Õige suhtumine. Poes lapse peale karjumisest pole mingit abi.

maari, vaata sellega on nii, et kui ma läheks liivakasti äärele oma kohtumisi pidama, siis poleks mul muidugi õigust arvata, et seal alpsed peaks vait olema ja minuga arvestama. ja kui lähen mäkdoonaldsisse, siis ka eeldan, et ju seal kari ringijooksvaid põngerjaid on. aga kuhu siis peavad täiskasvanud inimesed minema, kui ei taha end lastest segada lasta, end maa alla kaevama?

Laste lauspeksmist ei poolda, aga vitsaga mööda sääri korra anda pole küll patt ja mõjub ka päris hästi kui jutt enam ei aita!

Ma ei saa aru mis teid nii stressama paneb. Üldiselt arvavad lastest sedasi need kellel neid endal ei ole või on juba suured. Siis on lapsed segavad ja häirivad. Endal on mul 2 aastane tüdruk ja kui ma teisi lapsi näen vaatan neid alati huvitava pilguga, samuti jonnivaid lapsi nähes mõistan ema tundeid sel momendil. Olge mõistvad kõik me oleme titeeas olnud.

Olemegi ju mõistvad, mis sest, et omal lapsed suureks kasvatatud. Seda enam teame, mis oli ja mida saaks teha. Lapsed väsivad, jonnivad jne. ikka, aga vanemad on need, kes oma lapsega tegelema peaksid ja vastavalt laste vajadustele käituma ning neid kasvatama, mitte laskma teha avalikus kohas lapsel kaaskodanikke häirivaid tegusid, ise pead ükskõikselt ära pöörates, midagi ette võtmata. Õnneks on (ka siin) palju kenasid noori emasid, kes sellest aru saavad.

Ja mis on see häiriv tegu? Kui laps käib ümber laudade, vaatab ja katsub inimesi. Sedasi ta maailma avastabki. Ei saa ju lapsi puuris kasvatada, nt kohvikus et istu nüüd ema kõrval ja söö ilusti. Laps tahab ikka ümbritsevat uurida ja avastada. On muidugi lapsi kes ei liigu ema kõrvalt kuhugi ja on vaikse loomuga samas aga ka risti vastupidi. Katsuge rohkem sallivamad olla ega need lapsed teile pähe roni.

Age, mul on kodus suur hundikoer, ta tahaks ka inimesi katsuda ja nuusutada ja taga ajada ja natuke näksida, las kutsu areneb..
kui sul on oluline kohtumine ja siis võõra tite pudrune lapsekäsi kõigepealt su taldrikus ja siis su seelikul maandub, kas sa siis naeratad ja ütled et oi kui tore et lapseke maailma avastab? no siis oled sa küll kõvasti tolerantsem kui mina ja ma usun et ka enamik inimesi.

Ma ei saa aru kus kohast te need kogemused saanud olete. Olen liikunud palju ringi aga ei ole omal nahal selliseid asju tunda saanud.

noo-nii, ongi sedasi, et sõna võtavad need, kes ei teagi millest jutt käib.

tuust, no kas sa ei ole aru saanud, et see ongi reegel Delfis- mis siis et kogenud pole, ega midagi ei tea teemast, ikka hea teistele oma põhimõtetega vastu pead taguda ja maailma parandada:)

soovitavalt kõiki arvamusi arvustada ning kõigele vastu vaielda ja midaiganes halvustada - siis on keskmine delfi kommentaator oma "päevatöö" teinud ja enesega äärmiselt rahulolev (a la aga ma neile täna ...)

Oli ka üks taoline bussi juhtum.Laps sõtkus poriste jalgadega mööda istmeid.Tegi kaassõitja märkuse ja upsakas vanem vastu, et vabakasvatus! Õnnetuseks talle seisis tal kõrval noormees, kes võttis suust nätsu, vajutas mimmule otsaette ja ütles, et vott see on vabakasvatus. Juhtum oli ihaste liinil. Mina soovitan kõva ja selge häälega vanemale märkus teha ja kindlasti on teiega ühinejaid.

Kas keegi võiks öelda konkreetsed nipid kuidas te oma lapsi kasvatate, et nad kunagi avalikus kohas ei jonni, ega poes vahest lollusi ei tee? Aga mis te siis ikkagi teete kui näiteks poes jonnihoog peale tuleb? Kas lähete lihtsalt poest minema ja jätate ostud sooritamata, ei tee lapse kapriisidest väljagi, üritate tähelepanu kõrvale juhtida või täidate lapse soovi?Ausalt mulle meeldiks küll, kui enda lapsega kunagi selliseid probleeme ei tekiks, paraku aga ei ole see päris nii ja ma ei arva, et see on puhtalt kasvatuse viga. Kuidas ka ei püüaks, vahest on ikka ette tulnud. Samuti ei arva ma, et minu laps on kuidagi eriti kullake ja andekas ning vaat kui tore, et ta niimoodi käitub. Ja veel tahaks öelda, et vähemalt poes ja bussis mina küll mõistan neid vanemaid kellede lapsed jonnivad või muidu hästi ei käitu.

Oo jaa!Mul on ka kaks poissi 5a. ja 1.5a. Esimene oli vaikne nagu talleke teine täpselt vastupidi.Elav nagu tulesäde ja püsimatu. Ja ka temal tuleb jonnihoogusid just kõige ebasobivamatel hetkedel ette. Olen ikka karjuv laps süles mööda poodi jooksnud , kuid mis teha.Tema ei nõua asju vaid tahab neid lähedalt uurida.Maadlemist on temaga küll ja küll. Kui muidu aru ei saa, võtan sülle ja kuulan kisa nii, et kõrvus kumiseb. See on lihtsalt temperament, mis muidu elus jälle edasi viib. Aga!Igal asjal on piir.Söögi loopimine, poriste jalgadega mööda toole ronimine ja üldse kaaskodanike laus häirimine on ikkagi liig ,mis liig,Isegi 1.5a. saab aru, mida teha ei tohi. Kui muidu ei saa, siis kaenlasse ja minema. Minul oleks siis küll piinlik.Egas last ei vaadata, ikka vanemaid.

Just nimelt! Üks asi on lapse loomulik jonnituur, hoopis teine aga teiste inimeste permenentne häirimine. Kui aga ema ei huvita üldse, kuidas teme kallis lapsuke käitub, siis on küll midagi valesti.