Perekond
perevägivald
mees 10. veebruar 2010, kl 02.09 |
muiates 10. veebruar 2010, kl 08.29 |
Tulin ise samale arvamusele, kui süvenesin siinsete naiste pereprobleemidesse.
Eesti naine ei kannata kriitikat, tema sõna peab igal pool viimaseks jääma. Kui aga vaadata nendesamade naiste kõnekeelt ja suhtlemist, siis karta on et ükski mees ei suuda sellistega kaua koos elada. Nad lihtsalt lahkuvad.
Pidev meeste alavääristamine ja oma pisiprobleemide kunstlik suurendamine on viinud naiste pereelu lõhkise küna ette. Kuid süüdlane leitakse alati, kui mitte oma mees, siis riik ja valitsus kindlasti, rääkimata peeglist. Oma sisemine kibedus visatakse esimese ettejuhtuva peale.
Meie naistest on saanud petlikud kesksoolised. Seest siiruviirulised, pealt kullakarvalised...;)
Eesti naine ei kannata kriitikat, tema sõna peab igal pool viimaseks jääma. Kui aga vaadata nendesamade naiste kõnekeelt ja suhtlemist, siis karta on et ükski mees ei suuda sellistega kaua koos elada. Nad lihtsalt lahkuvad.
Pidev meeste alavääristamine ja oma pisiprobleemide kunstlik suurendamine on viinud naiste pereelu lõhkise küna ette. Kuid süüdlane leitakse alati, kui mitte oma mees, siis riik ja valitsus kindlasti, rääkimata peeglist. Oma sisemine kibedus visatakse esimese ettejuhtuva peale.
Meie naistest on saanud petlikud kesksoolised. Seest siiruviirulised, pealt kullakarvalised...;)
vastupidi 10. veebruar 2010, kl 09.39 |
minu mees on selline, kes süüdistab mind, riiki, omavalitsust, tuttavaid- kõik, absoluutselt kõik on pahad! ja tema vend on täpselt samasugune! :)
ja kuhutage ette mehed - ma ei näri mehe kallal, ma ei käsi tal midagi teha, ma ei küsi talt raha, ma heameelega ei räägiks temaga üldse!aga ikka leiab põhjuse mind milleski süüdisatda, isegi külmas talves olen mina süüdi :D
ja kuhutage ette mehed - ma ei näri mehe kallal, ma ei käsi tal midagi teha, ma ei küsi talt raha, ma heameelega ei räägiks temaga üldse!aga ikka leiab põhjuse mind milleski süüdisatda, isegi külmas talves olen mina süüdi :D
Hipi 10. veebruar 2010, kl 09.47 |
Ja kui mees naisele vastu kõrvu annab, siis on ta sellega tõestanud, et naisel oli õigus. Mees, tõeline mees, ei lase endaga provotseerida ja mängida. Suss-mees, kes laseb naisel endale pähe istuda ja lõpuks kätega kallale läheb, ei olegi mehe nimetust väärt. Õnneks minul on tõeline-mees-kaaslane, kellega ei tekigi olukorda, kus keegi peaks kedagi maha tegema või vastu kõrvu lajatama.
Naised ootavad mehelt, et mees oleks tugev perepea, otsustusvõimeline mees, kes oskab oma perekonda juhtida ja kelle kõrval on turvaline. Ilma tugeva perepeata peab naine võtma omale lisaks "kaela" rollile ka "pea" rolli, see käib ilmselgelt ühel inimesel üle jõu. Minu jutu point on siis selles, et tõelise perepea kõrval ei teki naisel vajadust iriseda. See on siis minu kui naisterahva nägemus sellest, mida mina oma (tulevaselt) abikaasalt ootan. Kindlasti on meestel ka naistele teatavaid ootusi, et nad saaksid end tugeva perepeana ja mehena naise kõrval hästi tunda. Vot nendest ootustest peaksid inimesed omavahel rääkima, mitte laskma rahulolematusel vinduda, kuni ongi käes tüüpiline "virisev naine" + "vastu kõrvu lajatav mees" kooslus.
Suhe on alati kahepoolne, kui vägivalduritest mehed toovad vägivallatsemise vabanduseks, et naine iriseb, siis irisevad naised toovad vabanduseks, et mees on loru, loru mees toob vabanduseks veel mida iganes, aga kindlasti on naine süüdi, et mees loru on.. Äkki lõpetaks pideva süüdistamise, eneseõigustamise (nii mehed kui naised) ja mõtleks järele, mille kuradi pärast üldse koos ollakse ja kas perekond peabki olema selline, kus kõik püüavad kõigile ära panna ja tulemuseks on tüüpiline kodudraama, kus üks ei mõista teist. Ma saan aru, et teemaalgataja püüab provotseerida ja ma olen praegu provokatsioonile allunud, aga ka igapäevaelus püüavad inimesed üksteist provotseerida. Mitte ainult naised vaid ka mehed. MILLEKS on vaja provotseerida?
Ma kirjutan natuke ka sellises peres kasvanud lapse seisukohast. Minu isa jaoks oli provokatsioon ja põhjus pereliikmete ründamiseks ka see kui valel ajal vales kohas nt põrandat pesin kui tema tahtis parajasti selle põranda peal kõndida. Minu ema, selle asemel, et terroristist mehe juurest minema minna, irises ja halises, ajades kõik sellega veel rohkem närvi. Isa poolt pidev oht peksa saada ja ema poolt pidev halisemine ei olnud üldse mõnus elukeskkond. Mõlemad on terve elu tegelenud süüdlase väljaselgitamisega.
Ka praegused arutelud elatisvõlglaste üle keskenduvad süüdlase otsimisele. Kumb on rohkem süüdi kas mees või naine. Nagu süüdlase väljaselgitamine annaks lapsele riided selga ja leiva lauale.. Samamoodi ei ole paarisuhtes mõtet paaniliselt süüdlast otsida, et too siis pidulikult risti lüüa. Midagi sellest ju ei parane, pigem läheb hullemaks, sest see, kes "ametlikult" süüdi tunnistatakse ei ole otsusega kohe kindlasti rahul ja leiab, miks hoopis teine pool rohkem süüdi on..
Naised ootavad mehelt, et mees oleks tugev perepea, otsustusvõimeline mees, kes oskab oma perekonda juhtida ja kelle kõrval on turvaline. Ilma tugeva perepeata peab naine võtma omale lisaks "kaela" rollile ka "pea" rolli, see käib ilmselgelt ühel inimesel üle jõu. Minu jutu point on siis selles, et tõelise perepea kõrval ei teki naisel vajadust iriseda. See on siis minu kui naisterahva nägemus sellest, mida mina oma (tulevaselt) abikaasalt ootan. Kindlasti on meestel ka naistele teatavaid ootusi, et nad saaksid end tugeva perepeana ja mehena naise kõrval hästi tunda. Vot nendest ootustest peaksid inimesed omavahel rääkima, mitte laskma rahulolematusel vinduda, kuni ongi käes tüüpiline "virisev naine" + "vastu kõrvu lajatav mees" kooslus.
Suhe on alati kahepoolne, kui vägivalduritest mehed toovad vägivallatsemise vabanduseks, et naine iriseb, siis irisevad naised toovad vabanduseks, et mees on loru, loru mees toob vabanduseks veel mida iganes, aga kindlasti on naine süüdi, et mees loru on.. Äkki lõpetaks pideva süüdistamise, eneseõigustamise (nii mehed kui naised) ja mõtleks järele, mille kuradi pärast üldse koos ollakse ja kas perekond peabki olema selline, kus kõik püüavad kõigile ära panna ja tulemuseks on tüüpiline kodudraama, kus üks ei mõista teist. Ma saan aru, et teemaalgataja püüab provotseerida ja ma olen praegu provokatsioonile allunud, aga ka igapäevaelus püüavad inimesed üksteist provotseerida. Mitte ainult naised vaid ka mehed. MILLEKS on vaja provotseerida?
Ma kirjutan natuke ka sellises peres kasvanud lapse seisukohast. Minu isa jaoks oli provokatsioon ja põhjus pereliikmete ründamiseks ka see kui valel ajal vales kohas nt põrandat pesin kui tema tahtis parajasti selle põranda peal kõndida. Minu ema, selle asemel, et terroristist mehe juurest minema minna, irises ja halises, ajades kõik sellega veel rohkem närvi. Isa poolt pidev oht peksa saada ja ema poolt pidev halisemine ei olnud üldse mõnus elukeskkond. Mõlemad on terve elu tegelenud süüdlase väljaselgitamisega.
Ka praegused arutelud elatisvõlglaste üle keskenduvad süüdlase otsimisele. Kumb on rohkem süüdi kas mees või naine. Nagu süüdlase väljaselgitamine annaks lapsele riided selga ja leiva lauale.. Samamoodi ei ole paarisuhtes mõtet paaniliselt süüdlast otsida, et too siis pidulikult risti lüüa. Midagi sellest ju ei parane, pigem läheb hullemaks, sest see, kes "ametlikult" süüdi tunnistatakse ei ole otsusega kohe kindlasti rahul ja leiab, miks hoopis teine pool rohkem süüdi on..
mees 10. veebruar 2010, kl 10.04 |
to Hipi 10. veebruar 2010, kl 10.10 |
Kirjutad nagu minu lapsepõlve kodust. See põrandapesemise koht eriti, kui pesin põrandat oli vaja isal just siis käia mööda seda põrandat, ehkki ta oli just ennast magama sättinud jne.jne. Ema halises ja haliseb siiani kuidas ta eluaeg kannatas, ehkki isa on juba 5 a mulla all. Meeste käest kes perevägivalda õigustavad küsiks, milles on väikesed lapsed süüdi kui isa neid mõnitab ja öösel -30 krradiga öösärgi väel välja viskab, et saaks rahulikult ema klobida?
Ei kõik mehed ei ole sead! Minu abikaasa on rahulik ja tasakaalukas. Saan aru, et aegajalt tekivad igas peres eriarvamused aga Mees (just suure tähega) ei lähe endast välja ja ei kasuta rusikaid!
Ei kõik mehed ei ole sead! Minu abikaasa on rahulik ja tasakaalukas. Saan aru, et aegajalt tekivad igas peres eriarvamused aga Mees (just suure tähega) ei lähe endast välja ja ei kasuta rusikaid!
hmm 10. veebruar 2010, kl 10.28 |
kompleksidega mees paarissuhtes .... kui ikka isiksust pole, siis tuleb vägisi selgeks teha, kes on majas peremees
Vahel juhtub ka vastupidi, aga ajalugu on näidanud, et tugevate naiste n.ö. "tuhvlialusete" meestega on kõige tugevamad pered tutvusringkonnas. see tuhvlialusus on näiline, sest naise emotsioonid on tema tugevam külg ja kui mees ei oska neid oma kasuks pöörata, siis .... ikka serviti Kalevipoeg, serviti :-)
Vahel juhtub ka vastupidi, aga ajalugu on näidanud, et tugevate naiste n.ö. "tuhvlialusete" meestega on kõige tugevamad pered tutvusringkonnas. see tuhvlialusus on näiline, sest naise emotsioonid on tema tugevam külg ja kui mees ei oska neid oma kasuks pöörata, siis .... ikka serviti Kalevipoeg, serviti :-)
mälu 10. veebruar 2010, kl 10.34 |
Ka mina mäletan oma kooselust, et naine oskas mind solvata nii hingepõhjani, et mõtlesin -vist 2-3-4-l korral, et olen suuteline ta ära tapma...siiski niikaugele ma ei jõudnud ja suutsin end valitseda ja isegi vastu lõugu andsin kooselu lõpus vaid ühe korra, sest silme eest läks mustaks...
..ja väga happy, et tast lahti sain, aga lastest kahju...
aga see on tänane feministlik maailm, kus nais-ja homoaktiiv on saavutanud märkimisväärse positsiooni ning üritavad inimkonnal pead segi ajada selleks, et omale veel rohkem mõjuvõimu saada...
- aga kannatavad normaalne pereelu ja lastekasvatus- lõppkokkuvõttes terve inimkond.
..ja väga happy, et tast lahti sain, aga lastest kahju...
aga see on tänane feministlik maailm, kus nais-ja homoaktiiv on saavutanud märkimisväärse positsiooni ning üritavad inimkonnal pead segi ajada selleks, et omale veel rohkem mõjuvõimu saada...
- aga kannatavad normaalne pereelu ja lastekasvatus- lõppkokkuvõttes terve inimkond.
hmm 10. veebruar 2010, kl 10.44 |
mees to hmm 10 44 10. veebruar 2010, kl 10.46 |
hmm 10. veebruar 2010, kl 10.54 |
b 10. veebruar 2010, kl 10.58 |
Hipi 10. veebruar 2010, kl 11.08 |
mees 10. veebruar 2010, kl 11.11 |
elukogend 10. veebruar 2010, kl 11.30 |
mees 10. veebruar 2010, kl 11.31 |
n 10. veebruar 2010, kl 11.33 |
Hipi 10. veebruar 2010, kl 11.36 |
lihtsalt... 10. veebruar 2010, kl 11.42 |
Johannes Tuhk 10. veebruar 2010, kl 11.46 |
elukogend,
kannatuste piiri ületamine tähendab, et inimene kaotab enesevalitsuse, see võib kaasa tuua aga mida iganes. kas tahad väita, et sa ei kaotagi kunagi enesevalitsemist ja ei muutu mingil hetkel mingilgi moel vägivaldseks? kui nii, siis sooviksin sind lähemalt näha, sest pole selliseid varem näinud
kannatuste piiri ületamine tähendab, et inimene kaotab enesevalitsuse, see võib kaasa tuua aga mida iganes. kas tahad väita, et sa ei kaotagi kunagi enesevalitsemist ja ei muutu mingil hetkel mingilgi moel vägivaldseks? kui nii, siis sooviksin sind lähemalt näha, sest pole selliseid varem näinud
elukogend 10. veebruar 2010, kl 11.47 |
elukogend 10. veebruar 2010, kl 11.52 |
Joh. - kas sa tahad väita, et pole näinud inimest, kes ei muutu vägivaldseks? Meil terve pere selliseid, pole keegi kunagi kellelegi käsitsi kallale läinud, lapsi pole meil ka keegi füüsiliselt karistanud. Ja ei ole meist keegi miski uimane, vägagi emotsionaalsed tegelased kõik. Tuttavate hulgas selliseid ka enamus, mis siin imelikku on?
Johannes Tuhk 10. veebruar 2010, kl 12.00 |
väidan, et iga inimest on võimalik viia enesevalitsemise piirini ja ka üle selle. seda on küllalt tehtud/katsetatud, kasvõi näiteks sõja ajal gestaapos ja igal ajal nkvd-s. vägivald pole ainuüksi kellelegi teisele käsitsi kallale minemine, vägivald on ka näiteks enesetapp, see siis vägivald iseenese vastu
Hipi 10. veebruar 2010, kl 12.01 |
Aga milleks peab oma kannatust üldse testima? Milleks elada koos inimesega, kes sind nii endast välja ajab, et silme eest läheb mustaks ja vaja vastu lõugu anda?
Elukogenuga täiesti nõus. Vägivaldsed inimesed on need, kes endast välja minnes kallale lähevad. Vägivallatu inimene lahkub ebameeldivast seltskonnast kui ta tunneb, et ta mingil moel seda ei talu.
Elukogenuga täiesti nõus. Vägivaldsed inimesed on need, kes endast välja minnes kallale lähevad. Vägivallatu inimene lahkub ebameeldivast seltskonnast kui ta tunneb, et ta mingil moel seda ei talu.
aga 10. veebruar 2010, kl 12.09 |
Johannes Tuhk 10. veebruar 2010, kl 12.15 |
elukogend 10. veebruar 2010, kl 12.15 |
Vaata, Joh, ka gestaapo ja nkvd käes jäid paljud inimesteks - ei läinud nad kallale ei endale ega teistele.
Ja muide, vägivallatsejad tunnetavad selle ära, kes vägivallale allub ja kes mitte. Sellega on ilmselt seletatav, miks mõned naised ühe vägivaldse mehe juurest järgmise samasuguse juurde satuvad. Ühed alluvad vägivallale, teised mitte. Ei ole oluline, mis on vägivalla põhjus, vägivallatseja leiab põhjuse alati ja teeb allujale selgeks, et ohver on ise süüdi. Nii nagu teemaalgataja toob löömise põhjuseks naiste käitumise, aga tegelikult on põhjuseks tema enda suhtlemisprobleemid.
Ja muide, vägivallatsejad tunnetavad selle ära, kes vägivallale allub ja kes mitte. Sellega on ilmselt seletatav, miks mõned naised ühe vägivaldse mehe juurest järgmise samasuguse juurde satuvad. Ühed alluvad vägivallale, teised mitte. Ei ole oluline, mis on vägivalla põhjus, vägivallatseja leiab põhjuse alati ja teeb allujale selgeks, et ohver on ise süüdi. Nii nagu teemaalgataja toob löömise põhjuseks naiste käitumise, aga tegelikult on põhjuseks tema enda suhtlemisprobleemid.
Lisa postitus