Nagu te poleks kordagi kuulnud ütlust, et "SEE on ju isata kasvanud, mis tast siis tahta, kui ema lööb litsi ja korjab küla pealt vallaslapsi endale". Ma olen üle 50 juba, aga ma ei ole kummagi riigikorra ajal näinud, et vallasemadesse austusega suhtutaks.
Ja te nagu ei teaks, kui palju on elu jooksul üritusi, mis toimuvad koos vanematega. Alates muidugi igasugu ava- ja lõpuaktustest, emade- ja isadepäeva kontserdid, ning lasteaias on ju igasugused üritused koos vanematega.
Te ei saa aru, kui palju kurja ja haiget te teete oma lapsele, kui tal ei ole isa! Vallaslastega ei taha keegi mängida, koolis peavad nad omaette konutama jne, jne. Lõppude lõpuks ise teate, kui te tahate oma sadistlikke kalduvusi oma lapse peal välja elada, siis laske käia! Aga hoolitsege selle eest, et nad ei saaks teiste inimeste elu ära rikkuda!

tead, kulla mamsel, ma olen sinu eakaaslane ja eluaeg koolis töötanud, kuid ma pole kunagi kohanud olukorda, et lapsed keelduksid mängimast lapsega, kel pole isa. Su arusaamad on sajandivanused ja sa ei tea lastest ega sellest, kuidas nad sõpru valivad, mitte midagi.

Lapsed on sageli palju targemad, kui nende vanemad. Näib, et vanavanematest (sinu näitel) pole üldse mõtet rääkida.

Või oled sa ise see kibestunud vanatüdruk, kes eelarvamuste tõttu ei julgenud abieluvälist last sünnitada ja nüüd siin pritsid julgemate aadressil sappi?
Kuidas on võimalik, et tänapäevase naise enesekindlus sõltub sellest, kas tal on kodus mingi jorss kapi taga või mitte?

Mina ei ole veel vanaemaks saanud, poeg on 22, vara veel lapsi teha. Tütar käib gümnaasiumis. Ja ära tule rääkima, et lapsed ei oska vaadata, kellega sõbrunevad. Poeg tutvub mõne tüdrukuga, ja mõne aja pärast tuleb välja, et tüdrukul on vähemalt 10 kasuisa elu jooksul olnud. Poiss on ahastusega öelnud, et ta ei leiagi tüdrukut, kellel oleksid mõlemad vanemad, temal pole õnnestunud sellist kohata.
Ja tütar, kes on noorem, saab kohe väga aru, mis kodune olukord kellelgi on. Ta on palju terasem, kui ma ettegi kujutada oskan. Ta on Skorpion, ta tunnetab asju palju paremini kui mina. Tema õla najal käiakse nutmas ja kurtmas, kui kellelgi järjekordne kasuisa on kodus elu põrguks teinud. Tüdrukud on sellises vanuses, et kasuisad on rohkem neist huvitatud kui emast..

Kus pagana pärapõrgu kolkakülas sa elad, et selline kontingent elab?

palun ära lähtu oma perekonnast. Sinu lapsed kannavad neidsamu iganenud väärtushinnanguid, mida sina neile lapsest saati oled sisendanud. Sinu lapsed on sinu ajupesu ohvrid. Sa pole suutnud neid kasvatada sallivateks inimesteks - tunnen neile südamest kaasa. Raske on elada inimesel, kes kogu oma elu mingite iganenud eelarvamuste järgi peab sättima.

See, et kelegi õla najal nutmas käiakse, ei näita tema sallivust - sisimas tunneb ta kahjurõõmu.

Kas tõesti elab meie hulgas 21. sajandil veel sellise mõtteviisiga naisi nagu see 15.50 !? Need ajad, kui lapse saanud tüdruk ojasse pidi minema ja vallaslapsi värdjateks sõimati said ju ometi juba paarsada aastat tagasi mööda.

Kaasajal, kus igas klassis heal juhul vaid paar last mõlema OMA vanemaga koos elab (kuidas, sellest hetkel ei räägiks), pole isa puudumine küll mingi teema ei lastele ega õpetajatele.

Aga eks igaüks näe maailma oma mätta otsast, seega soovitaks sel kellajal sügavamalt oma isiklikku maailmakest uurida. Tema lastele aga tuleb lihtsalt kaasa tunda - kerge ei saa neil olema.

Perekond on "iganenud väärtushinnang"? Tänan aususe (=lolluse) eest, rohkem ei ole mul teiega millestki rääkida!
Elage oma lolluse otsas edasi ja tootke NORMAALSEID vallaslapsi juurde!
Võite provotseerida, kuidas tahate, mina rohkem ei vasta!

inimesed ongi enamuses sellised: kas silmakirjalik võltsmoraal või lodevus ja lollus.

Kuulge kas te siis P-d ära ei tunne?

Kuidas saab nii loll olla ja seda trolli pidevalt toita?

Ütlen ausalt, väga raske saab sul olema kui sul ei ole kedagi lähedast kes aitaks last kasvatada. Töökohta siis ilmselt peaksid vahetama. Ja see sama laps meenutaks sulle alati oma meest kes sind pettis.

Asja hea külg, et beebid on imearmsad ja emaks saamine on parim asi siin elus üldse. Kui oled materiaalselt kindlustatud siis miks mitte.

Aga kaalu nii plusse kui ka miinuseid ja langeta siis oma õige otsus. Ja varakult, igavesti aborti teha ei saa.

olen kasvatanud oma lapsed üksinda sest nende isal oli targematki teha kui kasvõi kord aastaski lapsi vaatamas käia. See selleks..

kuna vahetasime elukohta ja uues kohas meid ei tuntus siis jah hirm ja suhtumine vanemate mammide poolt oli tõesti selline, et no ei tea mis neist oodata, eks süüdistati kohe kui kusagil midagi juhtus, et äkki olid need 5 last või üks nendest.
Mammid ei teadnud isegi seda, mis hindeid mu lapsed koolis saavad aga neil oli selge et eks nad ikka istuma jääjad ole. Ja kui siis lapsed järjest ülikoole lõpetasid ja oma pered lõid sisi oi seda imestamist, et näe ei olnudki pätid.
Kusjuures jah juba varemgi kui abi vaja siis mammid teadsid küll kes appi tuleb, kes ei tule, ked akutsuda keda mitte. Kordagi ei läinud nad abi küsima perest kus kaks last ja ema isa ja.. ei oleks sealne perepoeg osanudki neil seda naela seina lüüa või elektripistikut parandada, telefoniga aidata

Olen taas siin,sest tahan oma valu kellegagi jagada....tegin vága raskelt otsuse yksi jáámise kasuks. Mu kási ei t6use seda s6na lihtsalt kirjutama. Eile sain korraks kokku ka endise elukaaslasega, ta ytles selle peale,et tegin 6igesti, kuna tema saab varsti isaks! Too teine naine ootavat juba 4 kuud tema last. Mul on elu isu otsas.....

mimi, kui tegid selle otsuse, siis tegid... katsu nüüd ennast tühjaks nutta ja kokku võtta, elu läheb edasi. ära lase ennast selle mehe elul segada, ilmselgelt ei ole see mees sinu pisaraid väärt. käi värskes õhus, mine trenni, söö tervislikult. aeg parandab kõik haavad, aga hetkel oled ilmselgelt väga katki, ela see läbi ja küll ka sinu silmis hakkab päike särama :)

Nutangi ja mótlen mismmodi edasi elada,kui hakkan neid nágema koos lapsega. Olen t6siselt katki.....:(

või hakkad neid nägema. kas sa ikka veel ei mõika, et sellest topskist mingit meest ei saa ei sinule ega kellelegi teisele. praegu demonstreerib mõnuga sulle oma õnne, et ennast kergitada. ei ole nende elu kaugeltki nii roosiline kui nüüd sulle demonstreeritakse ega kesta kaua niikuinii. see ei ole armastav ega vastutav tüüp, vaid katkine egoist.

Ma sain nii haiget,et ei suuda hetkel kainelt m6eldagi. M6tlen ainult,miks nii láks ja kuidas edasi elada....

lugesin loo algusest peale ära. otsus on nüüd tehtud ja tuleb hakata reaalsusega leppima. teatud perioodi pärast, kas pool aastat või aasta hakkad aduma, et mees minema läks, oli parim valik, sest sellisest mehest niikuinii normaalset pereisa saama ei hakka, kes nii julmalt võib käituda.

kas sul rohkem lapsi ei ole? kui ei ole, siis paraku pole sul eriti rohkem võimalusi ka emaks saada. 40-selt hakata otsima uut meest, sinna liita juurde ka nn. käimise aeg, kokku saab juba 42-43 ja siis sünnitada 44-selt, on juba hilja.

kõigepealt lihtsalt ole, valu tuleb läbi elada, seda ei saa kuskile matta või eemale tõrjuda. nii uskumatu kui see ka pole, siis ühel hetkel tuleb taas päike välja ja värvid su ellu tagasi. oleks hea, kui sul oleks tegevus(tegevused, mis aitaksid sul päevi ja õhtuid sisustada, sest just tegevusetus ja tühjad õhtutunnid on need, mis panevad enesehaletsusse kukkuma. kui suudad keskenduda, vali tegevus, mis nõuab keskendumist. hea, kui see toimuks ka kodust väljaspool. olles ise läbi elanud musta perioodi, siis aeg-ajalt tundsin, et koduseinad ja lagi lausa kukuvad pähe ja jooksin õhtupimeduses kodust välja, lihtsalt jalutasin mitmeid tunde väljas kuni suutsin tagasi koju tulla. jõudu.

Aitáh heade s6nade eest. Eile jalutasingi poole 66ni váljas ja nutsin ja palusin kuult j6udu selle k6ige yleelamiseks (hakkan vist juba hulluks minema). Edasi katsun t66le pyhenduda ja vbla ka kolida kuhugi kaugemale....

Jumal tänatud, et kaotasid selle lapse ära, mõtle, kuidas sa oleksid mehe elu tuksi keeranud, kui mehel on väike laps, aga samal peab sulle alimente maksma. Vähemalt üks naine Eestimaal, kellel on mõistus peas! Respekt!

kuna vaadates sinu vanust siis tegid kahjuks enda jaoks väga vale otsuse.
Laps peab naisel ikka olema, olgu siis mees või mitte.
Oleksid selle lapse üles kasvatanud ka üksinda.

Samas kui nüüd mees ja tema uus naine jalutava doma lapsukesega ja on õnnelikud siis alati kui sa neid näed või nende last tuleb sulle meelde ja seisab silme ees see laps kui sinu lapse mõrtsukas. Sinu laps pidi mitte sündima, et temal oleks hea.

Tahad rahus elada ja kõik unustada?
võta ja koli ära teise eestimaa otsa või ehk veel parem kui saad minna koguni välismaale ja alustada sela uut elu

Mul ka juhtus samasugune asi ja nüüd, 49-aastasena oleks laps 10-aastane olnud. Ei ole just hea tunne.
Selles sinu juhtumis võitis mees ja sina jäid kõigest ilma.

tuleb see mees veel sind süüdistama ka

Tunnen siiani end nii krdi sandisti,tahaks ainult nutta, isegi t66 ei aita... ma t6esti ei tea kuidas edasi elada:(

Ja kui sa EI oleks last ära kaotanud, siis tunneksid ennast hästi? Mina küll ei usu. Oleksid lapse alles jätnud, kujutad ette, mihuke hullumaja oleks siis lahti läinud? Mees pendeldaks kahe kodu, kahe naise vahet ja keegi poleks õnnelik.

Lapsest oleks vaid rõõmu olnud ja unustanud kõik halva mis olnud.
Mees poleks ju pidanud pendeldama kahe lapse vahel, oleks olnud seal kus läks ja rahu majas. Pealegi uue naise laps oleks varem sündinud ja tähelepanu oleks mehel sellele lapsele kulunud, niiet ega tal oleks olnud aegagi pendeldama ja segama tulla

Tegin ka kunagi rumala peaga meest usaldades ja tema sooviga arvestades sellise halva valiku. Mehel oli nii lihtsam minna ja hiljem rääkis, et ma teda ei austanud ja tapsin tema lapse.
Minul aga tekkisid tüsistused ja enamma lapsi ei saagi. Seda siis nimetas mees minule saatuse karistuseks.

Paraku olin ise seda last väga soovinud ja oodanud ja tal poleks olnud millestki puudus. Olin juba ostnud ja tellinud asju (käru, turvahäll, voodi), mis lapsele vaja.
Ostsin need asjad ära ja vaatasin neid.
Lõpuks ei osanud beebiasjadega muud teha kui pakkisin kokku ja viisin mehe ja ta uue naise ukse taha. Muid asju ma ei tea, kuid käru läks küll kasutusse

Vabandust, aga see on üsna eluvõõras jutt. Teemaalgataja tegi õigesti ning nüüd tuleb vaid valu välja kannatada, üle elada ja oma eluga puhtalt lehelt edasi minna. Selleks teemaalgatajale jõudu - kindlasti ootab sind elus veel palju toredat ees.

to lapsega 09.34 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vabandust, aga see on üsna eluvõõras jutt. Teemaal
> gataja tegi õigesti ning nüüd tuleb vaid valu välj
> a kannatada, üle elada ja oma eluga puhtalt lehelt
> edasi minna. Selleks teemaalgatajale jõudu - kind
> lasti ootab sind elus veel palju toredat ees.
-------------------------------------------------

Mind ei oota enam elus midagi ilusat, Mulle meeldivad lapsed, töötasin lastega, aga pidin kahjuks oma valede valikute tõttu loobuma tööst, sest ei suutnud enam lapsi vaadata.
Esimene vale valik oli abikaasa kes ka teise naisega lapse sai ja kuna kalusime lahutust siis teada saades rasedusest soovis mees, et teeksin abordi, et talle pole seda last vaja.
nüüd ei jaksa kahetseda, sellest on möödas 15 aastat (siis olin 28 a), olen üksik ja õnnetu. Suhteid peale sed apole enam otsinud, töölt, mis väga meeldis, tulin ära, sest laste naer pani mind nutma.

Mitte midagi ilusat pole üksikemaduses. Lisaks ei saa panna kõike ühele kaardeile - oma tööle. Esimesed 1,5 aastat pole sind kindlasti tööl ja kuni lapse kooliminekuni puudud töölt 4-5 kuud aastast. Tööandja tõsiselt kaalub, kas sind üldse vajab, eriti kui on vaja pidevaid välisreise. Kui tugivõrgustikku ümber pole (lisaks veel 2-3 täiskasvanut, kes kogu aeg on valmis lapsega olema), siis pole mõtet emaks saada, sest siis tulevad elu kõige raskemad 10 aastat, mis muudavad su kohe 65 aastaseks.

Mõtleja. Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mitte midagi ilusat pole üksikemaduses. Lisaks ei
> saa panna kõike ühele kaardeile - oma tööle. Esime
> sed 1,5 aastat pole sind kindlasti tööl ja kuni la
> pse kooliminekuni puudud töölt 4-5 kuud aastast. T
> ööandja tõsiselt kaalub, kas sind üldse vajab, eri
> ti kui on vaja pidevaid välisreise. Kui tugivõrgus
> tikku ümber pole (lisaks veel 2-3 täiskasvanut, ke
> s kogu aeg on valmis lapsega olema), siis pole mõt
> et emaks saada, sest siis tulevad elu kõige raskem
> ad 10 aastat, mis muudavad su kohe 65 aastaseks.

---------------------------------------------------
appi! appi muud ei oska selle jutu peale öelda!
siis on küll midagi viltu kui nii hullud asjad on.

Olen ka üksinda lapsed kasvatanud ja mitte üks või kaks, vaid 5 last, vanim oli 7a ja noorima olemasolu ei olnud mulle veel teadagi kui lahutasime.
Elatist ei saanud. Lastetoetused, toimetulekutoetus, tööle sai täiskohaga mindud kui noorim laps oli 3a vana. Varem sai tehtud tööd, asendusi nädalavahetustel, koolivaheaegadel ja öövahetusi. Vanemad lapsed valvasid noorimat.
Laste haiguste pärast ei ole päevagi töölt puuduma pidanud. Aga tööd sai teha loomulikult mitme koha peal.
Ja tänaseks kõik lapsed üles kasvatatud ja oma elu peal. Nad ei kujutaks ettegi kui mõnda neist poleks