Olen täiesti pettunud oma mehes ja lapse isas ja meeleheitel nüüdseks. Meil on paarikuune laps, kelle vastu isa huvi ja kiindumust välja ei näita, olen proovinud küll nii ja naa, paludes, kiites kui ka halvasti öelnud.
Mees on sellise töö peal, kus tihti näiteks nädal vaba. Aga vahet pole, lapsega ta ikkagi ei tegele, ei aita mind absoluutselt! Kui palun tal last vaadata või mähet vahetada, siis hakkab pihta, aga miks sa ise ei tee. Jätsin ta kord 3 tunniks lapsega üksi koju ja käisin linnas poes, tulin tagasi ja mees oli maruvihane, et laps olevat nutnud pool aega, enam ta üksi lapsega koju ei jää, on tema sõnad. Kui ta töölt tuleb siis vahest jääb ainukeseks lauseks "tere, issi on kodus" ja ülejäänud aeg kulub tv vahtimisele ja õlle libistamisele. Pean vägisi last talle sülle panema, sest ise ta ei võta :(
Ma olen nii kurb, nördinud, iga mu katse ühiselt midagi teha - jalutama, parki, linna minna saab eitava vastuse. Öeldakse, et mine lapsega üksi, tema väsinud, midagi muud tahab teha jne.
Nüüd olen 3 päeva teda ignoreerinud, mul väga raske aeg, lapsel hambad tulekul ja viril, päev otsa lõbustan last, käin üksi jalutamas, tegelengi temaga üksinda, mehega ei suhtle kuna olen tas niivõrd pettunud isana ja ka mehena. Ta ei saa aru, miks tujutsen. Panin talle isegi paberile kirja, mida temalt ootan, kuid ta käitub endiselt nagu egoistlik siga.
Tahaks teda tundma panna, mis tähendab minust ja lapsest ilma jäämine, sest nii ma temaga koos elada ei suuda.