Armastan oma kodumaad. Viimasel ajal aga tunnen ebamugavust, ängi, muret oma kodumaa pärast. Olen palju mõelnud, kui lihtne oleks võtta kätte ja minna mujale tööle, elama. Ei suuda. Liiga kallis on mulle mu riik, minu Eesti. Kuid milline Eesti? Mida rohkem sellele hakkasin mõtlema, taipasin, et armastan oma esivanemate Eestit, esimest Eestit, mille põhjaliku kuvandi lõid mulle vanavanemad. Okupatsiooniaegset Eestit, kus igatseti oma vabadust tagasi, hoiti kokku, austati ja hoiti oma pärandit, sest alles oli unistus vabast Eestist. Saavutasime vabaduse ´90-ndatel, kuid meie Wabariigi Valge Laev on hakanud kreeni vajuma.
Raha kokku kraapides oleme ära unustanud vastutuse, mis kaasneb vabadusega. Kadunud on elementaarsed viisakusreeglid, käitumisnormid- kõik on lubatud. Meie esindajad riigikogus on suuresti läinud oma poliitilisele teekonnale isiklikest huvidest lähtudes, mitte Eesti omadest. Ei suudeta võtta vastu tegevusplaane, mis oleksid kasumlikud pikas perspektiivis rahvale, vaid tahetakse tulemusi kohe ja siis viiakse läbi maksutõuse ja laenatakse EL- rahadest. Bürokraatiat ja t ühje ametikohti on lämmatavalt palju. Omavahel suheldakse ebaviisakalt, tööalane proffessionaalsus on madal. Pärast vabandatakse või raskematel juhtudel astutakse ametist tagasi oma sõnavõttude pärast. Piinlik on vaadata näiteks Riigikogu infotunde...
Tulles Toompea “pilvedest“ alla rahva sekka, näen ma maha müüdud Eestit. Ainult lõbujanulist linnalist, masendunud lihtrahvast, kiiret rikastumist ootavat ettevõtjat, kodumaale maha jäänud lapsi, keda kasvatavad vanavanemad, üksikemad-isad, põllumeest, kellel on piinlik oma kodu kohta „talu“ öelda.
Minu rahvas on maha surutud. Ühel pool on näiline rikkus, mis loodud laenude najale, luues sellega justkui illusioon endale heast elust. Teisel pool on vaesus, kus antakse ära viimanegi eneseväärikus pisikese almuse eest.
Meil on puudu headest juhtidest. Kui meie ettevõtjad suudaksid loobuda osakesestki kokku kraabitud kasumist ja investeerida seda oma töötajatesse, anda neile kindlustunnet, vabadust, toetada nende pereelu, siis sünniks rohkem lapsi ja oleks vähem tööstressi. Elu oleks inimväärsem, perspektiivikam. Seadused peaksid toetama lihtinimest, mitte niigi tugevamat poolt- tööandjat.
Ettevõtjate „röövpüügi“ ehedaimaks näiteks on massiline Rootsi, Soome, Venemaa jpt riikide ettevõtete sissetung . Peenemalt nimetatakse neid globaalklientideks ja investoriteks. Sisuliselt aga oleme me lihtsalt odav tööjõud. Maha müüdud on palju väärt ettevõtteid. Seda on teinud omanikud oma hetkelisele heaolule mõeldes. Ei ole kaugel päev, kus me enam ei söö Eesti sealiha, leiba ega loputa seda alla meie enda lehmapiimaga. Välismaine pressib peale ja kodumaine hääbub. Ometi suudaksime me ju palju enamat? Oleme töökas, kultuurne, haritud, ideedest pakatav rahvas.
Unistan Eestist, kus meie toit oleks kodumaine, lapsed ei oleks materjalistid vaid huvituksid elust laiemalt, kultuursemalt, kui seda on multimeedia maailm.
Unistan Eestist, mis toodaks haritlasi, isamaalisust, kus hinnatakse aususe ja solidaarsuse tähtsust, investeeritakse põllumajandusse, abistatakse eelisjärjekorras kodumaa hädasolijaid, kus töökus saaks õiglaselt premeeritud ja seadused oleks reguleeritud ja järgitavad, mitte aluseks korruptsioonile.
Soovin Eestit, kus Eesti naine saaks julgelt olla ema, abikaasa. Eestit, kus Eesti mees ei karda sõjaväkke minna ja pereinimesena saabub töölt koju hiljemalt kell kuus õhtul ja jäksab aega veeta perega, mitte sirvida poole ööni töökuulutusi, lootes, et mujal saab parem.
Meie rahvas vajab muutusi, mis viiks meie elu edasi ja toodaks hea vundamendi paremale Eestile. Igaüks võiks võtta hetke ja vaadata endasse. Andke hinnang oma tegevusele, rollile siin ühiskonnas. Leidke inspiratsiooni olla parem kodanik, parem riigimees, parem abikaasa ja lapsevanem.

saan sinust aru, sest tunnen sama.
mujale elama ja töötama ei saa minna, sest olen selleks liiga vana, ka viletsa tervisega, muidu vbl prooviks.

aga muidu oleks mul nagu silmad lahti läinud ja ma alles olen jõudnud arusaamisele, mis selles riigis tegelikult toimub. käputäis laenude peal liugu laskvaid nö rikkaid eesotsas peaministriga, president vast on oma võlakoormast juba lahti saanud. ülejäänud on ennast haigeks töötavad, paljud mitmel kohal rabavad noored või väikelinnades ja maakohtades elavad vaesed.
nüüd veel need pagulased. see nagu pani viimase põntsu. hoop maaslamajale, mis viis viimase lootusekiire.

Tore unistus aint et kahjuks aeg on edasi läinud ja tänapäeval elame maailmas kus rikas saab rikkamaks ja vaene jääb vaesemaks. Lõppeda saab see ainult ühel ainsal viisil ja selleks on REVOLUTSIOON.

on võimalik laenude peal liugu lasta? Ka peaminister maksab ju laenu tagasi. Oh issanda loomaaed!

jah, maksab. aga kas tal oleks kõik need majad ja autod, kui poleks võimalus võtta laenu? sama paljude eestlastega. muud juttu ei kuule, kuidas kõik elavad nii hästi, majad, autod. kuid need on ju panga omad. paljudel on oma vara?

mul on 3 poega, kõik töötavad Soomes. kinnisvara on soetanud Eestisse, uhked majad pangalaenudega. pealt paistab, et oo, kuis Eestis elavad inimesed nii hästi. ise elan väikeses linnakeses Ida-Virus, kust kaovad kõik noored, kes vähegi kaela kandma hakkavad, sest siin pole tööd. korterid ja majad müüakse maha venelastele, kes elavad Venemaal, kellel on vaja šengeni viisat. nad on ostnud kokku juba enamvähem kõik Narvas saadaolevad korterid ja tulevad järjest sügavamale Eesti sisemaadele. pealtnäha jälle nagu oleks kõik korras.

pidevalt küsimus jookseb siin foorumis, kuidas kõik poed rahvast nii täis on. küllap need, kes mujal töötavad, kulutavad oma rahasid siin nagu teevad seda minu lapsed ja kõik nende klassikaaslased ja sõbrad, kes kõik töötavad Soomes, kes kalevipojana, kes koristajana, maasikakorjajana, kapsaistutajana. ma isiklikult ei tea ühtegi eesti peret, kellel kasvõi 1 pereliige poleks töötanud kusagil Eestist väljaspool.

oled utopist, sellist riiki ei ole olemas - kus kõik õnnelikult tööd rügaksid ja keegi ei varastaks ega petaks. 70 aasta üritati kommunismi ehitada ja mis sealt tuli - riik varises kokku.
Minu tuttavad ei tööta keegi soomes - on näinud vaeva hariduse saamisel ja oma elu nii üles ehitanud -ei pean ootama käsi pikkal, et keegi armuande jagaks.

et peab varastama, siis ei ole käsi pikal.
nojah...

Sama mis 12.33 kirjutajal. Jube tunne algas juba kooseluseaduse vastuvõtmise ajal, kui koitis, et rahva arvamust ei peeta millekski.Kui Madisoni materdati kõige labasemal moel, kui algas ajupesu immigrantide = pagulaste teemal. Mõtlesin, et issand jumal, inimesed on hulluks läinud.

Aga nüüd on asi klaar. Meid on reedetud ja lollitatud kõik see aeg, lihtsalt maskid langesid peale valimisi. Mis siis teha? Kätte on jõudnud tegutsemise aeg, ma arvan. Pärast on juba liiga hilja.

mul on samasugune tunne, et see on nagu mingi ebareaalsus, see ei saa võimalik olla, inimesed on hulluks läinud.

Ving-ving-ving, nagu ikka.

Kallis teemaautor, oled siia pika nutulaulu kirjutanud, kuidas kõik on nii viltu ja halvasti, kuid ma ei leidnud kusagilt sinupoolseid ideid, mida peaks tegema, et kõik paremini oleks.

nagu neid ideid veel vähe oleks välja käidud. kõik on niikuinii kurtidele kõrvadele.

Mina näiteks teen plaane kuidas sellele riigile enam mitte makse maksta. Milleks peab minu maksurahast neegreid ülaval pidama?
Suurt midagi muud vist teha ei saa...relva võiks ka muretseda...

Teinekord peabki mõtlema suuremalt, et saavutada pooltki soovitust. Ise kasvatan kahte last. Lahutatud, mehe kaotasin Soome riigile, kuid haritud inimesena olen heas läbisaamises eksiga, ega tegele ähvardamiste ja kohtutega. Ei ela sotstoetustest, vaid töötasin ennast üles tippjuhiks. Oman isiklikku kodu- ilma laenudeta. Minu sihiks on saada hakkama ilma kellegile lootmata peale iseenda, sest lastel peab olema stabiilne kodu. Lubasin 12 aastat tagasi endale, et ei pane ennast ja lapsi olukorda, kus peaks pidevalt kolima. Õpetan oma lapsi olema viisakad, hoolsad ja austama endast vanemaid inimesi. Tütar teinekord mossitab, et miks Tal pole Iphone ja peab kasutama minu vana Samsungit? Lihtne, mina käin tööl ja olen selle endale ära teeninud, kuid sina oled laps ja ei pea endale kalleid asju nõudma, saad suureks ja hakkad ise teenima, siis osta omale, mis süda ihkab. Või tehku suvel tööl, kogugu taskuraha ja ostku mida soovib. Poeg on mul viiene, teeb mulle komplimente, ütleb igal õhtul magama minnes, et armastab mind, poes kassa juures pakib ise vabatahtlikult kaubad kortidesse, sest tahab, et mul kergem oleks. Kui küsitakse, et mida mina ise teen Eesti riigi jaoks, siis esmalt saan ise hakkama, teiseks tahan kasvatada oma lastest korralikud kodanikud, kes ei pea normaalseks, et kõik kukub sülle ja vaeva nägema ei pea. Kui mees töötas Soomes, siis nägi tema rahanumbrit, mina aga seda, et pere laguneb ja keegi otseselt ei ole õnnelik. Eks uskus ja usub siiani, et Eestis ei ole võimalik korralikukt teenida. Mina aga näitasin talle, et on küll ja kõigi raskuste kiuste, ka üksi kahe lapsega. Me ise ainult saame olla paremad, mitte loota, et teised end muudaksid.

tubli n31, su jutt suht õige, ainult liiga pikk, kes seda loeb?
Ürita konkreetsemalt, mis peaks siin teisiti olema, et majandus ja elu parem oleks?

Jep ja Naine 50+ , sinusugused on lausa õudusunenägu, tänu teile ongi meie elu nii niru, lollid ja
vaenuõhutajad olete

Jah, valitsus liigub rahvast aina kaugemale ja kaugemale. Pilk Toompealt alla on üha rohkem põlglik ja ennast täis.

Kui töötasin veel ministeeriumis, nägin küll neid ministreid ja nende lähemat kaaskonda: suhtumine oli selline, et ainult MEIE oleme inimesed, ülejäänud "rahvas" on kõnts ja pori meie talla all, hoidku oma mokk maas ja olgu õnnelikud, et me üldse lubame neil meile makse maksta. Reformierakond. Ja see oli ka üks põhjustest, miks ma riigiametist loobusin ja erasektorisse läksin.

Ja keegi siin eespool nõuab, et ärge väljendage oma tundeid, vaid kirjutage, kuidas seda muuta? Nagu ise ei oskaks välja mõelda?

Ainus meie võimuses olev legaalne vahend on valimised, ja sellegi tulemustes saame muuta vaid väheke.

Esiteks segab häälte ülekandmise ja jagamise süsteem, kus riigikogusse saavad pigem need, kellele parteikaaslased oma hääled edasi andnud ja mitte need, kes rahvalt rohkem hääli saanud.

Teiseks inimeste kergeusklikkus ja poliitikute lubaduste uskumine. No vähemalt valitseva partei osas peaks ju selge olema, et nad on tüürinud meid viletsusse ja hämavad kuidas oskavad - ei, uute lubaduste saamisel unustatud.
Siin on oma negatiivne koht ka avalikul meedial, kes oma rahastajaid taevani kiidavad ja ülejäänud täis sülitavad.

Kolmandaks, enda juhm samastamine pahatahtliku seltskonnaga - alati leidub miskeid pinutaguseid, kes kuulutavad - rehvormikad on suurärimeeste partei! Mina olen ka ärimeez, mul on tühja taara korjamise äri! Ja muudkui valivad neid kõige inimvaenulikumaid rehvormse, kes ainult endale mõtlevad.

e-valimiste tulemused olid samuti . . . imelikud. Rehvormikate häältesaak oli kahtlaselt suur. Samal ajal öeldi, et kõige suurem e-valimiste osakaal oma vanusegrupis oli vanainimestel, üle75-stel. Ei usu mitte, et need just rehvormarite pooldajad oleks - vähemalt Tallinnas on kindlalt keskerakonna populaarsus selles grupis suurem, tuletame meelde Edgari iga-aastaseid rahalisi sünnipäevakingitusi igale pensionärile ja juubelikaarte isikliku allkirjaga. Ja ma kohe kuidagi ei usu, et nendel vanainimestel on igaühel kodus internet, arvuti ja see pole mõni vana XP-ga ront nagu minul, vaid Windows 7 või 8 - selle vana XP-ga ju hääletada ei saanud, ma proovisin.

Kahjuks on järgmiste valimisteni peaaegu neli aastat ja selle ajaga jõuavad nad väga palju kahju teha.