Miks teie ei lase oma vanast elust lahti, isegi siis kui see teile ammu enam ei paku seda mida te vajate. Mõtlesin pikalt, et miks ma olen endiselt kinni vanas suhtes, mis ilmselgelt mind ei rahulda ühel ega teisel moel, aga mis on omamioodi turvaline ja kindel. Mu südames on keegi, kelle vastu on mul imelised tunded, aga vaatamata sellele, ei taha ma temaga suhet luua ega kooselu alustada. Pikka aega ei saanud ma aru miks see nii on. On selle põhjuseks materjaalne turvatsoon, mis juba olemas, harjumus, mis saaks uue elukorraldusega lõhutud, vastutus ja süütunne? Ei. Tegelikult on põhjus vaid üks ja üsna lihtne, samas aga määrava tähtsusega. Oma praeguses elus saan ma olla see kes olen, ilma terava pinnuta taguotsas, mis sunnib mind pidevalt pinges olema ja ennast muutma. Uus inimene aga tekitab minus kahjuks pideva "pind taguotsas" tunde, mis väsitab ja paneb mind ikka jälle, vaatamata tunnetele, põgenema. Miks mõni inimene ei suuda võtta teist sellisena nagu ta on, ilma pideva kriitikata ja kas otsese või varjatud vihjetega talle, et ta ennast muudaks just tema jaoks ideaalseks. Kas tõesti on nii raske aru saada, et selline kriitika pärineb hoopis enesega rahuloematusest ja peletab inimese, kellest hoolitakse, eemale?