Ikka mulda tahan sängitatud saada, mitte ahju minna.
Kuna ma olen olnud (olen ka praegu) suur surma ja surnute kartja, siis olen ma püüdnud enda jaoks surma kuidagi vähem hirmsaks mõelda, isegi selles midagi ilusat leida.
Mõned ilusad mõtted, mida leidnud olen.
Koidula sõnad:
Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa: Eesti muld ja Eesti süda - kes neid jõuaks lahuta.
või teine:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mul laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa.
Või piiblist kujundlikud näited: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja."
Inimest ja tema maist elu võrreldakse seemnega. See mis pärast seemne mulda sattumist ja suremist tärkab, võrreldakse igavese eluga. Seemet vaadates ei oskaks küll öelda, milline taim tast kasvada võiks, nii ei või ka inimene aimata milline saab olema tema surnuist ülestõusmise ime, aga see on kindel, et see saab olla sedavõrd imelisem kuivõrd tärkav taim või puu on imelisem sellest väikesest seemnest, millest ta elu alguse sai.
Võib seda muidugi sentimentaalseks pidada, aga mulla ja inimese vahel on ikka väga tugev side. Eriti tunnetavad seda need kes ise midagi oma kätega kasvatavad.
Kindlasti kehtivad kõik need ilusad mõtted ka tuhastamise kohta, aga mulda sängitamisega on seda kergem ette kujutada endale. Tuhastamine on mulle kuidagi võõras, kahtlane. Mugavam matjatele kindlasti, aga samas ... Tätte laulul "Ma lahkun" on väga head sõnad selle kohta:
Teil labidad on ihumata,
teil tuleb minu ihu matta.
Jääb ihu tuppa uudist tooma,
kui hing on juba taevast joomas.
Seega on see juba matjate mure. Liiga mugavaks ei tasu ka teiste elu muuta. Nii palju ma ikka väärt olen, et mind maha matta.
http://www.youtube.com/watch?v=pMkuTLPWqVA&feature=related
kogu selle laulu sõnad on tegelikult nii kerged ja armsad.