Kirjutan oma kogemusest, selleks et teised naised sama viga oskaksid vältida - eriti arvestades seda kui paljud inimesed tänapäeval koos elavad.

Minu suhe uue mehega sai alguse 6a tagasi. Me mõlemad arvasime, et kohtusime oma elu armastusega. Esimesed aastad möödusid meil kaugsuhtes kuna mees töötas välismaal ja õppis seal, aga peagi saabus see aeg kus oli selge, et ta jääbki välismaale töötama. Mees tegi ettepaneku et ma tema juurde koliksin. Ütlesin talle, et ta kutsuks mind ainult siis kui ta on kindel, et näeb meie suhtes tulevikku. Ehk kui ta ei ole kindel, kas ta tulevikus minuga abielluda tahab, siis parem ärgu kutsugu. Ta jäi endale kindlaks.

Mina pakkisin siis oma elu kokku, lahkusin tasuvast ja karjääri võimaldavast töökohast ja kolisin tema juurde, tema korterisse. Riskid olid suured - uut töökohta ei leidnud nii pea, ühtegi sõpra alguses polnud, uut keelt tuli õppima hakata jne - aga mis sellest, ma olin ju ikkagist koos kallimaga ja meie tulevik tundus kindel! Lisaks olime me koos õnnelikud, meil oli alati huvitav omavahel rääkida ja ka voodielu oli väga hea, ka aastaid hiljem. Tundus, et kõik on hästi - mees aegajalt (küll väga libamisi) vihjas tulevasele hüpoteetilisele perekonnale ja abielule. Mina ise seda teemat pea kunagi üles ei võtnud, sest ei tahtnud olla "see" tüdruksõber, keda saaks hiljem süüdistada surve avaldamises.

Ühest aastast võõrsil sai kaks, siis kolm ja lõpuks neli... Otsustasin hoopis ülikooli tagasi minna, sest uue töökoha leidmiseks oli vältimatu kohaliku keele oskamine ja parim viis kohanemiseks tunduski õppimine. Muutusin seesmiselt aga rahutuks. Mul oli piinlik oma kauaaegset kallimat jätkuvalt ainult "poisssõbraks" kutsuda, nagu oleks meil mingi teismeliste suhe. Algselt ma seda võibolla ei tajunudki, aga järkjärgult pettusin oma poissõbras - kõik oli ju hästi, aga jätkuvalt ei mingit märki abieluettepanekust. Ma olin ju ometi nii kindel olnud enne kolimist, et eks ma hiljemalt 2a pärast juba abielus olen. See sisemine pettumine kajastus ka meie omavahelises suhtluses ja pingete kuhjumises, mille osas ka tema hakkas lõpuks etteheiteid tegema.

Ühel päeval ma enam rohkem ei suutnud. Ma olin endale kunagi lubanud, et mina ei saa KUNAGI olema see naine kes esimesena abielust juttu teeb, aga nüüd oli juba kolmekümne piir ületatud ja kauem enam venitada ei saanud! Ehk saabuski see päev, kus ma ise algatasin teemat, et kas tal on plaanis mind kosida ja et millal ta näeb, et me võiks perekonda soetada. Järgnes šokk! Mees, kellega koos ma olin 6a olnud teatas mulle, et ma "survestan" teda oma abielujutuga ja et tegemist on üldse ühe mõttetu paberilipakaga! Hullem veel, ta ei tea millal ta üldse lasteks valmis võib olla! Mitte midagi meie varasemast suhtlusest ei viidanud sellele, et tema jaoks on abielu "mõttetu paberilipakas" - vastupidi, ta oli alati rääkinud sellest, et abielu on tähtis ja suhte loomulik jätk, eriti kui lapsi planeeritakse. Ja lapsed - kas ma võingi jääda lastetuks?.... Kas tõesti oli tegemist minu õudusunenäoga? Ma olin ju aastaid investeerinud sellesse suhtesse, me ju mõlemad armastasime üksteist, me ju isegi elame koos - mis siin valesti läks?! Miks saan ma alles nüüd teada, et mees kes mulle iganädalaselt armastust vannub, on tegelikult suhtesse palju vähem panustanud/valmis panustama kui mina? Nüüd siis tuli välja, et talle sobiks elada ainult nii nagu me kõik need aastad senini olime elanud! Ning, ei - ta väidetavalt ei mäletanud seda kunagist juttu, et ma olen nõus ainult siis kolima kui tema on kindel, et näeb meie tulevikus abielu.

Mu lootused ja unistused kukkusid kokku... Mu pettumus, haiget saamine ja kahetsus suur! Miks lasin ma end kõik need aastad sellel suhtel lihtsalt lohiseda mööda oma vana rada? Miks ei teinud ma oma uhkusest sellest teemast ise varem juttu ja jäin tema ebakonkreetseid heietusi uskuma? Kuidas ma sain ennast panna olukorda kus ma lähenen sünnitajate riskigruppi eale ja perekonna alustamine on vaid kauge unistus? Miks olen parimad aastad oma elust raisanud valele mehele?

Olen seda pikalt analüüsinud ja jõudnud ennastki üllatavale järeldusele. Kooselu tänapäevases mõistes pole see, mida meie naised endile tihti ette kujutame. Me kujutame ette, et kooselu on vaid vahesamm abiellumisele, et see on mingi oluline suur samm suhtes. Mehed seda aga nii ei näe ja seda kinnitab ka tänapäeva statistika ja uurimustööd. Ehk ma ei räägi teile hetkel juttu mis on minu enda vaatevinklist moonutatud - mina olen lihtsalt hoiatav näide. Lugege nt http://www.theatlantic.com/sexes/archive...

Kõik naised kes te juba oma kallimatega koos elate või kes mõtlevad seda lähitulevikus teha, palun olge teadlikud kooselu riskidest, sest sellest ei räägita väga. Olge teadlikud sellest, et kooselamine tähendab tihti seda, et suhte katkestamine endale mittesobiva inimesega on "tunduvalt ebamugavam" ja et harjumustel on suur jõud. Nii võitegi ennast leida olukorrast, kus te olete juba aastaid koos elanud, samas mees teab juba pikemat aega et tal pole plaaniski teiega kunagi abielluda ega lapsi saada (ja ega mõni argpüks teile seda muidugi ei ütle ka!). Hullem variant on veel see, kui te sellises suhtes rasedaks jääte. Ehk suhe liigub omasoodu edasi uude faasi, ilma et mõlemad pooled oleks teinud teadliku valiku seda teha. Need paarid on oma suhtega tihti rahulolematud ja saavad ka tihedamini petetud. Sest nemad pole ju seda "valinud", st viinud oma suhet ise teadlikult uuele tasandile.

Ma tean, et vabaabielu on äärmiselt popp ja ma võibolla ässitan siin paljusid ülesse antud teemaga. Aga kui vähemalt üks naine suudab vältida sama õnnetusse olukorda sattumist nagu mina, siis on sellest mingitki kasu olnud. Ma juhataksin siinkohal teid ühele teadusliku uurija blogile, kelle elutööks ongi kooselavate paaride elu uurimine. See mis te sealt teada saate, võib olla vägagi üllatav (ärge piirduge ainult selle artikliga): slidingvsdeciding.blogspot.com/2010/11/cohabidating.html

Edu ja päikest!
Ning ärge kunagi lükake tähtsaid jutuajamisi liiga hiljaks...

100% nõus. Naised, ärge alandage end ja leppige kooseluga.

seda,et kõik mehed on "sead"!!!

Osaliselt. On täiesti idiootlikke sigu, kes süüdimatult suhte metsa keeravad, valetavad ja susserdavad seljataga. Peavad armukest ja kui oled nad välja visanud, roomavad põlvili, kõikvõimalikke trikke kasutades tagasi ja vannuvad ei iial enam... Mõne aja pärast selgub, et ka põlvili abdrks paludes aeti armukesega liini edasi. Uuesti uksest välja. Aga neil ei ole ju eneseväärikust, alati saab tagasi roomata ja kõik alanduse alla neelata, peaasi, et omas kodus saaks edasi elutseda. Ega kombed eu muutu, haiglaslik valetamine jääb eluks ajaks. Selliste meeste pesl peabki trampima, sest ise nad ära ei lähe ja naist rahule ei jäta.

ma ei tea, kas see abielu, millest nagunii üle poolte lahutatakse on ikka see püha lehm mille poole kummardada. olen tõesti abielus ja seda mehe soovil, aga ei oleks kunagi seda teemaks võtnud. oleme abielus üle 15 aasta ja usun oleksime koos ka ilma abieluta. inimene on ju sama. tean naist kes abordiga lausa meest ähvardas ja 3 kuud peale pulmi rasedus peetus...

No nüüd jäi kõige huvitavama koha peal pooleli ju? Kirjuta, mis sa edasi tegid, pakkisid kokku oma elu ja tulid Eestisse või jäid iseseisvalt välismaale või leidsid sealt uue armastuse? Kas lõpetad ülikooli seal või asusid tööle või mis edasi sai? Kas ütlesid ka mehele, mida sa tema tölplusest arvad ja mis lõpuks sai? Millal teine osa ilmub???

Oli see nõuka aeg, mis oli, aga tollal enne abiellumist eriti kokku elama ei asutud. Ja miks? Sellepärast, et korteri järjekorda võeti abielus inimesi. Praegu on aga kokkukolimine jälle hädavajadus, et korter muretseda ja laenu saada,makse maksta. Eriti noortel.

Mis näitabki selgelt, et naine,kes on nõus niisama koos elama, on seadnud ise tõkke mehele selleks ise ka püüelda, et saaks naisega koos elada, st temaga kihluda ja abielluda, et luua perekond. Miks peaks mehele nii lihtsaks tegama, saab lihtsalt söönuks ja seksi, mugandub , ilma kohustusteta abielluda, et elada seda elu perekonnana,arvestada naise soovidega.

vahet pole, ise kosisin, ise lahutasin ka. Ses suhtes oli hea isend, teeb kõik mis ma käsin - mul ainult läks igavaks. Selles suhtes nõustun autoriga, kui ei küsi lähiajal siis liigu edasi. Ise võin küll küsida aga ise tehtud on ikka ise tehtud. Selles pole midagi spontaanset.

Ma kahetsen, et tollal kokku kolisin ja elus suuri muudatusi tegin ilma eelnevalt kihlumist nõudmata. Räägitagu sellest abielust mis räägitakse, aga see sunnib inimest vähemalt sügavalt järgi mõtlema, et kas ta näeb tulevikku antud inimesega. Sel hetkel ta ju võtab vastu mingi otsuse ja ka suhtest kaob teatud määral umbmäärasust. Ja see ju oligi minu algne eesmärk - ma ei tahtnud selliseid samme astuda kellegiga, kellel lihtsalt oleks mugav et kodus naine oleks. Tundub aga, et järjest rohkem mehi oma pead sellega eriti ei vaeva et kas nende kooselu ka midagi tähendab ja lasevad suhtel lihtsalt omasoodu minna ilma, et nad midagi otsustama peaks või vastutust võtaks. Minu jaoks on juba see, et sa avalikult teavitad teistele oma abiellumisplaanidest paneb suht selgelt paika kõigi asjaosaliste jaoks, et mis seisus suhe on. Et eksisteerivad tulevikuplaanid, millel on ka mingi tähtaeg küljes. Naistel kahjuks puudub see luksus igavesti 18 aastast mängida...

Lohuta ennast sellega, et kihluse nõudmine poleks puukinud ka midagi muuta. Kihlus ei kohusta abielluma ja aielu ei kohusta lapsi saama.
Need naised, kelle eesmärgiks on kindlalt abielluda, ei peaks enne abiellumist üldse kokku kolima.

Ang, ma nõustun sinuga.

- Enamik kooselusid lihtsalt juhtuvad iseenesest, st kunagi ei olnudki seda jutuajamist, et mis see tähendab ja kuhu see viib. See jätab suhtesse palju umbmäärasust ja mida aeg edasi, seda rohkem see ühte poolt häirima hakkab kuni selleni välja, et minnakse lõpuks lahku. Ka mina olin selles süüdi. Õigemini ma arvasin, et meil on see juba selgeks räägitud, aga tuleb välja, et jutuajamine polnud nii põhjalik, et teisele selle toimumine ka meelde oleks jäänud! Või siis unustati see hiljem sobivalt ära, sest mina seda teemat ju aastaid ei torkinud. Loo moraal: rääkige põhjalikult ja kontrollige aegajalt ka üle, kas kunagi räägitu ka jätkuvalt kehtib! Ärge leppige ümmarguste tähtajatute vastustega!

- Vanasti väljendas kooselu suurt üksteisele pühendumust ja seda, et tõenäoliselt järgneb abielu (USA statistika). Tänapäeval näitab statistika kurioosset fakti, et koos elanud paarid, kes lõpuks abielluvad, on õnnetumad ja lahutavad ka suurema tõenäosusega. Miks? Sest et kokku kolimisel hakkab inerts väga suurt rolli mängima - lahkuminemine meenutab pigem lahutust ja kodust ilmajäämist ja üleüldiselt on inerts üks väga halb otsustaja. Tihti jäädaksegi ignoreerima sisemisi kõhklusi, et kas see inimene on ikka õige minu jaoks. Ühel päeval leitakse ennast titega või siis on lõppenud otsa põhjused abielu edasilükkamiseks. Need on abielud, mis suure tõenäosusega poleks kunagi toimunud, kui tegemist poleks olnud kooseluga (nad oleks palju varem lahku läinud ja see lahkuminemine oleks palju lihtsam olnud). Ka mina oleks tõenäoliselt peale esimest kaht aastat saanud vastuse, et "ta pole selleks valmis". Mitte midagi pole vahepeal tegelikult muutunud, "ta pole ikka valmis". Möödugu kasvõi 10a ka siis poleks ta valmis... Ju ta siis teab, et ma pole see õige! Kahju ainult, et mina seda õigeaegselt teada ei saanud. Abiellumine inertsist oleks antud juhul väga loll samm ja mehele jääks terveks eluks tunne nagu ta oleks mitte endale fantastilise naise valinud vaid pigem leppinud vähemaga kui ta tegelikult väärt on. Ütleme nii, et keskeakriisi tulemust võib juba ette aimata...

- Kihluse nõudmine poleks võibolla midagi muutnud, samas statistika näitab, et need, kes kolivad kokku alles peale kihlumist, ei ohusta tavapärasest suurem abielulahutuse risk ja nad on ka rahulolevamad abieluga. Teisisõnu, ärge kippuge kodu mängima meestega kelle suhtes te pole 100% kindel et nad on teie tulevik ja nõudke samasugust selgust ka neilt. Sõnades ja tegudes. Avalikult. Ärge laske oma bioloogilist kella lõpmatult lollitada meeste poolt, kes 100% oma pühendumuses kindlad pole. Kaks aastat on vägagi piisav aeg, et see endale selgeks mõelda.

Mina näen siin viga ainult selles, et olid ise nõus niisama mehe juurde kolima. See talle sobis. On ju siiski teada, et kahekesi on palju mõnusam päevi veeratada, kepp on hooleta ja naisterahva käsi majapidamiseski igati teretulnud nähtus. Täiesti rahuldav eluke! Mina siin meest ei süüdistakski. Ka naist mitte. Oma rumalus vaid, et sedasi lihtsameelselt ennast ise ooterežiimile lasi panna, kui enda sisemised ootused midagi muud olid. Tagantjärgi tarkuse kasutegur seisneb selles, et nii tähtsad otsused langetatagu kohe, siis on näha, mis puust teine on. Kui ikka võtab lõua võdisema, pole sellist vaja abiellu vedadagi.
Pole teada, kas juhul, kui oleksid konkreetsemalt esinenud, oleks ta olnudki võimeline sõrmust sõrme orgunnima sulle. Tõesti ei tea. Ehk oleksid tast kohe lahti saanud. Aga võibolla oleks see hetk temast mehe teinud. Nähes, mis on sulle tähtis, milliseid väärtushinnaguid sa austad ja millistele kindlaks jääd, võib teinekord ka kaasinimeses muutuslikke olukordi esile kutsuda.
Aga, jäi arusaamatuks, mis siis teie suhtest nüüd on saanud?

eks jookse kõik suhtesse suure armastusega, mõnedel jääb püsima, mõnedel mitte. Ikka leitakse lahkuminekuks põhjus -pragu on hea süüdistada selles asjaolu, et mees ei taha sind naiseks võtta, oleksite abielus -küll sobiks mõni muu põhjus. alguses ju selline suhe sobis? Ma arvan, et tegu on otsitud põhjusega ja see, kuidas siin paremale ja vasakule igasuguseid uuringuid loobid - näitab et su suhe on kriisis ja oleks kriisis ka siis, kui oleksite abielus.

Mina olen üks neist "igavestest ootajatest", varsti juba 25 aastat koos elanud. 1989, kui tuttavaks saime, siis pärast 2-kuulist tutvust mees lihtsalt kolis oma pambud minu juurde (no palju tal varandust ei olnud), ja teatas, et jääb siia elama. Kusjuures - pange tähele - mul oli tollal 5 aastat kestnud suhe (me ei elanud koos), millest Ta oli teadlik, kuid ta tabas ära, et see suhe hakkab karile jooksma (jah, tõesti), ja sellepärast mõtleski, et kui minu juurde kolib, siis tõrjub eelmise kallima lõplikult välja. Nii ka läks. No ja elasime siis nagu mees ja naine, mõlemad käisime tööl, õhtul tulime koju ja elasime "pere-elu". See kestis 3 aastat nii, siis mees küsis, et miks meil ikka veel last ei ole, et ega mul midagi viga pole. Ei olnud viga, jäin rasedaks ja saime poja. Paar aastat hiljem hakkas rääkima, et miks meil teist last pole, igas perekonnas peab vähemalt 2 last olema. Vot see oli koht, kui esmakordselt tegin suu lahti ja ütlesin, et "meie pole ju perekond". Rohkem seda teemat ei puudutanud, saime teise lapse. Rohkem mees lastest ei rääkinud. Jäingi lihtsalt ootama, et kuna tema on nüüd oma tahtmise - lapsed - saanud, siis ehk ükskord täidab ka minu tahtmise - abiellub minuga. Varsti saab 25 aastat, poeg on juba suur, tütar on veel põhikoolis....
Meest ei heiduta isegi see, et kõik kinnisvara on minu nimel, ta elab "võõral pinnal", samuti ei ole ju minul mitte mingeid juriidilisi kohustusi tema ees, kui ta näiteks (voodi)haigeks jääb ja vajab põetamist. Võõras inimene ju...
Meie elu on parem ja kindlam kui nii mõnelgi abielus oleval paaril, jaa, kahtlemata, me ei tülitse, me ei marsi uksi paugutades minema - me elame vaikselt ja märkamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et ise ka vahel kahtlen, kas me ikka veel üldse elus oleme..
Aga - see ÜKS ja põhiline on puudu: olen vanatüdruk ja suren vanatüdrukuna.. Jah, see teadmine häirib mind. Moraalses mõttes.

Sa võiksid selle foorumipostituse Delfi toimetusse saata, et nad sellest artikli teeksid. Siis näeksid seda rohkemad inimesed.

Olen ka ise sarnast läbi elanud. Minul läks küll pisut kergemalt, sest ma ei kolinud välismaale ja olin sellest suhtest väljudes noorem kui Sina praegu. Kõik muu oli sama - mehe suhtumine, käitumine, minu mõtted abielust. Ja kui abiellumise teemal juttu tegin, hakkas kõik vaid allamäge minema kuni peatse lahkukolimiseni. Nüüd, 3 aastat hiljem olen leidnud oma armastuse ja praeguseks olen õnnelikus abielus. Minu lugu lõppes üllatavalt õnnelikult, aga ma olin valmis ka selleks, et kuna olin oma parimad aastad raisanud ühe inimese peale, ei suuda ma uut suhet luua laste saamiseks sobivas vanuses.

see on huvitav teema. ma ise siiski leian, et kui veel nu 50 täis ei ole, pole mõtet ka abielus olijatel hõisata, et elavad vanaduseni koos. sest ise tean palju paare, kes on 40+ laiali läinud, naisel lapsed kaelas, mehel uus (noorem) pruut. see valu oleks juba jõle taluda. garantiid ei anna küll miski.

Aga mitte abielus olles on laste tegemine siis parem mõte? Kui pole isegi naiseks kõlvanud võtta, miks peaks ülse lapsi tegema. Muidugi võivad ka abielus olevad inimesed lahku minna, aga abiellutud on siiski mõlema poole kokkuleppel ja teadvustatud endile, et nüüd ollakse suhtes. Niisama koos elades ei tea, mida teine üldse konkreetsest suhtest arvab. Äkki teine pool arvab, et elatakse koos eluasemekulude kokkuhoidmiseks ja et ei peaks linna pealt seksi otsima?

ei ole parem mõte, lihtsalt ütlen, et ka siis ei ole seda soovitud raudpolt kindlust taga.

Teema pealkiri "Pikaajalise kooselu ohud" ärgitas mind seda avama, huvitusin, et mis ohud need siis on, mis minu pikaajalist, 37 aastat kestnud abielu ohustada võivad. Ennäe, ka 6 aastat peetakse pikaajaliseks kooseluks.
Teemaalgatajale soovin ütelda, et kõik on ikka inimeses kinni ja 6-e aasta pärast saab ka ametlikku abielu lahutada ja lastesaamist edasilükata. Ilmselt ei ole küsimus selles, millistel tingimustel on alustatud kooselu (paberiga või paberita, valges kleidis või mitte) vaid ikka ja ainult selles, et tänapäeva noored inimesed on kasvatatud tarbijateks. Tarbi ja kui enam ei vaja või ei tööta või ei ole huvitav, viska minema ja vaheta uuema mudeli vastu. Pole vajadust ennast siduda.
Ja vahet pole, kas need on asjad, inimsuhted või tööalased suhted. Milleks põdeda, kui kõike saab ju uuendada (elu iroonia).

Ei no muidugi võib ka abielus kõike juhtuda, see on aga juba omaette teema. Häirib aga see, kui tuleb ootamatult välja, et teine inimene ei ole valmis end sinuga siduma ega suhtesse pühenduma sellel määral nagu sina ja pole seda kunagi ka olnud. Vot see tuleb šokina! Tegemist pole ju põhimõttelise abieluvastalise mehega - see "mõttetu paberilipaka" jutt on tal ju täiesti uus teema mis on ausalt öeldes lihtsalt otsitud põhjus. Tahaks, et mehel oleks piisavalt munasid olnud, et mulle õigeaegselt kunagi "aidaa" öelda - antud juhul on tegemist ebaõiglusega minu suhtes, äärmiselt egoistlikel põhjustel. Ja oleks muidugi võinud ka ise varem aru saada, aga armastus on pime nagu me kõik teame.

Edasised plaanid - vaagin hetkel, et kas pakin kohe ennast kokku ja tulen tagasi Eestisse (töökoht mul oleks kohe võtta) või siis pingutan veel pool aastat ära ja saan kraadi enne kätte ja alles siis tulen. Ühest küljest tahaks kõik kohe nurka visata ja nelja tuule poole tormata, teisest küljest poleks mul siis selle eemal oldud aja eest suurt midagi näidata. Samas, ega Eestis järjekordsest kraadist nii väga ei hoolita kah.

ee.. kui pooleks aastaks sinna tema juurde jääd, siis pool aastat oled tasuta madrats edasi ju. ja mitte minu moraaliarusaamade kohaselt, vaid su enda omade.

aga tõsiselt - tasub vast jah kraad kätte saada, ega üks halb asi (mees) ei saa välistada teisi häid (kraad).

No ja mehel poleks sooja ega külma, kui Sa minema kõnniksid? Ükskõik kas siis Eestisse või jääksid sinna, kus oled, aga mitte enam temaga kokku? Et mine, kui tahad?! Sellisel juhul tõesti - tule tulema!

hm - ma ei kirjutanud siia kui "murenurka", vaid pigem tõepoolest tahtsin teistele hoiatava näitena olla. Selleks ka need viited uuringutele jne. Minu arust võiks kõik noored naised sellega kursis olla, sest meie ühiskonnas on kooselu äärmiselt tavapärane asi. Või kui te olete emad, siis harige oma teismelist tütart kui see teile oluline tundus. Ka mina ise poleks varem arvanud, et kooselamine pigem "venitab" suhteid, tihti ei millegi poole. Eks omad vitsad nüüd peksavad ja peab kuidagi hakkama saama, enesehaletsus siin ei aita!

miskin - mees oma vaateid ei muuda, minu lahkumine teda ümber ei veena. Pigem süüdistab mind, et mis mina tema aega raiskamas käisin... säh sulle armastavat suhet!

Ja kui ma siia kraadi kättesaama jääksin, siis ikka eraldi koliksin muidugi. Võibolla asjade läbiseedimiseks on isegi hea kui ma mõnda aega omapäi olen.

aga mida edasi teed? kas nüüd enne kokku ei ela, kui kätt palutakse? kohe vast ei pruugi palutud saada, mis ajaks paned, mille jooksul peaks ettepanek tulema?

need igapäevased korrutatud "ma armastan sind" on vaid sõnad. inimese tõeline pale avaldub pigem siis, kui midagi soovid või kui ütled, et lähed.
lepid, et ei austata ega armastata või lähed.

Loomulikult saa haridus kätte ja siis vaata, kas tahad Eestisse tulla või iseseisvalt edasi elada seal. Muidu on nii, et tood lisaks 6 raisatud aastale veel oma hariduse ka ohvriks teisele inimesele. Kas ise tööl ka käid ja ressurssi on, et eraldi elama asuda? Mine tea, vbl mees hakkab mõtlema vähe, kui silmapiirilt ära kaod ja soe küljeluu polegi enam nii iseenesestmõistetav... Iseasi, kas sina muidugi tahad siis temaga enam tegemist teha.

igaks asjaks on õige aeg. Kuna olete kaua koos elanud on esimene armumuse tuhin mehel möödas. Mees liigutab mägesid paigast ja teeb muid naisele meelepäraseid asju armunud olekus. See aeg tuleb ära kasutada.
"Igavesel ootajal" ei tasuks ka oma vanatüdrukuna surijapositsioonis nii kindel olla. Ennegi on peale 25 abieluaastat lahutatud ja uuele ringile mindud. Kui kodus nii vaikne ja igav on võib mees huvitavamaid väljakutseid otsima hakata. Siis ei jää ka ootajal muud üle.

kusjuures ma arvan ka, et kellele abielu esmatähtis, siis tasub esimesel kooseluastal ära teha, siis mehed hakkajamad. no kui on suur armumine, mõni suhe algab kuidagi väga tuhinata, ma ei tea, kas seal toimiks.