Olgu kohe alguses öeldud, mulle lapsed meeldivad ja olen isegi neid mitu tükki suureks kasvatanud. Vot ei mäleta,et sellist hirmsat avalikku jonnimist ja karjumist igal poole oleks olnud. Heakene küll, jonnivad lapsed emaga poes on tavaline nähtus ja kuhu see ema sellest poekäigust ikka pääseb. Aga närvidele käib hoopis see kui lähed nädalalõpus näiteks sõpradega mõnda hubasesse kohvikusse, et pisut lõõgastuda ja juttu ajada ning seal osutub oma seltskonna või sõbrannadega olema mõni paariaastase lapsega ema, kelle laps igavledes käib teisi kohvikusolijaid tüütamas ja ema ei keela ka. Lõpuks hakkab tavaliselt see laps jonnima ja kisama, sest tal on igav, ta on tüdinud ja väsinud ning ema ei tegele temaga. Ja tihti jätkub lärmi siis kauemaks. Kallid väikeste laste emad, te teate oma lapse iseloomu ja sedagi, kas suudate neid kontrolli all hoida või ei. Ärge mõtelge egoistlikult ainult enda peale. Mõelge ikka lapse peale ka ja palun säästke kaaskodanikke avalikes kohtades oma jonnivate laste eest!

Mina näiteks ei ole kunagi aru saanud vanematest, kes lubavad oma põnnidel poes ringi jalutada ja riiulitelt asju maha kiskuda. Viimasel ajal on neid suuremates kaubakeskustes päris palju näha, vanemaid nagu ligi polegi ja pisikesed võivad alumiste riiulite kallal rüüstamistööd teha. Või jah, tõesti mõnes söögikohas on üsna ebameeldiv, kui mõni "tibuke" tuleb ja sulle oma pooleldinäritud söögi põlvele poetab. Kas tõesti olen olnud, nii karm ja mittearusaav lapsevanem, et ei ole oma lapsel lubanud selliseid asju teha?

Mulle käib ülimalt närvidele see, kuidas lapsed bussis ja trollis jalgupidi istmetel ronivad ja kisavad ning ema vaatab samal ajal rahumeeli aknast välja, nagu poleks tema asigi.

sama mure mul! ausalt, ma ei vihka lapsi, aga kas peab ikka terve pesakonnaga poes käima? et siis lapsed saaksid riiulite vahel ringi tormata ja üksteist apelsinidega loopida ja karjuda vanemate peale, kes neile kõike osta ei taha. või restoranis, okei, mäkdoonaldsis ma ei kaebaks, aga tahad rahulikult süüa, võibolla on ka veel oluline äri/erakohtumine ja kõrvallauas on 3 röökivat last kes sind ja teisi einestajaid ühtlasi toiduga loobivad, ringi traavivad ja kättpidi su taldrikus käivad (tõsiselt!). ja vanemad keelamise asemel vaatavad imetleva näoga et küll meil on ikka andekas lapseke! ma saan aru, et teid teie silmaterakese kisa ja tema poolt teie juustesse visatud kartul ei häiri, aga teisi see äkki tibake segab?

Kus teid nii jubedad elamused tabanud on?

See on igapäevane elu me ümber, Miisike! Tee silmad lahti ja vaata!

Mina pean ka ütlema, et mulle meeldivad lapsed kohe väga, aga ainult hästikasvatatud lapsed.
Enamus eestimaisest aastast on porine ja/või muidu lödine. Tuleb laps emmega bussi, imearmsad porised kummikukesed jalas. Emme sätib lapse istuma, aga laps hakkab tavaliselt püsti-pikali vingerdama. Emme vaatab pealt või aknast välja. Mina kui lapsesõbralik kaassõitja pühin poripritsmed ja saapajäljed naeratades riietelt maha, aga kui palju selliseid on, kes pärast väsitavat tööpäeva sama lahked on?
Tegelikult tuleb õnne tänada, et meil samasugune vabakasvatus väga laialt levinud pole kui nt Soomes või Ameerikas.

jah mulle meeldivad ka lapsed
eriti enne nende teismeikka jõudmist (siis juba lasteks enam pidada ei saagi)

oma jõmmid pole iial poes või avalikus kohas mingit erilist trianglit korraldanud
ma ei mäleta, et see oleks erilist vaeva nõudnud
enne poodi minemist oli lihtsalt teada, mida me ostama ja kui midagi "ebavajalikku" juhtuski lapsele silma hakkama sai rahulikult öeldud, et seda me täna ostma ei tulnud
ja jutt lõppes sinnamaale ära (vahel ikka küsiti, et kas natuke seda või teist asja vaadata tohib ja siis sai lubatud et koraks ikka võib ja paneme nüüd ilusti tagasi kust selle asja võtsid)
- suuremad põnnid veetsid aega rahulikult oma huvialuste riiulite vahel ja ei mingit vingumist kuni "suured" oma vajalikud ostud sooritatud said

söögikohtades ka ei mäleta, et oleksid kuidagi eriti pöördesse läinud
ju vist siis see tõttu, et kui lastega koos juba välja mindud sai siis tuleb nendega tegeleda ka - seltskonda kuuluvad ju peale kokkutulnud täiskasvanute ka kaasavõetud lapsed - miks nemad siis peaks unustama kuhugi omaette ja tähelepanut

viimane sõna oli tähelepanuta
ja vabandust rutuga kirjutades tulnud apsakate pärast

bussides küll jah olen tähele pannud, et laps peab ikka tingimata pingi peal püsti seisma, mitte istuma.
Aga restoranides pole küll midagi hullu täheldanud- küllap sellepärast,et käin seal küllalt õhtusel ajal, kui lapsed on tavaliselt ilusti kodus.
poodides paneb imestama, kuidas emad ise maru närvi lähevad, kui lapsed asju kisuvad ja kukuvad kohe lapse peale karjuma. mõned emad peavad end küll hullemini üleval kui lapsed.

Häda jah nende lastega!Vahest saab kodus nende kisast siiber,siis mõtled,et läheks välja ja lõõgastuks veidi ka üksinda -aga kus sa sellega bubid on neid kisendavaid marakratte täis.Ei tea üldse kus rahu saab?Inimesed ärge tassige oma tittesid kellele pole elementaarset käitumist õpetatud igale poole!Pole ju palju nõutud?

Eriti "toredad" on nädalavahetused näiteks Sikupilli, Rok Al Mare või muus sellises suures kauluses. Täielikud perepäevad. Seetõttu eelistangi käi suts enne 23 Kristiines. Pole peatuid pensionäre ega lapsi...

Amanda kallike, eks sa isegi oled mõni aasta (no võib-olla paar rohkem) tagasi olnud kisendav marakratt ja jällegi mõne või paari aasta pärast oled, kuidas sa nüüd ütlesidki- peatu pensionär!
Keep smiling rahvas! Kevad on käes, mis te virisete!

Lapsed jaluli bussiistmel? Tõsiselt või? Pole nagu kunagi sellise pilguga vaadanud, aga ju siis. On siis meie bussijuhid nii korralikult sõitma hakanud? Varem pidurdasid nad küll alailma nii, et rahvas lendas. Pingil püsti seisev laps võiks küll teab kuhu lennata.

Lihtsalt küsimus...aga kui neid jonnivaid(?) marakratte ei tohi kuhugi kaasa võtta poodi-kohvikusse, siis kuidas nad seda viisakat käitumist õpivad? Et kodus ainult teooriat või. Mulle just tundub, et peaks lastega ikka ühiskondlikes kohtades kah käima, et nad õpiksid seal käituma? Kui esimesed (?) kohvikute külastused jäävad kooli-ikka, siis laps ilma eelneva kogemuseta võibki ju selline pöörane ja kasvatamatu olla?
Poodides käimisega muidugi peab kaasnema ka selgitustöö....aga kardan, et ega kahene veel esimesest seletusest aru saa (ja jonnibki) ja peab ikka järjekindel ka olema. Ja lapse kasvades tulevad ka uued probleemid, ntx kui kahene sai selgeks, et tooli peal ei seista siis kolmesel jälle uued tahtmised ja nõuab uut selgitustööd.
Või olen ma asjast valesti aru saanud?

Miks ma kirjutan? Mul 1,5-aastane poiss on üsna kangekaelne, siiani on poodides veel ilusti söögi-kärus istunud (ei oska veel maha tahta) ja ennast ilusti üleval pidanud. Kodus see eest teeb küll juba trianglit:((
Ma siiski olen seisukohal, et lapsi tuleks kaasa vedada, aga kuidas selliseid "kangemaid-häälekamaid-energilisi" lapsi siis kasvatada?

Saan väga hästi aru neist, keda need kisavad lapsed häirivad (olin ise selline 2 aastat tagasi) nüüd olen jõudnud sinna teise "leeri":)))) St. mõistan kaasinimesi, aga tahaks saada rohkem soovitusi kui ärge last kaasa poodi võtke.


Ps. Ütlen veel, et enda laps veel avalikes kohtades pole jonninud, aga arvan, et see päev pole kaugel.

Kui laps tüdineb kohvikus ära ja hakkab jonnima või kaaskodanikke tülitama ja enam sõna ei kuula, siis lõpetame selleks korraks kohvikukülastuse ja ei jää kaaskodanikke kauemaks häirima.

Loomulikult tuleb lastega kohvikus jm kohtades käia. Aga mitte see pole siinkohal küsimus. Kui laps juba kuhugi kaasa võtta, peab temale seal ka tähelepanu pöörama ja käitumisjuhiseid andma. Mitte aga nii, et ema lobiseb sõbrannaga ja laps lihtsalt vingub kõva häälega kõrval ja segab teisi külastajaid.

Käitu kodus nagu külas, siis oled külas nagu kodus! Nii omal ajal õpetati. Arvan (ja tegelikult tean omadest kogemustest), et kui laps kodus söögilauas viisakalt käitub (ei kisa, ei seisa jalgadega tooli peal jms), siis ta ka külas-kohvikus olles ei tule selle peale. Siis on veel seltskond lapsevanemaid, kes (niipea kui lapsel "jalad alla tulevad") kõik lahtised asjad kodus (riiulitelt-laudadelt) ära korjavad ja kapiuksed paelaga kinni seovad. Ja kui selline laps siis külla läheb ja leiab eest sidumata kapiuksed ja lahtised esemed, kaotab ta pea... See on küll emmede suur viga!

kordaks eelpoolkommija küsimust : Kus selliseid lapsi näha saab? Mina pole neid küll vist ühtegi näinud, kohe üldse ei meenu. Suurlinna värk vist, vanemad närvilised, lapsed takkajärele.

tuleb ette, et ei saa ilma lapseta poodi minna. Tuleb ette sedagi, et nõutakse endale jonniga midagi. Aga apelsinidega loopivaid lapsi pole ma küll kusagil näinud. Armsad "kõrgid kuningatütred" ehk liialdavad oma lastearmastusega pisut, kui neid nii negatiivsetena näevad. On muidugi mürgeldamist ja jalgupidi bussiistmetele ronimist nähtud. Ja on ka ükskõikseid emasid. Aga need on tõepoolest ÜKSIKUD juhtumid minu arvates. Tavaliselt on tegu ikka sellega, et laps katsetab oma jonniga ema kannatlikkust jne. Sel juhul oleks vähemalt üks variant, et mõni võõras teeb lapsele märkuse. Uskuge, põngerjas taltub tunduvalt kergemini.

vanemad võtavad lapsi suitsustesse pubidesse kaasa?!

Põngerjas võib küll paremini käituda, aga aknast väljavaatav ema aktiviseerub ka kohemaid ja hakkab kõrgilt dikteerima, et ega igaüks MINU KULLAKESELE kombeid ei õpeta...

sellised emad on tõesti masendavad. On muidugi neid, kes arvavadki, et nad maksavad lasteaiamaksu laste kasvatamise eest.

Praeguseks teismeliseks kasvanud tüdrukud oskavad küll juba olla, aga on ette tulnud ka piinlikke juhtumeid, mis tegelikult suht süütud ja praegu naljakad meenutada. Aga minu arust on elementaarne, et laps, kes pole veel kooliikka jõudnud, on poes-kohvikus-kontserdil-kus iganes käies ema KÄEkõrval ja pideva kontrolli all, muidu ei teki ka harjumust avalikes kohtades normaalselt käituda. Minu arust pole siin tegemist niivõrd ükskõiksusega, kuivõrd võibolla kompenseeritakse enda liiga ranget kasvatust oma lastele kõike lubades või on lapsed harjunud tõesti piiritu imetlusega, ükskõik mida nad siis korda saadavad, peaasi et laps silma paistab...

Nõustun tüdrukute emmega, et palju lapsi kasvatatakse vaimus, et küll minu laps on tark, andekas ja osav, küll ta oskab ikka palju lollusi teha ja koledusi rääkida. Oli mul ka sugulane, alati kui ta pisikesena mingi lollusega hakkama sai või mõne uue ropu sõna ära õppis, siis ema ja vanaema muudkui kiitsid, et küll on armas ja andekas laps. Teadmiseks, et ma ei ole mingi lastetu viriseja, kes ei tea lastest midagi. Olen ikka harjunud oma last natuke "nööri otsas" hoidma kui kuskil avalikus kohas käime ja ei ole lubanud tal kõike teha, mis pähe tuleb

Võibolla teemast veidi kõrvale,aga mind paneb imestama kuidas vanemad lasevad lastel endale lausa pähe istuda.Kui vaatad poes,kuidas ema tahab mütsi pähe proovida ,aga laps teeb virila näo ja jookseb eest ära,siis emmeke jookseb järgi ja palub,et tule nüüd tibuke siia!Täiesti müstika ,aks vanemad ei suuda üldse enam lapsi kontrollida?!

Jah ja veel parem oleks, kui laps räägiks siis, kui kana pissib, püsiks vakka ja paigal, ei jookseks ega mängiks jne,jne. - ühesõnaga, liigutaks ja reageeriks siis, kui vanemal vaja või tahtmist on.Et siis nagu keeraks teise üles - las loeb ja laulab, aga muul ajal olgu teine pigem vaikselt kapinurgas.- ei tülitaks, ei segaks (suurtel inimestel ju tähtsad jutud ja tähtsad ärilõunad või tähtis lõõgastumine) ja laseks suurtel rahulikult ilmatutähtsaid suurte inimeste asju ajada!
Kurb...

Ja veel - eks suured ju käituvad alati viksilt ja viisakalt - ei lärma, ei määri busse, ei sega kohvikus teisi ja kuulavad alati ära mis teistel öelda on...

Jah, raske on lastega kusagil käia. Enne väljaminekut räägid neile jutu ära, et käitu nii ja ära tee seda ega teist. Paraku kestab selle mõju vaid lühikest aega. Olen ise ka oma laste pärast mitu piinliku olukorda üle elanud. Lapsed tüdinevad ja väsivad kiiresti. Varsti juba nihelevad ja itsitavad jne. Oleneb lapse temperamendist. Kui ikka laps on hüperaktiivne, siis on väga raske last sundida paigal püsima. Minu lapsepõlves öeldi mulle tihti "laps räägib siis kui kana pissib". Mul oli aga omaarust nii oluline asi hingel. Tundsin enda suhtes tehtavat ülekohut ja tundsin end tõrjutuna. ja rihma, juhtme või vitasga ka ei koonerdatud. Võibolla olen sellepärast oma lapsi kasvatades veidi tolerantsem. Minu käsi ei tõuse neid lööma, isegi siis kui nad on pahandusega hakkama saanud. Tegelikult vist siiski peaks vahel neid füüsiliselt nahutama. Mina loodan jutuga lapsele asjad selgeks teha. Tihti see ei õnnestu. Küsiks teiste emmede käest, kuidas mõjuvalt last kasvatada, kas on ka keegi, kes tõesti saab ilma füüsilise karistamiseta hakkama. Millised on need nipud, et oma lapsi viisakateks, korralikeks inimesteks kasvatada?

Üks tähelepanek. Minu vanaema omal ajal ,kui minul esimene poeg sündis ja oli ka tõeline säde, rääkis sellest,kuidas ta oma last ja lapselast st mind kasvatas. Ta ütles, et selline situatsioon nagu karjuv ja nõudev laps poes on ainult esimesel korral võimalik. Ja kui see juhtub, siis mitte kohapeal karistada, ega karjuda vaid minna koju ,kasvõi jätta sel korral ostud sooritamata. Aga kodus rahulikult kõigepealt lapsele ära rääkida, et nüüd karistan ma sind selle eest,mida sa poes tegid. Ja sai see laps"sabarohtu" sel korral vitsaga. Laps saab muide väga väikesest peast juba jutust aru. Aga ainult jutt mõnele koerpoisile ei aita, tuleb korraks hing kalgiks muuta ja paar sähmakat anda,mõjub!!! (kolme täiskasvanud poja ema)