Olen ülikoolis õppiv neiu, mu isa on teist aastat surnud. Temast jäi maha ebastabiilse psüühhikaga isa, ehk minu vanaisa. Ta on terve elu mind hoidnud rohkem kui mu vanemad kokku, kelle karjumise eest ta mind kaitses. Vanemas eas hakkas ta põdema luulusid ning üheks mõtteks on see, et mu ema tahab tema korterit, mis aga nii pole ja seis on jõudnud sinnani, et kellelgi pole võimalik temaga sügisest kevadeni koos elada ja vaadata, et ta ravimeid võtaks. Mulle on see tohutult raske, mulle taoti pähe, et ta peab vanadekodusse panema, muud varianti pole. Asi ongi niikaugel, et käisin vaatamas Loksa, Aaspere ja Rakvere "Kuldne Sügis" pansionaate, neist parima mulje jätria Aaspere, aga koha sain vaid Loksale ja Rakverre, valik langes siia Rakverele, kuna sotsiaaltööraja soovitas seda tungivalt. Võtaksin ta enesega Tartusse kaasa, aga ma pelgan, mis saab siis, kui ma tõesti teamaga enam hakkama ei saa, praegu ta veel käib ise sööma ja tualetti, lihtsalt ravimid teevad ta uimaseks. Kogu see tegevus on mind nii endast välja ajanud, hirm on nahas, mida ma ometi teen. Tahaksin talle pakkuda parimat, aga ma ei tea, mis see on. Tema muidugi väidab, et ta elab ainult minu pärast ja tehku ma mis ma heaks arvan. Tahtsin lihtsalt endast väöja lasta, sest mul ei ole sõpru, kes sellest aru saaksid. Jagage kogemusi.. vabandan kirjavigade pärast.

Sa oled nii armas ja südamlik tüdruk, aga ehk olekski vanaisale parem seal pansionaadis endavanuste seas. Sina saaksid õppimisele pühenduda, see ju teeb ka vanaisale rõõmu kui sinul hästi läheb. Pansionaati saad ju aeg-ajalt sõita vanaisale külla.

kui võimalus on, siis ikka hooldekodusse.

ma arvan ka, et kui on võimalus kasutada pansionaadi valikut - siis kindlasti esialgu see variant. sest kedagi ei tee õnnelikuks see, kui üks noor inimene ohverdab oma elu, et lihtsalt hooldada. sa pead kõigepealt ise iseseisvaks ja tugevaks/targaks saama. ja alati onju võimalik inimeset hooldekodust ära võtta. aga hooldekodusse panek ei õnnestu alati. ja et su südamevalu natuke rahuneks - saad ju nii sageli kui võimalik hooldekodus külas käia. soovitan sulle seda varianti südmamest - sest ise olen näinud kuidas minu ema on järjest ca 20 aastat hooldanud oma üksikut vanaonu ja vanatädi. ja see on väga raske töö isegi siis kui vanainimesel on mõistus selge. aga kui on veel väike oht ka ebaselgele mõistusele, siis on see lausa katastroofiline.

Aga kes sel juhul hooldekodu kulud maksab?

Kuidas saaks ise hooldekodusse?

hooldekodu variant ei sobi.

Unistaks ainult sellest. Teised maksavad ja ise puhkad ning naudid oma nõdrameelsust.

Jah. Aitäh kõigile, kes vastasid. Vanaisa viibib nüüd siis vanadekodus, ta ise väidab, et kõik on hästi ja et ma tegin suure otsuse. Ta elas pikalt üksi ning see, et ta nüüd teiste inimeste keskel on, on suur muutus, mida ta ka ise nentis. Ta väitis, et elu on selline, kõigega tuleb harjuda. Ei oska veel hetkel midagi öelda, ma südamest loodan, et see polnud lihtsalt tema diplomaatilisus ning et ta ei kängu sinna voodisse.

Mai, sa tegid õieti ja ära tunne süümekaid. Käi tal seal ikka külas ja minge välja jalutama. Kõige hullem ongi vanainimesele kui ta unustataksegi sinna .

Õnneks on vanaisal niipalju arusaamist,et tal on hooldekodus lihtsam ning parem ja ei taha ka teie noort elu segada.Palju hullem oleks vastupidine seis-ei tunnista oma haigust ja vanust või hakkab hoopis ajama kuidas ta ikka teid on aitand ja hoolitsenud ja teie teete temale nii või naa moodi.Külastage teda võimalikult tihti ja näete oma silmaga,et talitasite õigesti.