Põhimõtteliselt saab ka nii teha, et tuhastatakse ilma seal talitust pidamata. Hiljem võib surnuaiale tulla urni matusele.

Töötan matusebüroos, puutun palju kokku lahkunute ja nende omakestega. Tean, et nende jaoks on kõige hirmsam hetk see, kui hauda hakatakse kinni ajama. Krematooriumis ongi see ilus, et jätad hüvasti ja ei pea vaatama mida edasi tehakse. Kirstumatus on küll ilus tseremoonia aga ise eelistan siiski tuhastamist. Selle kohta ma kahjuks täpselt ei tea, kuidas lahkunuid põletatakse ja kelle tuha keegi pärast saab aga ma arvan, et see polgi minu jaoks nii oluline. Tähtis on see, et jään oma pere ja sõprade südamesse ning, et neil oleks sümboolne koht kus käia meenutamas meie ühiseid hetki.

kui on teada, et põrm tuhastatakse, kas siis võib näiteks potilillega üldse matusetseremooniale minna? pärast ei ole omastel kavas lilli hakata surnuaiale vedama.

Kevadel suri mu mees ja ta soovis saada tuhastatud. Tõtt-öelda on kuidagi lohutav, et maist keha lihtsalt enam ei ole - et see ei kõdune aeglaselt kusagil märjas mullas.

Endal pole tuhastamise vastu midagi olnud aga mul on sugulasi kes on jätnud kõik hüvastijätud,tseremooniad jms.külastamata paljalt sellepärast,et tegu oli tuhastamisega.
Nemad tahtvat ainult ja ainult kirstumatust ja et inimene oma maise kestaga ilusasti maamulda saaks.
Nüüd suri vanavanaema mul ära,kuna meil on urniplatsid siis muidugi tuhastasime ja võite kolm korda arvata kas tema õed ja veel paar lähemat sugulast urnitseremoonia ajaks kohale ilmuvad...muidugi mitte.

Mis mõttes poolt või vastu. Kui ma ütlen, et ma olen vastu, ei tähenda see seda, nagu ma peaksin nende suhtumist negatiivseks, kes tuhastamist pooldavad.
Ma ise tuhastamist ei taha. Lihtsalt. Ei. Taha.

Mina olen tuhastamise poolt ja sellel on päris mitu põhjust:
1. ma ei taha surnuna oma last ja sugulasi koormata, neile kohustusi jätta (igasugused hauaplatsi koristamised jms)
2. Eesti on nii väike, inimesi sureb iga päev, aga tänu säilitusainetele kehad enam nii kiiresti ei lagune- varsti lihtsalt pole kohti, kuhu saab matta, või hakkab olema väga palju (ja suuri) kalmistuid
3. ma soovin, et võimalusel võetakse mu kehast välja kõik vajalikud/ sobilikud organid ja lõigatuna ei ole surnu eriti hea välimusega (mina tahan jääda sugulaste mälestustesse tavalise esteetilise inimesena)
Mul on rahakoti vahel spetsiaalne elundidoonori kaart, mis on allkirjastatud ja lubab nt õnnetuse korral minult elundeid võtta teistele siirdamiseks.
4. kirstumatus on (minu jaoks) traumeerivam, kui tuhastamine (on kogemused)

Mulle ei ole tähtis, mida pärast mu tuhaga tehakse, kas maetakse, jäetakse kuskile tuppa seisma või hoopis loobitakse tuulde- see otsus jääb minu lapsele/sugulastele.

"Nemad tahtvat ainult ja ainult kirstumatust ja et inimene oma maise kestaga ilusasti maamulda saaks."

Kas teie perekond/sugulased on kiiksuga? Mis see siia loeb, et nemad TAHAVAD?
Selline kohale mitteilmumine näitab vaid üht, nad pole kunagi seda inimest austanud, et isegi ärasaatmisele ei tule, kuna neile ei sobi.
Enamasti on sureval inimesel mingi ettekujutus või soov, kuidas ta tahaks, et teda viimsele teele saadetaks. Ja normaalne on käituda vastavalt surnu soovile (muidugi kui see on reaalne ja teaostatav).

Küsiti, mis inimesed need on, kes oma lähedasi põletavad? Mina nt. Mulle tundus see just kena ja lõplik. Ei ole seda vaikset kõdunemist. Kui vaim oleks kehaga niimoodi seotud, siis kuidas see pimedas kirstus olemine kuidagi vähem piinarikas oleks kui korraga kiire põlemine? Surm on surm, see ei ole ilus, see ei lõhna hästi. Ma ei mõista hukka kirstumatuse pooldajaid. Ja saab veel ka ühendada, ehk siis teha urnitseremoonia ja muidugi käia ikka haual austust avaldamas.

No ja kuhu mul siis kiire, et pole aega kõduneda. Arvan, et olen ühte viimast ainult oma voodit ikka väärt küll. Mitte, et visatakse mõneks tunniks kirstu ja siis jälle kolaki välja kuhugi riiulile ahju minekut ootama. Pealegi on mul ka plats, kuhu saab kirstu matta, olemas. See muidugi minu arvamus, teistele peale ei pressi ega ainuõigeks ei pea.

poolt.

inimest saab ju ka teistmoodi mäletada kui iga pühapäev surnuaias käies.

ja üleüldse on kõik surnuaiad täis hüljatud haudasid.

Kiiksuga on nad jah aga nüüdse matuse osas nad viimasel hetkel vist mõtlesid ümber:anti teada,et tulevad...ikkagi õde jne.
Mis aga nt.lahkunu viimasesse soovi puutub-no tema oleks tahtnud teises maakonnas asuvasse kaugesse kalmistule maetud saada-oma ema ja venna kõrvale(muidu elame linnas).
Aga tema elu ajal tegin talle ilusasti selgeks,et kogu see ettevõtmine oleks ikka väga palju aega ja raha nõudev: surnukeha transport päris kaugele,kaevajad ja lugeja sinna kohale saada jne.Lisaks veel pisike asjaolu,et ega nii kaugele ma ikka hauda korrastamas ei hakka käima-transport sinna on jube nigel ja autot kah pole.Juba palju aastaid ei jõua sealsele kalmule naljalt mitte keegi:kord aastas ehk keegi korrastab pisut.

Poolt!
Loeb see, mis mälestused teistel minust on pärast minu lahkumist. Kui hing on lahkunud, ei vaja ma kõnesid, tseremooniaid, mida veel! Mis kehast saab, ei ole nii tähtis- tuhk või vaglad. Eelistan tuhka. Kui minu omaksed tahavad vaklu- olgu. Hea, kui keegi naeratab, meenutades mind.

Nii nagu inimene ikka ise on soovinud... üks lähedane tahtis tuhastamist ja teine kirstumatust ja nii me teinud oleme nagu soovitud

Isa matsime kirstuga, õde pidas õigeks ja ratsionaalsemaks ema tuhastada. Leppisin.

Minnes kalmule, ma tunnen seal vanavanemaid ia isa, aga mu ema nagu poleks seal. Ja mul on valus, väga valus, ja ma ei tea, mis aitaks?

Ikka mulda tahan sängitatud saada, mitte ahju minna.
Kuna ma olen olnud (olen ka praegu) suur surma ja surnute kartja, siis olen ma püüdnud enda jaoks surma kuidagi vähem hirmsaks mõelda, isegi selles midagi ilusat leida.
Mõned ilusad mõtted, mida leidnud olen.
Koidula sõnad:
Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele. Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda sa: Eesti muld ja Eesti süda - kes neid jõuaks lahuta.
või teine:
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mul laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa.

Või piiblist kujundlikud näited: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja."
Inimest ja tema maist elu võrreldakse seemnega. See mis pärast seemne mulda sattumist ja suremist tärkab, võrreldakse igavese eluga. Seemet vaadates ei oskaks küll öelda, milline taim tast kasvada võiks, nii ei või ka inimene aimata milline saab olema tema surnuist ülestõusmise ime, aga see on kindel, et see saab olla sedavõrd imelisem kuivõrd tärkav taim või puu on imelisem sellest väikesest seemnest, millest ta elu alguse sai.
Võib seda muidugi sentimentaalseks pidada, aga mulla ja inimese vahel on ikka väga tugev side. Eriti tunnetavad seda need kes ise midagi oma kätega kasvatavad.
Kindlasti kehtivad kõik need ilusad mõtted ka tuhastamise kohta, aga mulda sängitamisega on seda kergem ette kujutada endale. Tuhastamine on mulle kuidagi võõras, kahtlane. Mugavam matjatele kindlasti, aga samas ... Tätte laulul "Ma lahkun" on väga head sõnad selle kohta:
Teil labidad on ihumata,
teil tuleb minu ihu matta.
Jääb ihu tuppa uudist tooma,
kui hing on juba taevast joomas.

Seega on see juba matjate mure. Liiga mugavaks ei tasu ka teiste elu muuta. Nii palju ma ikka väärt olen, et mind maha matta.

http://www.youtube.com/watch?v=pMkuTLPWqVA&feature=related
kogu selle laulu sõnad on tegelikult nii kerged ja armsad.

Ei tuhastamisele:
Mul täpselt sama kogemus - lasksintuhastada oma isa, hiljem matsime urni, kõik oli väga ilus. Kuid nüüd hiljem surnuaial käies ma kuidagi tunnen tühjust, teda nagu pole seal. On ka mõni lähedane vanainimene maetud, kirstuga, seal tunnene end hästi, seisan ja nagu vestlen mõttes kadunuga. Kuid isa, kes sai urniga maetud... teda ei ole.

nüüd loen siin et hoopis tühjusetunne urnimatuse järel.olin ise ka kindel ,et tahan endale tuhastamist ,aga seda ma küll ei taha ,et minu laps ja lapselapsed tulevad kalmistule ja nendel on tunne ,et mind nagu p olekski seal. see oleks väga kurb, ise käin kalmistul oma vanemate haudadel ja ikka saan hinderahu sest räägin mõttes nendega ja tunne on selline nagu oleksin nendel külas käinud ja tean ,kuidas neil läheb, nagu siis ,kui nad elasid. nüüd ei oskagi otsustada ja lapsele teada anda.mida teha.

ka mina tahan kirstus maetud saada.
just sellepärast, et olla tükike ajaloost.
kunagi kindlast keegi teeb kunagisel surnuaial väljakaevamisi ja avastab siis, et vot sellisel ajastul olid inimesed nii või naa pikad, sellise või millise pea kujuga, hambaravi oli sedasi arenenud jne.
tuhastamise korral ju selliseid avastusi teha ei saa.
kui kunagi oleks ka dinosauruseid keegi tuhastanud, arvaksime siiani, et jumal lõigi inimese.

Jumal lõigi inimese ja muideks mullast. dinosaurused kahjuks jäid noa laevast välja suure veeuputuse ajal - kahju muidugi, või siis ei õnnestunud neil pärast seda paljuneda või ei sobinud neile kliima muutus enam või mis iganes. Jumal lõi inimese mullast ja ütles, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.

keskkonna mõttes on just tuhastamine palju kahjulikum kui loomulik matus (kui ei maeta tsinkkirstus)

Kindlalt kirstumatus.
Kuna põletamis matus tunduks, nagu põrgus põlemine, millest usklik rahvas räägib. Need hinged lähevad põrgu, kes põletatakse, sellepärast ka mitmed kirikud selle vastu. Loomulikult taandub kõik uskumiste tasandile ja iga inimese enda teha, mida ta usub jne, kuid ise olen põletamise vastu.

vastu,
kindlalt selle vastu, mida praegu suurtes krematooriumides konveiermeetodil tehakse:
sealsamas, kus köevad need teatud ahjud, istutakse peielauas ja süüakse!
süüakse-juuakse ja peetakse lauakõnesid, kui kadunuke on alles põletamata ja maamulda (või mujale ära) saamata. no tõesti, tule taevas appi. elu on küll kiireks läinud, aga et juba nii kiireks, ei tahaks hästi uskuda.
lahkunu võib ju kremeeridaa, aga kõik edasine olgu ikka mõistliku aja järel.

Kui kõik tuhastavad, pole uurijatel dna-d, ajaloolastel tuhka, mis pole üdse kindel, et see just sellele isikule kuulub.

Olen kuulnud, et kütte kokkuhoiu mõttes ei põletata iga päev,kui rohkem laipu, siis korraga põlema.Kas ikka õige inimese tuha saad see on kaheldav.

Inimesed, kes laipade maa alla matmist pooldavad, kas te tõesti ei tea vanade eestlaste kombeid, kellel oli kombeks austuse ja ilusa talitusega oma surnuid põletada?
Mina olin neist juba noorena lugenud ja teadsin kohe, et mina ei taha, et minu keha maa alla usside söödaks pannakse ja kahetsesin, et meil krematooriume ei ole. Nüüd õnneks on ja olen kirjutanud testamenti ja andnud kõigile teada, et ainult põletusmatus.
Seda enam, et ainus järeltulija enne mind surnud ja kalmul käijat ei ole.
Oma urni palusin matta vanemate hauaplatsile, mis niikuinii olemas.
Seda keha seal maa all igatseda ei ole mingit mõtet, hing lendab niigi kohe minema, olen tundnud, kuna olin paar minutit surnud olnud, kuid päästeti ja hing tõmmati tagasi poolelt teelt

N Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> mina olen poolt! ei taha mina maa alla olla usside
> le söögiks- väkk. enn põletagu- igaljuhul poolt!!
Ma arvan ,,et need ussikesed ja ports vaklu --ei tarbi sellist halba kraami,!,
Me kõik helendame väetisest ,, ja müügil olnud keemiast

siget Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> keskkonna mõttes on just tuhastamine palju kahjuli
> kum kui loomulik matus (kui ei maeta tsinkkirstus)
NEID ,,Tsingitud kirste --on eestimaa mullas väga palju

Muuseas, nii sügaval mingeid ussikesi ega vaklu pole. Keha lihtsalt kõduneb bakterite abiga.

(vestelnud hauakaevajaga, kes toimetanud ka mitmeid ümbermatmisi ja hilisemaid laiba väljakaevamisi surnuaialt).

Ussikesi ja vaklu võib leida surnud kehast, mis niisama metsa alla visatud, olgu see siis loom või inimene, või poole meetri sügavusele pandud.

kleit Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Põhimõtteliselt saab ka nii teha, et tuhastatakse
> ilma seal talitust pidamata. Hiljem võib surnuaial
> e tulla urni matusele.
Minu esivanemad .... on maetud ristirahva kombe järgi
Kes austasid jumalat ,, viimase tunnini ja tunnistasid vanu kombeid ja ikka kiriku matust ; Kus õpetaja saadab --oma kiriku liikme mulda ;;
""" Õpetaja Sõnadega ;;; küll Isa sind ükskord jälle äratab "
Mingi austus on inimese vastu veel olemas