinu ja lapsega suhtleb?