viimasele küll räägib lahtilaskmisest ja iseseisvumisest ja puha, aga ikka jääb lõppsõnana kõlama mõte, et ... ja siis ehk on ka seda hingerikkust ja tarkust, mida teistega jagada....
mida asja veel jagada vaja? kellele, kellega?

igaüks otsib ju omaette vaikuses oma elusihti, laseb kõigest lahti, muutub sulgkergeks hingelt ja lõpuks kehalt ja "lendab" igavikku. keegi ei jää leinama, taganutma, sest kõigil on oma tee ja oma õppetunnid käsil...ikka omaette vaikuses, üskinduses.
need, kel parasjagu uus põlvkond üles kasvatada, need tegelevad oma "poegadega", nende ellusaatmisega, et siis omaette sügavasse üskindusse ja vaikusesse siseneda iseendaga dialoogi pidama...

ma ei saa aru, milleks see kommentaarium siin veel. kellele?
ma ei saa aru, kellele kõik need raadiod, telekad, arvutid, kogu see väline kära, info ja müra.
kes seda vajab, seda vaikuse rikkumist?

milleks otsitakse partnerit, milleks otsitakse seltsi...milleks, kui sa oled määratud ISE endaga tegelema, oma rada ajama siin ilmas.

ja tegelikult ongi kogu see elu-melu üks absurditeater, millel puudub asjalik mõte, eesmärk, suund ja isegi olevik.

Arvan, et hea sõber on kõigest parim üksinduse leevendamiseks, olgu ta naine või mees, ainult kuidas teda leida ? Mõned inimesed vajavad sellist mõttekaaslast, teised mitte, kellele sobib kass, kellele koer, kellele lähedane inimene, kellega saab vahel avameelselt rääkida ja kes mõistaks...
Selline arvamus, kes soovib, see leiab, ma soovin, et leiad ...............................................

Mõttetu rääkida, mõttetu visata pärleid sigade ette! Selle asemel, et õppida, inimene läheb närvi. Ma ei tea, kui juba võõras inimene ei saa sulle rääkida sellest, et sa oled täiskasvanu ja saad ise hakkama oma eluga kui vaid julged üritada, siis kuidas saab sinu laps sinuga hakkama? Kahju on temast. Sa räägid koguaeg sellest kuidas sina kannatad, aga et laps läheb võõrale maale, võõraste inimeste keskele, kodunt kaugele - selle pärast sa ei muretse. Sa, kallis inimene, ei armasta tegelikult kedagi peale iseenda. Otsid vaid turvalisust ja ajad mingit läheduse juttu. Altruistlik armastus (emaarmastus) suudab kannatada ka lahtilaskmist, sest ta lähtub lapse õigustest, mitte enda lähedusvajadustest. Aita ennast kõigepealt ise, siis saavad sind ka teised aidata! Praegu sa ainult vihastad kui sind aidata püütakse, ei kõlba sulle see abi.

Lapsed on siin maailmas laenuks antud. Nad on külalised, kes ei tule meie juurde, vaid ainult peatuvad meie juures. Me olime olemas ka enne oma laste sündi, oleme olemas ka pärast seda, kui nad on oma teed läinud.
Inimesele teeb see ainult halba, kui vanemad temast kümne küünega kinni hoiavad. See tekitab lapses süümepiina, et mina vastutan vanema heaolu eest. Aga see ei ole ju normaalne. Igal inimesel peab olema ka oma elu.
Soovitan lugeda Hedvig Everti raamatut "Õnnekunstnik".
Valusad, aga targad sõnad sellest raamatust: "Seega, nii teie enda kui teie laste õnne seisukohalt on oluline, et te ei identifitseeriks end lapsevanema rolliga, sest siis ei muutu te lämmatavaks, ülehoolitsevaks, liialdavaks, ülekaitsvaks, kontrollivaks, ühesõnaga talumatuks. Siit nähtub ka, miks laste iseseisvumine tekitab vanematele nii palju raskusi - see tekib põhjusel, et vanemad, kes on sidunud end esmajoones vanemaks olemise eneseteadvusega, kaotavad sel juhul oma identiteedi, mis on äärmiselt ebasoovitav, valus ja isegi paanikat tekitav protsess, sest sellel püsib kogu nende elu."

Mis sa ikka teed, kui üks räägib aiast ja teine aia august. Üks üksindus on see, kui oled harjunud tõesti igat muret ja rõõmu kellegi teisega jagama. Aga nad võivad kaduda oma teed, laste puhul pigem nii peabki olema. Ja siis on valida, kas muudad oma maailmapildi teiseks, ja ei tunne isegi üksi elades üksindust, või hakkad kurtma, et enam pole kellegagi oma kurbi või rõõmsaid mõtteid vahetada.