Aastaid tagasi alustasin internetis suhtlemist ühe mehega, kellega otseloomulikult oli kohene klapp ja meeldivus. Kokku me aga tol ajal ei saanud kuna asusime eri linnades ning elukorraldused ei klappinud.
Otsisin uusi tutvusi, et pääseda tolleaegsest suhtest. Kestis mul see tolleaegse suhte lõpetamine-uue suhte otsinguperiood 2 aastat, kuni siis tutvusingi oma elukaaslasega, praeguseks hetkeks abikaasaga. Vahelduva eduga olen suhelnud kõikide nende aastate jooksul ka tolle netisõbraga. Meie jutud muutusid isiklikumaks ja lähedasemks 3 aastat hiljem, selleks ajaks olime ka juba geograafiliselt üksteisele lähemal, aga kokku ikkagi ei saanud - mul oli käimas suhe, mis oli täitsa toimiv ja hooliv ja pakkus mulle kõike, tema oli vaba, aga äsja lahkuläinud.
Suhtlemine netis jätkus. Jutud läksid järjest julgemaks ning tekkis ka kirglik seksfantaasiate jagamine.
Siis jäin rasedaks ja olin alustamas pereelu. Vahepeal hakkas elukaaslane tööle käima välismaale. Mina elan 4. aastat lapsega phmt kahekesi. Viimased aastad on möödunud sisuliselt sõltuvuse tähe all. Sõltuvus sellest netisõbrast, tema poolt tekitatud tundeist ja emotsioonidest. Olen elanud justkui mullis, unistanud kokkusaamisest ja kuidas oleks temaga suhtlemine ja muidugi seks reaalis jne. Kevadeti on eriti hirmus olnud, siis niikuinii hormoonid möllavad ning tunded veelgi üles köetud. Koguaeg on õhus olnud kokkusaamine, aga kuna mul on olnud väga hea suhe ning netisõber ka pole väga initsiatiivi üles näidanud(väidetavalt kuna mul mees ja pere olemas), siis ei ole seda ettekavatsetult juhtunud. Mõistus räägib koguaeg, et lõpeta ära, see ei lõpe hästi. Süda räägib aga millestki muust - uskumatust igatsusest ja kirest. Pidevalt on saatnud ka kahtlused, kas ta ikka on see kellena näib, kas ta tunneb ikka seda mida väljendab, miks t asiis ei taha kokku saada...jne jne.
Ma ei tea kui kaua see seis oleks kestunud, ag alugu võttis uue pöördeumbes kuu aega tagasi.
Juhuslikult nägin teda mõnede minutite jooksul ning see mis mind siis valdas ongi saanud päästikuks järgnevale.
Otsustasin temaga kokku saada, purustada see virtuaalmull ning asjale lõpp teha. Selgus aga, et mulli ei olegi. Kõik on nii nagu netis, ta on täpselt selline nagu olen teda tajunud kõik need aastad läbi arvutiekraani. Ühelt poolt tabas mind kergendus - kõik need aastad netis pole olnud vähemalt vale tähe all. Loomulikult ei suutnud ma rääkida temaga mõistuspärast juttu, ehk asjale lõppu teha, vaid täiega domineeris südamehääl ja kõik muud asjad,mis sellega kaasneda võivad. Me ei olnud küll vahekorras, aga suurt vahet enam polegi. Ma petsin oma abikaasat, aga olen seda teinud sisuliselt terve meie suhte jooksul. Ja ma nagu üldse ei kahetse, et selle netisõbraga kokku sain. Sõltlase elu oli ka väga hull.
Olen tõelises segaduses. Ühelt poolt ma ei taha oma peret lõhkuda, ei taha endasse tunnet, et ma võtan oma lapselt perekonna kogemuse, ei taha aastate pärast täitsa üksinda olla, sest suur kirg oli ainult seksuaalne ja see jahtus maha. Ma ei taha aastate pärast avastada, et oma abikaasaga üldse enam ei räägi,või seks ei paku midagi. Samuti ei taha seda kripeldustunnet, et ma pole andnud endale võimalust olla koos seletamatut kirge,nii omase ja hingesugulust tekitava inimesega.
Öeldakse, et ju siis on midagi vajaka olemasolevas suhtes kui tekib kirg kellegi teise vastu. Ma ei tea, mul on hea abikaasa, hoolitsev, ei joo, ei suitseta, ei vaata teisi naisi. Muidugi on lähedusemomente vähe, sest enamuse aja viibib ta tööl või tegeleb oma hobidega. Aastate jooksul on lähedushetked aina vähenenud. Ilmselt sellevõrra minu tunded selle netisõbra suhtes samapalju tõusnud. Ma ei suuda iseendale vastata, miks ma tunnen neid tundeid inimese vastu, kes on mu elus olnud kauem kui mu abikaasa(kes on parim abikaasa maailmas)kuid virtuaalselt, ja kellega kohtudes mind valdasid sellised tunded, mida ma kunagi varem kogenud ei ole.
Ma ei taha oma peret lõhkuda, aga ma ei taha ka oma südant reeta.