Kujuta ette, sa armud. Oled kõige õnnelikum, terves maailmas. Terve elu veel ees. Kõik on hästi, elu on imeline. Ja siis su armastatu jääb haigeks. Tal on haigus, mis muudab kõik. Ta elab edasi, aga enam mitte täisväärtuslikku elu. Mitte kunagi. Sa oled tugev, jääd temaga, sest sa armastad teda kogu hingest.
Aastad lähevad ja nii ka sinu elu. Kuid siis mõtled, et kas oled teinud õige valiku... kas sa ikka tahad olla ka 20ne või 30ne aasta pärast seal, kus oled praegu?! Olles ka praegu veel noor, on sul unistused, et milline on su elu paarikümne aasta pärast, sa unistad ja palju, aga kui ükskord oled 50nene, siis on ju juba hilja enam unistada. Sinu armastatu pidurdab sind, ka sina ei saa elada sellist elu nagu tahaks. Kuid lahku minna on hilja? Sa ei suuda, sest ... see oleks vale. Sest mees, keda armastad ei leiaks endale enam kedagi, tema elu läheks allamäge. Ühel hetkel kui tal pole vanemaid, siis pole tal enam kedagi. Ta ei saaks hakkama ilma nendeta, ilma sinuta.

ma ei peaks midagi mõtlema.

Jah, sarnaseid raskeid ja keerulisi olukordi tuleb elus ette. Kes oskaks nõu anda? Mina kahjuks mitte. Ainult et... miks sa nii kindel oled, et sinu mees endale enam kedagi ei leiaks, kui te lahku läheksite? Kuidas sa saad selles nii kindel olla? Mina küll ei oleks.

Mõtle, ma saan varsti 50 ja ikka veel unistan!

....
tee endale selgeks, mida elult tahad. kas tahad lapsi ja perekonda. tundub, et invaliidiga sa lapsi ei saa.
mõtle, kas sinu elu eesmärk ja ülesanne on invaliidi hooldamine või on sul mingeid muid eesmärke ka.
kui need asjad on selged, siis tee otsus.
võid invaliidile öelda, et tahad lapsi ja saad lapsed, ning ilmeselt kellegi teisega. oma invaliidiga võid ju sõbraks jääda, talle ka edaspidi seltsiks olla.
ei pea kellegi teise pärast oma elu ohverdama. ka invaliid peabs ellest aru saama.

vahel tuleb teha ka valusaid otsuseid, kui need on sulle sinu elus kasuks. ohvrimeelsus ja seetõttu elamata jäänud elu pole küll see, millele tagasi vaatad ja uhke oled. invaliidi peab aitama, kuid ikka mõistuse piirides ja mitte tehes seega juurde veel teine invaliid - see, kelle elu elamata jääb teise haiguse pärast. kuna sul see mõte juba pähe on tulnud, siis on selge, et see võimendub ja ei kao enam kuskile. ehk on siiski parem lahku minna veel siis, kui tal vanemad veel alles, et saavad teda toetada ja tema elus vajalikke ümberkorraldusi teha, mitte siis, kui ta jääb täitsa üksi.

jah, elu on karm, on küll :(

to nonii 14:54
Teemaalgataja ei räägi ju kuskil invaliidi hooldamisest, vaid ainult haigusest, mis on meest muutnud! Variante on ju palju. Tegemist võib olla kas või nt depressiooni v skisofreeniaga, mis on tänapäeval enamikul juhtudest ravimite ja psühhoteraapiaga hästi kontrolli all hoitavad ega muuda kedagi tingimata hooldust vajavaks invaliidiks! Küll aga võib öelda, et need haigus muudab siiski inimest jäädavalt.
Samuti ei ole Teemaalgataja kuskil oma lapsesoovi maininud!
P.S. Kas võtsid meelega sama nime, mida mina siin teemas kasutan?

valus, aga eluga peab edasi minema, muidu saab veel valusam olla.
ja ega see halastusest koos olemine ka kedagi õnnelikuks ei tee,
ehk egoisti, aga egoisti pärast ei ole ka mõtet ennast ohverdada

Kui on ehtne armastus, siis sa lausa tahaks ikkagi temaga olla ja mitte midagi muud, kui see on lõppenud, siis ju nii pidi olema ja mine oma teed. See pole egoism.

mina sain endale skisofreeniku diagnoosi just armastuse puudumisest, ühele tuttavale pandi skisofreeniku diagnoos peale rasket traumat
ent fakt on see, et mõlemad oleme täiesti terved inimesed
küsimus on vaid armastuse puudumises

Armastuse puudumine ei muuda nüüd küll kedagi selliseks, et mõni psühhiaater sulle skisofreenia diagnoosi paneks! Päris skisofreenia on ikka midagi muud ega ole seotud armastuse puudumisega.

nonii nr1
oi vabandust, ma ei märganud, et ka sina oled sama nimega.
ei, ma ei võtnud su nime meelega:))
teemaalgataja ei maininud paljusid asju. ja mis siis? mina arendasin siin oma mõtet ja laiendasin teemat edasi. kas see häirib sind?
teiseks - mis või kes on sinu arust invaliid?
ka vaimsed haigused kuuluvad invaliidsuse alla. või on sinu arust invaliid ainult ratastoolis olev isik?
ei ole nii.

teate mis
sel juhul pole see psühhiaater ehk professionaalselt tasemel, kui nii kergelt inimesi skisodeks tembeldab?

Mina küll tean, et ka nt sügav ja korduv depressioon või raskekujuline skisofreenia võib inimese invaliidiks muuta. Olen kõrvalt näinud. Kui selline inimene siiski tunneb igatsust ja vajadust armastuse ja läheduse järele, siis on see üks kurb teema. Kust tema omale seda kõike otsima peaks? Tal on seda veel raskem leida kui psüühiliselt tervetel inimestel. Seda enam, et seksuaalset lähedust tõsiste psüühikahäiretega inimesed sageli üldse ei vaja ega taha, seda enam aga emotsionaalset lähedust. Mida nad peaksid tegema ja kuidas ennast aitama?

Depressioon jätke küll sellest loetelust välja. Depressiooni on paljudel ja sellepärast ei pea küll millestki ilma jääma. Skisofreenia on teine asi.

No mina siiski ei jätaks rasket kliinilist depressiooni sellest loetelust välja. Näiteks sellist, millega võivad kaasneda ka teatud psühhootilised jooned. Või sellist, mis muudab inimese(ajutiselt) sõna otseses mõttes voodihaigeks, nii et ta ei jaksa ennast isegi WC-sse vedada ja teeb alla. Ei jõua oma lemmikmuusikatki kuulata, lugemisest rääkimata. Kõigile ei too ka ravimid ega isegi mitte elekterkrampravi kergendust.
Sellise kogu elu halvava depressiooni tõttu võib inimene küll paljustki ilma jääda ja enamasti jääbki. Kui palju on inimesi, kes (ajuti) sellise invaliidistava depressiooni käes vaevlevat isikut suudaksid ja tahaksid armastada ning tema eest hoolitseda? Sellist inimest, kes lamab kuude kaupa voodis ning võib-olla jaksab psüühilisest valust veel ainult vaikselt haliseda ja nutta tihkuda, aga võib-olla mitte sedagi. Mõistad? Kardan, et ülivähe.

jään armastatu kõrvale. Seda juba "egoistlikel" põhjustel: kui ma jätan haigestunud armastatu maha, siis elu hakkab mulle selliseid takistusi ja haigusi teele veeretama, kõrgemad jõud hoolitsevad selle eest, et mu elu muutuks põrguks, ja ma ei taha seda. Teiseks, ma pean armastatu vanematesse süstima 100% kindlustunnet, et kui nemad kaovad, siis nende poeg/tütar on hästi hoitud ja hooldatud, et vanemad saaksid rahuliku südamega siit ilmast lahkuda.
Kolmandaks: loomulikult ma TAHAN oma armsamaga terve elu veeta, ka siis, kui ta ühel päeval pole enam "endine".
Selle teema ümber võiks pikalt keerutada, aga minu vastus on, et "jah, jään", ja kõige lihtsam põhjendus, et teen seda iseenda pärast, sest ei taha endale (ja ka lastele, kui nad juba on) karmavõlga kaela tõmmata.

Depressioonile on tõhusad ravimid ja keegi jää kuudeks voodisse. Sa liialdada kõvasti.

to no - ilmselt ei ole ta tõsise depressiooniga kokku puutunud. Õigete ravimite õige kombinatsiooni leidmine võib võtta aastaid ja peale leidmist asi mõne kuuga taas paigast nihkuda. Väita, et keegi ei jää kuudeks voodisse on rumal, kui samal ajal on piisavalt inimesi, kes juba ongi kuudeks voodisse jäänud, tänapäeva tõhusatest ravimitest hoolimata.

Küsimusele vastuseks... Selle küsimuse peaks nimesed ära suutma vastata enne abiellumist. Kui vastus on, Ei jääks, võiks abiellumata jätta. Mina jääka, sest minu mees on maailma kõige armsam inimene ja mis iganes ka tema elust juhtuma ei peaks, olen ma alati temaga.

Väga nõus angiga, mis puudutab depressiooni!

Ja pugege depressiooni taha peitu. Depressiooni puhul saab ise väga palju ära teha.

Milleks selline manitsev ja süüdistav toon? Julgeksin sellist suhtumist isegi mõnevõrra ignorantseks nimetada. Arvesta sellega, et paljud depr. inimesed tunnevad ennast juba niigi oma olukorra pärast süüdi ning selline suhtumine muudab nende jaoks abi otsimise veelgi raskemaks. Tekib nõiaring. Põhjendamatu v liialdatud süütunne on üheks depr. sagedaseks sümptomiks. Kellega siinsetest sa üldse räägid? Keegi siinsetest ei ole üldse väitnud, et nemad isiklikult oleksid nii ränka depressiooni põdenud! Mina õnneks ka mitte. Teiseks ei ole keegi siin ütelnud, et depr. puhul ei saaks ise midagi ära teha. Aga vaata, tõeliselt sügavast depressioonist välja tulemiseks on vähemalt alguses ikkagi kellegi teise abi vaja. Soovin Sulle, tundmatu, et Sa ei peaks iial rasket depressiooni põdema!

no, eks te siis lamage - sekundeerin eelkõnelejat, kellelgi meist ei paista depressiooni olevat. Samas ei tähenda see, et minul mõnda haigust pole seda, et seda haigust olemas pole. Kuidas sa ise oma ajukeemiat teadlikult reguleerid? Räägi, ehk on paljudele abiks, kes muidu lihtsalt depressiooni taha peitu poevad. Ja kui kõik nii enda teha on, siis kuidas sa seletad seda, et tänase päevani elektrišokiteraapiat kasutatakse? sa ilmselt ei kujuta ette, mida see täpselt tähendab, muidu sa ei arvaks, et see mingi moodne endale külgemõeldud tõbi on. Kas sina selle all kunagi kannatad või ei, on mulle ükskõik, aga loodan, et sinu lähedastest kunagi keegi seda ei koge, sest päris võigas võib olla reaalselt haige olla ja kallilt kaasalt kuulda, "ära peida end diagnoosi taha, saa üle, hakka terveks".

Vastupidi. Tänapäeval elektrishokki üldiselt ei kasutada. Ainult harvadel juhtudel. Sinu jutt on nii nõme et isegi vaielda enam ei viitsi. Kus sul on need kuude kaupa voodis lamajad? Oma tervist saab jälgida ja end ise ka aidata kui tunned et depressioon tulemas. Pole mõtet targutada ja öelda, et vähemalt alguses on kellegi teise abi vaja. See on niigi selge, et arsti abi on vaja.

Mina olen küll depressiooniga aasta otsa zombi olnud, aga seda "TÄNU" antidepressandile, mis mulle määrati. Olin noor ja loll, ei teadnud, mida antidepressant inimesega teeb, ja nii elasingi ca 13 kuud täiesti laibana, kusjuures meil oli 1-aastane poeg siis. Ma ei mäleta mitte midagi sellest ajast, taipasin ainult seda, et mees läks hommikul tööle, õhtul tuli koju, mina pidin vaatama, et lapsel midagi süüa oleks ja et temaga midagi ei juhtuks, aga see kõik oli nii raske, jalad ei kandnud, tappev väsimus, magada ei saanud. Iga 2-3 nädala tagant toppis mees minu ja lapse autosse ja sõitsime jälle hullumajja valvearsti juurde, palusin seal, et lõpetame selle antidepressandi ära, ma ei jaksa enam olla, ma suren üleväsimusse ära. Arst ikka, et ei, tuleb võtta. Rohkem kui aasta kestis selline olukord, ja siis arst teatas, et see antidepressant ei sobi teile. AASTA väikse lapse kõrval elada nii, et ma ei saanud enam iseendagagi hakkama - see oli kohutav. Mees oleks võinud miljon korda minema kõndida, sest minust ju naisena mitte mingit asja polnud, pealegi ma poleks seda isegi märganud, kui ta ära oleks läinud, sest ma olin tõesti praktiliselt surnud: mu hing, mu vaim, mu keha olid surnud.
See, et mul väikse lapsega tekkisid mõned hirmud, et kas saan ikka hakkama, et ega ei juhtu midagi jne, esimene laps, ikka kardad ju, et kui haigeks jääb jne - aga et arst kirjutas kohe antidepressandi (Cipramil), seda ma ei andesta iialgi. Mul võttis aastaid taastumine aega, et selle rohu mõjud kehast ja hingest välja saada.

Oli sul siis alles kannatust. Loomulikult arstid eksivad ja õige rõhu leidmine võtab aega. Sa oleks pidanud siis mitme arsti juurde minema. Ega valvearst polegi see, kes ravi määrab. Tema kustutab tulekahju.

sekkuja - inu puhul tundub, et probleem oli antidepressantides. Kas sa aga sellest ka räägiks, miks ja kuidas need sulle välja kirjutati? Mis arst sulle need välja kirjutas ja miks sa arvasid, et sa sõltumata halvast enesetundest neid edasi pidid võtma, sest keegi valvearst, kes sind ei tunne, nii ütles? Miks sa psühhiaatri juurde tagasi ei läinud? Või läksid?

Või oli põhjus ikkagi depressioonis, aga väljakirjutatud AD ei mõjunud? Cipramil mõjub u. 25% kasutajatest väga hästi, ülejäänutele tekitab ainult tugevaid kõrvaltoimeid, kuid ei ravi. Üks vastuoluline AD, mida arstid millegipärast väga sageli esimese valikuna välja kirjutavad. Kui üks AD ei sobi, siis ei tähenda see, et kõik ravimid on halvad.