Ja kui mees naisele vastu kõrvu annab, siis on ta sellega tõestanud, et naisel oli õigus. Mees, tõeline mees, ei lase endaga provotseerida ja mängida. Suss-mees, kes laseb naisel endale pähe istuda ja lõpuks kätega kallale läheb, ei olegi mehe nimetust väärt. Õnneks minul on tõeline-mees-kaaslane, kellega ei tekigi olukorda, kus keegi peaks kedagi maha tegema või vastu kõrvu lajatama.
Naised ootavad mehelt, et mees oleks tugev perepea, otsustusvõimeline mees, kes oskab oma perekonda juhtida ja kelle kõrval on turvaline. Ilma tugeva perepeata peab naine võtma omale lisaks "kaela" rollile ka "pea" rolli, see käib ilmselgelt ühel inimesel üle jõu. Minu jutu point on siis selles, et tõelise perepea kõrval ei teki naisel vajadust iriseda. See on siis minu kui naisterahva nägemus sellest, mida mina oma (tulevaselt) abikaasalt ootan. Kindlasti on meestel ka naistele teatavaid ootusi, et nad saaksid end tugeva perepeana ja mehena naise kõrval hästi tunda. Vot nendest ootustest peaksid inimesed omavahel rääkima, mitte laskma rahulolematusel vinduda, kuni ongi käes tüüpiline "virisev naine" + "vastu kõrvu lajatav mees" kooslus.
Suhe on alati kahepoolne, kui vägivalduritest mehed toovad vägivallatsemise vabanduseks, et naine iriseb, siis irisevad naised toovad vabanduseks, et mees on loru, loru mees toob vabanduseks veel mida iganes, aga kindlasti on naine süüdi, et mees loru on.. Äkki lõpetaks pideva süüdistamise, eneseõigustamise (nii mehed kui naised) ja mõtleks järele, mille kuradi pärast üldse koos ollakse ja kas perekond peabki olema selline, kus kõik püüavad kõigile ära panna ja tulemuseks on tüüpiline kodudraama, kus üks ei mõista teist. Ma saan aru, et teemaalgataja püüab provotseerida ja ma olen praegu provokatsioonile allunud, aga ka igapäevaelus püüavad inimesed üksteist provotseerida. Mitte ainult naised vaid ka mehed. MILLEKS on vaja provotseerida?
Ma kirjutan natuke ka sellises peres kasvanud lapse seisukohast. Minu isa jaoks oli provokatsioon ja põhjus pereliikmete ründamiseks ka see kui valel ajal vales kohas nt põrandat pesin kui tema tahtis parajasti selle põranda peal kõndida. Minu ema, selle asemel, et terroristist mehe juurest minema minna, irises ja halises, ajades kõik sellega veel rohkem närvi. Isa poolt pidev oht peksa saada ja ema poolt pidev halisemine ei olnud üldse mõnus elukeskkond. Mõlemad on terve elu tegelenud süüdlase väljaselgitamisega.
Ka praegused arutelud elatisvõlglaste üle keskenduvad süüdlase otsimisele. Kumb on rohkem süüdi kas mees või naine. Nagu süüdlase väljaselgitamine annaks lapsele riided selga ja leiva lauale.. Samamoodi ei ole paarisuhtes mõtet paaniliselt süüdlast otsida, et too siis pidulikult risti lüüa. Midagi sellest ju ei parane, pigem läheb hullemaks, sest see, kes "ametlikult" süüdi tunnistatakse ei ole otsusega kohe kindlasti rahul ja leiab, miks hoopis teine pool rohkem süüdi on..