Minul oli mees, kes elas aastaid minu kulul... Kui tööd tegi küsis poeletis minult pool arvest...ise kahmis poest kõike, mina vaatasin hindu ka. Kassas maksin poole...
Poes tuttavaid kohata oli tal häbi...äkki näevad , et mind rotib :) baaris maksis minu eest, kodus küsis tagasi. (Kui ei julgenud küsida, võttis muul moel - palus tankida, pärast teatas, et tema maksis baaris...). Kui taipasin, et pesuehtne rott, hakkasin samuti käituma...tõmbasin julmalt samamoodi üle (inetu, tean..aga savi).
Kui rahatuks jäi nuias mult kõik, mis suutis. (Jahh, tean isegi, et loll olen...ei ole samas ei esimene ega ka viimane).
Teise naisega läks meie tuttava sünnipäevale, mul ju tööpäev ei lõppenud õigel kellaajal... (sebis ise tegelt varem minema...), see suhe kestis neil aastaid. Naeris, kui küsisin ja uurisin - õigemini irvitas ja alavääristas mind. Nuhkisin arvutist kirjad lõpuks välja ja siis saabus vaikus. Õigustan nuhkimist, kui ei saa muud moodi.
See mees ei saanud ei teist, ega mind. Meie lugu lõppes väg inetult. J a ise olen sellest loost siiani katki ja ühtegi meest ei taha näha.
Loo moraal...10 euro pärast tüli on pisiasi. Räägi õhtul rahulikult ära ja tõesti pange kulud ritta kui raske on. Kindlasti leiate kokkuhoiukohti ja saate rõõmsalt koos jätkata. Pea-asi, et kokkulepped peavad ja tahe on olemas.