küsin nõu teistelt,et kuidas käituda,kui oleme mehega muutunud oma keskeas tütrele tüütuteks vanuriteks.ja veel küsiks,mis asjad need on,mis käivad närvidele just sellises eas inimestele oma vanemate juures,et siis teaks,mjllest hoiduda ja mida ehk just teha või tegemata jätma.

Briti Kenti ülikooli ning Londonis asuva majandus- ja sotsiaaluuringute keskuse teadlaste sõnul algab keskiga 35. ja lõppeb 58. eluaastal, seega kestab see 23 aastat.

Äkki ikka täpsustaks, kui vana Teie tütar on. Millega Te teda tüütate? Kas tütrel on oma perekond?

einoh, kui tütreke on 40-50 ja elab ikka teiega, siis ei aita teil muud tüütu vanuri staatusest välja saada, kui kollektiivselt auku heita ja muld peale kraapida.

aga tundub, et on vist taas miski delfi toimetaja testteema, sest endal tal ideed otsas.
vastasel juhul oleks ilmselt ka mingeid detaile eluolust kuulnud. nüüd nagu ankeet. no jah.

No info on selline, et on vanemad kellel on keskealine tütar keda nad tüütavad. Nüüd tuleb ise edasi välja mõelda ülejäänud jutt. Oletada noh. Küll kõik pläkutama hakkavad.

ahsoo? ühesõnaga väga tüütu värk, et ise oleta ja ise tuleta.
täitsa õigustatult kutsub sisi tüütuseks teemaalagatajat. :D

Ega nende foorumi teemadega ongi ju nii, et visatakse mingi kont, et rahvas seda kiirelt järama kukuks. Ja lõppeb see alati mingi paugu naljaga ja seks on raudselt sees, vahet pole millest jutt käib.

Ärge sekkuge tema asjadesse. Kui teilt abi ei paluta, siis ärge abistage. Olge olemas, aga ärge sekkuge tema ellu.

vabandust,et alles lisan mõne asja.tõepoolest tahan teada sellises eas 40+ laste suhtumist oma vanematesse.nende omad lapsed on ka juba suured noh vähemalt niisuured,et ei vaja enam lapsehoidjat,kelleks ikka vahel olime meie,see oli mõnus aeg.tahaks ka nüüd ikka kursis olla oma lapse pere eluga,et kuidas lastelastel läheb jne.sellised põhilised elulised asjad. aga ma märkan nt. vestluses telefoni teel,kui küsin mõne asja kohta,siis vastus selline kiire ja lakooniline ja antakse tunda,et nagu pole minu asi.helistan harva ja kuna olen tundnud,et pole oodatud kõne,siis veel harvemini.ei julgegi suurt midagi küsida ja üha arvemaks jäävad kõned mõlemapoolselt samuti külaskäigud.ehk on asi selles,et oleme väga erniva toimetulekuga.selles mõttes,et meie elame pensionist,õnneks on lapse pere heas materjaalses seisus,seetõttu ehk ongi nii,et hoitakse eemale,või siis ongi nii,et tuleb harjuda sellega,et ela oma elu ja ära küsi ega tunne huvi teiste elu järgi.kas selline eluviis ongi normaalne.

minul on 70 aastane ema, isaga me koos ei elanud niiet vanadest meestest ei tea ma palju. aga minu ema on muutunud aastatega küllaltki raskesti talutavaks tegelaseks. talle meeldib väga kehastada ohvrit, kõik teised on tema vastu pahad ja peale selle ka rumalad. ainult tema teab kuidas asjad õieti käima peavad. ja loomulikult ei aktsepteeri ta ka minu arvamust kui see on kuidagi teistsugune tema omast. tema leksikoni kuulub ka selline väljend nagu -ole vait ma ei taha seda kuulata- ja ta on ütelnud mulle ka nii, et vana ja vaese juurde ei taha enam keegi tulla. see on ju täielik luul, vanaduse ja vaesuse pärast ei hüljata küll oma ema, distantsi hakatakse hoidma rohkem virisemise ja etteheidete pärast.
äkki oled sinagi muutunud selliseks vigisevaks ja jonnakaks vanainimeseks?

mina tean jälle vastupidist lugu. ema on 75a väga elurõõmus, lahke ja positiivne inimene. tütar, nii 45-46 aga väga närviline ja tigeda ütlemisega. lausa piinlik oli külas olla ja kuulda, kuidas tütar põhjusetult emale nähvas.
täpsustan, et me pole tüütud külalised. ema on mu endine töökaaslane, keda külastasime ehk üks kord 10a peale viimast kohtumist. ning siiski viibisime seal ehk paar tunnikest. eriti ehmatamapanev oli, kui vanainimesele sünnipäeva puhul helistasin. kõne polnud kindlasti kestnud rohkem, kui 10-15min. kuulsin taustalt tütre kisa - "kaua sa seal räägid, ma jään juba magama!"
olgu öeldud, et ma ei tüüta pidevate helistamistega. ehk paar korda aastas. jõulude ja sünnipäeva puhul.

tuttavatega arutasime, et ehk on tütrel mingid vaimsed probleemid.

Sellises asjas on raske konkreetset nõu anda, aga kuna ise olen praegu ühtaegu nii eaka ema tütar kui täiskasvanud poja ema, julgen öelda: ära sekku liialt, aga ole olemas, kui sind vajatakse. Ei ole vaja igapäevaselt ja pisiasjadeni aru anda ega aru pärida, mis, kus ja kuidas... Täiskasvanud inimesel on oma elu, omad probleemid, omad valikud ja otsused. Ja tihtipeale ei taheta lähedasi liialt oma probleemidesse pühendada just nende säästmise eesmärgil. Samamoodi ei ole vanematel eetiline oma täiskasvanud lastele oma pisikeste argiprobleemidega "pähe istuda". Ühesõnaga - ela ise ja lase teistel elada.

siiski küsin veel mõndagi.selline situatsioon on meie vahel. minu eluaegne,ainus südamesõbranna,ka sugulane.kellele usaldasin sellised saladsused.mis kunagi edasi ei saa rääkida. minul on selline arvamus ,et minu tütar eelistab üht last teisele.ja see tegi mulle väga muret.ja eks siis mingil tundehetkel rääkisin sellest murest eelmainitud inimesele.ja nii ma nüüd saan järelduse teha,et ta on selle mu tütrele ära rääkinud,saan seda väita100 prots,-liselt. tahangi nüüd küsida pereemadelt,et kuidas te sellisele teadmisele oma ema arvamusest reageeriksite.

Aga miks sa sellest oma tütrega ei räägi, vaid käid küla peal jutustamas oma koduseid asju, loomulikult on tütar vihane , saad sõimata. Hoia mokk kinni ja räägi oma lastele, mis mured on,mitte ära käi väljas kaagutamas.

kui keegi püüab kellegi elu kontrollida siis käib see alati närvidele

oi, seda ma vihkan ka oma vanurist ema juures, et räägib minu pereasju mingitele oma sõbrannadele ja need siis pläägutavad kuskil külas või saunas. muidu väga hoian ja armastan oma ema aga vatt selle tema minu pereasjade edasirääkimise pärast olen kohati ikka tõesti südamepõhjani vihastanud ja mõelnud, et ei räägi talle enam kunagi ei oma muredest ega rõõmudest.
:(

issand.kui vihased ja kurjad te olete.to anonüümne.küsin huvi pärast,et miks sina käid foorumis siis oma arvamust avaldamas ja millest sina räägiksid foorumlastega.millised teemad sinu arvates on ok.kas võiks õelda selle foorumi kohta,arvestades teemasid,et...jagatud mured on pool muret.ja veel,et kui ongi nii,mille pärast vanaema räägib tõsi,kas siis saab ta ka sõimata.