Olen ülikoolis õppiv neiu, mu isa on teist aastat surnud. Temast jäi maha ebastabiilse psüühhikaga isa, ehk minu vanaisa. Ta on terve elu mind hoidnud rohkem kui mu vanemad kokku, kelle karjumise eest ta mind kaitses. Vanemas eas hakkas ta põdema luulusid ning üheks mõtteks on see, et mu ema tahab tema korterit, mis aga nii pole ja seis on jõudnud sinnani, et kellelgi pole võimalik temaga sügisest kevadeni koos elada ja vaadata, et ta ravimeid võtaks. Mulle on see tohutult raske, mulle taoti pähe, et ta peab vanadekodusse panema, muud varianti pole. Asi ongi niikaugel, et käisin vaatamas Loksa, Aaspere ja Rakvere "Kuldne Sügis" pansionaate, neist parima mulje jätria Aaspere, aga koha sain vaid Loksale ja Rakverre, valik langes siia Rakverele, kuna sotsiaaltööraja soovitas seda tungivalt. Võtaksin ta enesega Tartusse kaasa, aga ma pelgan, mis saab siis, kui ma tõesti teamaga enam hakkama ei saa, praegu ta veel käib ise sööma ja tualetti, lihtsalt ravimid teevad ta uimaseks. Kogu see tegevus on mind nii endast välja ajanud, hirm on nahas, mida ma ometi teen. Tahaksin talle pakkuda parimat, aga ma ei tea, mis see on. Tema muidugi väidab, et ta elab ainult minu pärast ja tehku ma mis ma heaks arvan. Tahtsin lihtsalt endast väöja lasta, sest mul ei ole sõpru, kes sellest aru saaksid. Jagage kogemusi.. vabandan kirjavigade pärast.