Isaduse tõestamiseks tehakse ka vereteste. Uurige ikka asja, enne kui väidate.

mu kooliõde pidi ka selel testi oma lapse ja mehega läbi tegema. Kõik oli küll ok, mees lapse isa ja naine aus naine testi järgi, kuid asjad kujunesid kohutavaks. naine ei tundnud end enam ausa naisena. Hakaks vältima igasuguseid üritusi ja koosviibimisi ja kodust väljas käimisi. eriti suhtlemsit mehe perekonnaga. Kord oli neil vestlus ämmaga, et miks noorik ei tule siis ämma juubelile. noorik ütles, et temal ei kõlba sinna minna, pidades silmas seda, et tema pole selle vääriline, et minna- ämm sai aga aru nii, et mehe suguvõsa ei kõlba noorikule.
Igatahes lahku nad läksid ja naine loovutas ka lapse mehele

Teen siis kokkuvõtte: Kui exnaine ütleb, et laps on minu oma, siis pean teda usladama. Vaatamata faktile et on tõsine põhjus kahtlustada, et ta ka kõrvalt võttis. Seega pean taluma edasi exnaise manipulatsioone ja rahalisi väljapressimisi!

Teemaalgataja, kui Sul ikka tõsine kahtlus ja naine testiga ei nõustu, siis tuleb kohtu poole pöörduda. Seda enam, et tegemist eksiga.
Kas Sul mõnda tuttavat geneetikut, kasvõi tudengit, ei ole? See tegelikult laboris väga lihtne testike teha ja selle alusel annab otsustada, mis edasi. Ametlikult tuleb ikka lõpuks teha, kui selgub, et see mitteametlik test isadust välistab. Aga kui kinnitab, siis tead, et tegu tõesti Sinu lapsega.
Naisi on igasuguseid. Mõni ei tea ise ka, kes lapse isa on, mõnele aga meeldib miskipärast just ühte partnerit mitmest isaks pidada. Meil oli just nii, emme arvas, et meie poeg on kõige parem isa tema lapsele. Ja oli ka kuni testi vastuseni, siis loobus (koos pole nad kunagi elanud, juhusuhtest sündinud laps), meie aga jäime vanavanemateks edasi, sest laps on nii hinge kasvanud, kuidas temast lahti ütelda. Ma arvan, et poeg ka lapsega suhtlemist päriselt ei lõpeta, esmane reaktsioon lihtsalt selline, seda enam, et lapse bioloogiline isa ei taha lapsest mitte midagi kuulda, temal on see abieluväline laps.

http://www.verkkoapteekki.fi/advanced_search_result.php?keywords=dna+testi&x=14&y=7

Täiesti ametlik ja sama tõene, tuleb vaid koju tellida, proov võtta ja laborisse saata.
loomulikult kohtus see ei kõlba, sest siis tuleb proovid võtta kontrollitult, et välistada pettus. omale kõlbab aga küll ja naist pole vaja üldse teavitada.

See test kõlbab ka neile naistele, kes ise päris kindlad pole, kumma mehe laps sündis ja kellelt alimente nõudma hakata?
Muidu DNA-d tegema minnes vale isakandidaadiga peab naine ise kinni maksma.

Ma ei lugenud kõike ja ei teadnud sellise võimaluse olemasolust. Kui nii võimalik, siis on väga hästi.
Iga mehel on õigus teada, kas ta kasvatab oma või võõrast last, emal sellist probleemi ju pole. Eks mees ise otsustab, mida ta selle teadmisega teeb, aga teadma ta peab.

just. tänud sellele inimesele, kes verkkoapteegi adre siia üles laadis.

sa tegelane tasub oled ikka uskumatu egomaniakk. kõigepealt ässitad meest valetama oma sugulastele ja siis kavatsed ämmale veel kingituse tõe näol teha, et ikka kõik saaksid aru, milline värdjas mees on su lapse isal. ta solvas sind oma kahtlustega ja sinu käitumine on justkui põhjendatud.

tead, mehed on mõjuatatavad ja tõenäoliselt su vastik iseloom nendel sugulastel sellise ussitamise põhjustaski aga sa unustad ära kõige tähtsama: lapsel on isa vaja - ükskõik, milline ta siis on. sa oled lõhkunud lapse ja isa vahelise sideme oma solvatud uhkuse pärast ning nüüd ässitad last isa vastu üles. äärmiselt isekas ja madulik käitumine.

tõeline naine ja ema neelab oma solvatud ego laste nimel alla. sina oled teinud sellele isale aga elukestva vendetta selle kahtluse pärast. sellepärast sul meest polegi siiani...

to eit!
olen ise kasvanud isata -emata ja ei oska ka neist puududt tunda seetõttu. Kuid pean väga tähtsaks ausust ja usaldust.

Sain mehega tuttavaks, teadsime ja tundsime teineteist 3 aastat enne kui otsustasime abielluda ja koos elama asuda. Mu mees oli ja on senini mu elu ainus mees. Põhimõtteliselt, ei pea keegi teine mees minu last kasvatama ja kui laps piisavalt vana, eks siis aeg näitab. Seni aga olen oma lapüse jaoks.

Jah, mu mehe vanemad ei olnud just suures vaimustuses minu lastekodu taustast... Kuulsin mõnigi kord, et nojah, et seal lastekodus on igasuguset lapsed ja mine tea ja et ega ei ople ikka sela õiged inimesed. Kui rasedaks jäin siis juba oli vihjeid kuulda, et laps tulemas, aga ka son imma oma mehe oma, et need lastekodu omad ju nagu teada kõik.. ei saa neist korralike naisi.
Laps sündis ja terve mehe suguselts käis teda "imetlemas". Oleme mehega mõlemad heledad, laps aga tumedapäine. ja lapse kasvades ikka kuulsin neid ütlemisi, et laps pulmalistesse. Mu mees uskus mind, et mul pole olnudkedagi teist peale tema, kuid hakas ka ühel ajal rääkima, et teeks selle DNA ehk ära, et siis jääb rahvas rahule. Sis tuli mees juba jutuga, et teeme Dna ära saab tema ka kahtlustest vabaks.
Jah, ma olin solvunud algul, aga siis käis nagu mingi prõks must läbi ja olin täiesti tuim, käisime tegime DNA ära.
Samal õhtul võtsin lapse ja asjad ja läksin meie kodust ära. Sõbranna poole ja elasin tema vanade sugulaste juures algul. Mehega vahel juhtusime kokku ja ka mehe sugulastega. Mehe ema ja õde ütlesid alati möödudes mulle mürgiseid märkusi ja inetusi. Ei öelnud ma neile midagi vastu. Lihtsalt vaikisin.
Kohtusime paar korda ka mehega, ta ootas mind kui töölt tulin ja tahtis rääkida. Kui vastused saadeti siis mees küsis, et mis nüüd edasi saab, et kõik usuvad, et laps pole tema oma siiski.
Mõtlesin päris pikalt ja ei saanud mitu ööd magada. Ma ei osanud, ei saanud, ei suutnud end tõestada - oli selline jõuetu tunne. Oli võimalus saada tööd sellest kohast kaugemal ja nii läksingi. Lahutasime ja oleme elanud oma elu lapsega, ei ole häirinud meest ega tema sugulasi.
Ma ei tea seda, kas mees on oma perele rääkinud testi tulemustest ja ega ei ole ju minul õigus minna nendele asju selgitama ja testist rääkima. Kui lahku läksime siis mees oli see, kes ei tea mida teistele öelda, minul oli sel hetkel ükskõik. Ütlesin tõesti mehele, et ta võib ju öelda mida soovib, et minu jaoks pole sel enam mingit tähtsust kas laps on tema või kellegi teise oma. Oli mehest kahju, et tema peab ju seal edasi elama ja tal on vaja kuidagi sellest välja tulla. Ja seepärast ütlesingi, et ta võib ju öeldagi, et laps ei olnud tema oma. Kuid ma pole olnud juures, ega kuulnud kas ta ka seda on öelnud. Mehe ema suhtumisest ja jutust aga jäi arusaamine mulle, et ju vist mees ikka nii ka neile ütles. Kuid kui ta ütles siis see oli juba mehe enda valik ja ka mehele sai Dna proovi vastus, niiet ta võinuks ju seda ise näidata kui tahtnuks.

Tundsin, et mul lihtsalt poleks olnud mingit elu enam, kui oleksin sinna edasi elama jäänud ja poleks suutnud ka lapsega toime tulla.

see näitab veelkord, kuivõrd on ikka vaja sellist verkkoapteekin taolist teenust, et ei pea mitte kedagi testi tegemisest teavitama, vaid kahtleja saab selle ilma kellelegi rääkimata ära teha.
millal need ometi eestis müügile tulevad, et me ei peaks välismaalt tellima? seaduslikult on need ju täiesti lubatud.

Kas nüüd leidub ka keegi, kes "tasub" ees vabandab?

Teemaalgatajale on püütud selgeks teha, et sellise testi tegemine lõhub usalduslikud suhted ja head vahekorrad. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, aga tänapäeva mehed muudkui lõikavad, andmata endale aru, millised on tagajärjed. Ja need tagajärjed saadavad neid kogu ülejäänud elu.

Vaat mina ei saa sellest aru kuidas inimesed nii pika aja jooksul ei saa omi asju selgeks räägitud, ei suuda midagi andestada, vaid aina ihkavad kättemaksu.
Selles "tasub" loos on kõik kannatajad oma lolluse ja põikpäisuse tõttu. Kui last samas vaimus on kasvatatud, siis ei oska see vaene laps ka tulevikus oma probleeme lahendada.
Kui ma oleksin selle lapse vanaema, siis ausalt öeldes ei kujuta hästi ette, mida sellisest miniast arvata või kuidas sellisega suhelda. Pojast, kes oma isadust tunnistada ei julge, ei arvaks ka enam midagi, mees või asi. Mu meelest on lapse lähisugulastest ja sugulaste ilmajätmine lapsest kuritegu ja sellega on hakkama saanud nii mees kui naine.

to ei tasu

Ja alguse sai kogu rumal lugu "u s a l d a m a t u s e s t"

Iga peaga mõtlev olend saab aru, et kui ei ole usaldust, siis ei saa olla kooselu. Mees, kes laseb endale kärbseid pähe ajada oma kahtlustaval emal (kes vaatab liiga palju seebiseriaale) ja ei usalda oma naist, ongi sellist saatust väärt. See mehe perekond kujundas oma käitumisega oma saatuse. See on karm ja kõige suurem kannataja on laps, aga ma usun, et oma elus mõistab ta usaldamise väärtust.

"Kui ma oleksin selle lapse vanaema, siis ausalt öeldes ei kujuta hästi ette, mida sellisest miniast arvata või kuidas sellisega suhelda."


ma sain aru, et see lapse vanaema oskas ju vägagi hästi selle miniaga suhelda- osaks noort naist kui kunagist lastekodu kasvandiku süüdistada ja mõnitada nii et vähe polnud ja arvata oskas ta ka ikka seda kõige hullemat nagu tundub...

mida siin siis enam?
lastekidus ik´lma vanemateta kasvanud ju näinud ise, et saab ka ilma vanemateta elada.
tekkis usaldus, aga see lõhuti, aga kas enam tekkib?
noorele naisel näidati, et ta pole mitte keegi, etta eiole midagi ega kedagi väärt, võtku oma laps ja mingu..

tundub, et just see ämm siin ongi kogu kurja juur.

Meie kuuleme seda lugu minia suu läbi, tegelik olukord võib midagi muud olla. Veelkord, mehe käitumine oleks ehk tõesti tõsiselt solvav olnud, aga lapse vanaemale oleksin mina küll paberi nina alla toppinud siis, kui test tehti, mitte 10 aastat hiljem. See, mis mees oma sugulastele rääkis, on mehe asi.
Asjad tuleb ära lahendada, mitte solvumist kümnete aastate kaupa hinges kanda. Kellel sellest nüüd hea on?

sellist aastatepikkust vendettat nüüd selline lugu küll ei õigusta. ega sa ainuke minia pole kellele liiga on tehtud. ma saan aru, et isegi otsesõnu süüdistanud pole keegi vaid lihtsalt su lastekodus kasvamise kompleks, mis sunnib iga tükikese eest siin maailmas võitlema ja õigust nõudma, on pannud sind kuulma asju, mida sa kuulda oled tahtnud. ehksiis sa otsid siit maailmast tõestust, et sulle tehakse koguaeg liiga ning seda sa ka saad.

NEED ASJAD JA SUHTED ON SINU ISIKLIK PROBLEEM. need ei puuduta kuidagi sinu last, kellelt sa oled võtnud ära terve suguvõsa aga eriti isa. sest sulle "tehti liiga".

meile kõigile tehakse igapäev kuskil liiga, mis imeloom sina oled, et sulle ei või? !! ja liiga ei saa teha inimesele, kes endale liiga teha ei lase ehk solvata ei saa inimest, kes ise ennast ei solva.

ma ei tea, kas olingi solvunud, pigem suures segaduses. Ühel hetkel lihtsalt enam ei teadnud kes olen. Oli vaja käia tööl ja teenida raha, et saaks tasuda korteri eest ja et lapsel vajalikud asjad olemas oleksid. Tööd tehes vähemalt ei mõelnud sellele mis oli olnud. Hea oli kaugel ära olla.
Olen suhelnud psühholoogidega ja saanud tuge.
Ma ei saa minna tagasi sinna, kus mind on kord ära aetud. Mulle jäi selline tunne, et ma ei kõlba neile ja ka minu laps ei kõlba neile.
Mu lapsel oleks he ameel, kui tal oleks ka vanaema ja vanaisa, tädid, onud.
Ehk on nad nüüd oma suhtumist muutnud ja soovivad lapsega suhelda.
Ma ei taha teha seda nii, et sunnin neile peale selle suhtlemise ja ei taha ka seda, et laps peaks pettuma. Laps saab 16 ja tal on endal õigus otsustada kellega suhtleb kellega mitte. Ma pole last õpetanud vihkama, vaid ikka selgitanud, et tegemist arusaamatusega ja et vanaema ja vanaisa, tädid, onud ise otsustavad kellega suhtlevad.
Mu tütar on justkui vanaema suust kukkunud, väga sarnane oma isale ja eriti vanaemale. Lapsena oli ta hoopis teist nägu ja erines nende suguvõsast väga palju.
Ma ei tea seda, kas mees on ise seda testi neile näidanud või selle tulemustest rääkinud seepärast saadangi neile kilesse raamitud testi, et neil oleks aega ja võimalust ise otsustada mida nad soovivad. Ma ei saanud tookord seal nõud amingeid õigusi, sest ma olin eikeegi, ilma sugulasteta võõras inimene. Jah mulle öeldi, et ma jahin nende rikkusi, et olen õnneotsija.
Tänaseks olen saavutanud oma koha elus. Meil on kena väike korter ja makohakene ja eelmisel aastal ostsin uue auto. Mul on k apangaarvel piisavalt suur summa.
Kavatsen kogu oma varast esitada neile ülevaate ja las nad siiotsustavad, kas mu laps on vääriline nendega suhtlema. Nad peaksid aru sama siis , et laps ei tule neilt materiaalselt midagi tahtma.
Ei ma pole olnud õel ja seetõttu jäänud üksikuks. Üksikuks jäämine oliminu enda valik, sest ma ei suutnud ega suuda vist ka kunagi enam kedagi usaldada. Ma tegin tööd ja olen nüüd ka kusagile jõudnud. Ja ma sooviks, et mu lapsel oleks isa ja sugulased. Olen seda koguaeg soovinud, kuid nad lihtsalt olid, on olnud mulle keelatud.
Kõik otsused ion tegelikult mehe sugulaste kätes, minaja laps ei saagi siin midagi muuta.

to eit!

ma ei ole keelanud lapsega suhtlemsit. Lihtsalt lahkusime sealt ja asusime elama teise piirkonda. Ma olen vaid korra käinud sealkandis,kuid m arohkem opole julenud minna, sest see on mulle liig. Tekib meeletu peavalu ja muutun higiseks ja hakkan värisema. Lihtsalt hirm on. See võib olla arusaamatu teile, aga ma tõesti juba kahtlesin ise ka, et kas ikka laps on mu mehe oma, et viimaks miskilmoel siiski pole.. Jah, tean see on juba haiglane ja nii see oligi. Vajasin ja sain ravi.

Ma pole varjanud, ega salanud oma ja lapse elukohta, salamisi isegi lootsin, et mees tuleb vahel last vaatama. Ka mu telefoninumber on avalik.

usaldamatusel on ka põhjus!
mees ei pea võõrast last kasvatama. inimene pole kägu!

ja usaldamatuse põhjus võib tõesti olla ka see, kui naine on kasvanud lastekodus, elanud ühikas ja kellelegi pole teada, kes on ta isa ja ema. Mine tea viimaks on ta enda ema see viimane kes ei teagi kes ta lapse isa..

Geenid kannavad kõike edasi, mine tea milline võib lapselaps kasvada - parem ongi hoida sellisest eemale ja oma suguseltsist välja saada..

kuule tasub. Ei tasu.
Sulle on su laps tähtis ja usu, sa oled ainus, kellele ta korda läheb. Miks sa soojendad seda viha ja kättemaksu endas ja ennast sellegga hävitad?
Sugulastel on nüüd täiesti ükskõik, kelle laps ta on või lapselaps. Võõrdunud ja sugulastest lahku kasvanud laps on tähtis ainult seebikates ja neile, kellel pereväärtused väga paigas.
Selles peres nii kindlasti pole ja nad on teid unustanud. Unusta sinagi ja lase sellel ''kättemaksul'' oma teed minna. Neid ükskõikseid nägusid su suure uudise peale näha võib sulle veel valusam olla kui see esimene lapse mahasalgamine.

jah muidugi on kahtlusi, kuid siiski tahaksin anda neile selle võimaluse. Minus pole viha, pigem on seal veel praegugi hirmu nende ees. Nad on uhked inimesed ja neil on raske ise esimestena midagi muutma hakata. Vähemalt tahan proovi teha. Ega ei looda ja ootagi, et mu last nüüd ninnunännutama ja ülistama seal hakatakse. Piisab kui laps saab kasvõi koraks nendega suhelda. Selline tunne on et laps vajab seda. Kasvõi korrakski, et tema vastu huvi tuntakse sealt poolt.
Laps on olnud tubli ja saab hästi hakkama. Ka ise peaksin nüüd juba neile sobilik olema, vähemalt niipalju, et mind oma tuttavaks nad julgeksid pidada ja tere vastu võtta.
Asjaolid on kujunenud nii, et mul on üks üritus seal, ämma-äia kodulinnas ja kavatsen kaasa võtta lapse ning käiksime lihtsalt tavalisel argipäeva hommikupoolikul ja viiksime vanaemale lilleõie ja väikese pakikese. Pole tõesti plaanis minna kohvile või sünnipäevapeole teisi häirima ja mingit etendust korraldama.
Lihtsalt oleks mul piisav põhjus, et sinna mitte kauemaks jääda. üritus milles osalen on avalik ja pean sinna edasi minema, niiet tulin lihtsalt läbi, kuna juhtusin sinnakanti. Eks siis edasi näe mis saab, see jääb saatuse otsustada. Laps lõpetab sel kevadel põhikooli tõenäoliselt kiitusega ja on osalenud mitmetel olümpiaadidel. Niiet kui nad näiteks peaksid otsustama lapselapsele lõpuaktusel lilli kinkima tulla siis ei peaks nad pettuma.

ma siiralt imestan neid naisi, kes arvavad, et veri on paksem kui vesi... kui sa oma lapse viid ära mehe ja sugulaste juurest, siis ei hakka keegi seda last taga igatsema ega tema üle uhkust tundma. ta on neile võõras. keegi ei vala pisaraid kadunud suguliikme pärast.

pigem on siin peidus olnud mingi salasoov ennast lapsega maksma panna. mängida manipuleerimismänge teemal kui sa nii ei tee, siis last ei näe jne... kannatajateks saavad ainult oma ego ja laps. rumalad naised ja seda vimma jätkub aastateks ning mulda kaasa ka...

tundu rohkem ika nii, et see naine ja laps aeti sealt sugulaste juurest minema ja nad läksid ega nagu lugeda siin , ei tüütanud kedagi kohustustega lapse ees.
nüüd on laps suur ja naine on omadega hakkama saanud ja lapsest tubli inimese kasvatanud.
Tundub, et tahab lapsele, mehele ja sugulastele anda võimaluse suhtlemiseks.
Tahab näidata et on tubli lapse kasvatanud ja kui sugulased tahavad sisi neil on mille üle uhksut tunda. või ehk siiski peaks veidi ootama veel kuni laps ka ameti õppinud ja tööle asunud ...

ah, eit,
mida on minul siin end maksma panna?
minu ja lapse elukoht oli ju teada ja telefoninumber ka polnud salastatud. Laps oli väike kui elukohta vahetasime ja nüüd on ta 15 aastane, kohe saab 16.
Laps saab ja oskab juba ise otsustada, kas nad
Ma ju mõistan seda, et lastekodus kasvanud inimeste suhtes ollaks umbusaldavad, et mine tea millised geenid ta endale saanud on ja mis hullud asjad võivad juhtuma hakata. Ma tõestri ei tea oma vanematset midagi. Loomulikult ma saan aru, et minu päritolu oli neile hirmutav. MIna neile ei sobinud.

ma näen selles loos, et naisele ei meeldinud kuidas temasse suhtuti ja ta paneb selle oma päritolu arvele. nagu neeger igakord arvab, et teda kiusatakse sellepärast, et ta musta värvi on. ei tule sellepeale, et äkki on ikka @!#$ iseloom?

sugulastevahelist nagistamist ja võistlemist on terve see krdi eesti täis. põlvkondade viisi tehakse üksteisele midagi selgeks. kaugele sa selle oma uhkusega sõidad?

see naine sõitis teise eesti otsa, et ühelpäeval tulla ja saada revanssi, loodab, et kõik nüüd kahetsevad temale tehtud ülekohtu eest ja kohtlevad teda nagu kuningannat, sest ta on ju nii palju üleelanud ja tubli olnud. mehele ka on jäänud truuks. müürililleke oma uhkuse otsas.

vaata asja teist poolt ka: sind solvas suhtumine, sa jätsid mehe maha ja viisid ta lapse temast ja sugulastest kaugele, et oleks keeruline suhelda ja ise lootsid, et mees tuleb sulle järele. aga mehed teatavsti on kaunis lihtsameelsed ning tema sai asjast aru nagu sa seda serveerisid - sa jätsid ta maha! tema uhkus ka ei lubanud sulle järgi joosta ja sugulastel oli lihtsalt pohhui...

kellele sa sellega nüüd teene tegid? karuteene tegid oma lapsele oma uhkusega. muud midagi.

kõrkus ehk uhkus on muide suurim patt.

suurim patt on teise jumala kummardamine, kui sa selle termini juba siia tõid, siis võiks ikka seda ka teada.

mind need jumalad eriti ei koti aga uhkuse osas on nende teooriatel iva sees.

oleme lapsega paljust rääkinud ja ma pole lapsele midagi vaenuliku rääkinud kellegi suhtes.

kuid lugedes siin targemate inimeste mõtteid siis võib olla on tõesti targem endist viisi edasi elada ja neid mitte tülitada.

Ma ei läinud ära omal algatusel sealt, vaid seda ütles mulle mehe ema, et mul oleks targem lahkuda ja omasuguste seas elada.

Et siis oleks vist targem tõesti, et ma ei peaks midagi ette võtma nüüd ja kui nemad tahavad, et nad siis teavad ise mida teevad.

Samas pamneb mind muretsema see eesseisev üritus endises kodulinnas. See on väike koht ja pole välistatud, et ka ämm ja tema sugulased sellel osalevad ja nad võivad sattuda piinliku olukorda. Ei taha ju neile seda. Pealegi on mul laps kaasas ja ta teab, et tema isa ja vanavanemad elavad sealkandis.