Tere!
Kui oled oma koju üksi jäänud elama ja vanemaid enam ei ole, mida siis oleks soovitav teha? Kas elada mõnda aega mälestuste keskel või panna kohe maja müüki (üksi elada ja maksta selle eest tundub raske)? Kui kolida, siis kuhu? Kuhugi võõrasse kohta ei taha, sest samas on praeguses kohas kogu ümbrus tuttav ja omane. Osta mingi väike korter sinna samasse? Ühelt poolt tundub mõistlik, aga teiselt poolt tähendab see seda, et iga päev töölt tulles ja bussi pealt koju jalutades tuleb mööduda oma endisest kodust ja siis näed neid samu õunapuid ja lilli ja näed, et akendes on valgus, kuid seal elavad nüüd teised inimesed ja sinul sinna asja ei ole ja pead minema oma väikesse korterisse ja seal üksi olema. Kas sellega harjub või on väga valus?

Olen täpselt samas olukorras ja samade mõtetega, üksi kahekordses majas, suure aiaga, tundub mõtetu seda üleval pidada, aga ära kolida ei ole siiamaani suutnud, kuna emotsionaalselt nii tugevalt seotud. Ega keegi teine sulle nõu anda ei saa, ikka ise pead otsustama, kuidas eluga edasi minna. Ainult, et see kahetsus võib hijem tekkida, kui oma kodust mööda jalutad ja sul tõesti sinna enam asja ei ole, see võib olla väga valus.
Tean vanamemme, kes ka oma kodumaja ära müüs ja kolis korterisse, varsti oli surnud.
See on nii individuaalne ja sõltub inimesest, mõni kolib elu jooksul 20 korda ja ei põe üldse...

Viska ülearuse asjad minema, üüri välja mõneks ajaks.

Mina olen üldiselt selline klammerduv tüüp ja 20 korda kolida oleks liig mis liig. Ja oma majast, kus kogu elu on elatud, mööduda ... see oleks jube. Siis jookseks silmade eest läbi kõik need õnnelikud hetked, kui seal sai oma vanematega koos oldud ja kasvatud ja kõik mälestused, mis seal elades olid. Üsna nukker oleks. Kui ei peaks üksi elama, ilmselt oleks kergem sest keegi oleks toeks. Eriti halb oleks, kui oma korteri aknast näeks ka oma endist kodu.

Müüa jõuab alati.
Pigem ma tunnen huvi, kui vanad inimesed te olete? Kui 50+ siis on üks asi ja kui -40, siis hoopis teistmoodi. Kas endal lapsed juba suured või on oma pere alles loomata?

Kui endal pere loomata, siis milleks majamüügiga kiirustada? Pärast ostma hakata on hoopis kallim. Ja kui oma lapsed suured, siis maksab ikka nendega ka rääkida.

Olen samasugune klammerduvat tüüpi inimene, sellepärast ongi nii raske oma kodu maha müüa, kus oma kätega kõik tehtud.
Tunnen ette, et hakkan taga igatsema, aga üksi korras hoida tervet majapidamist ja aeda ei jõua. See on nagu "nõiaring", tahaks ära minna, aga hing ei lase, hoiab kinni. Samas tean, et keegi teine ei saa seda muuta, ikka ise tuleb leida koht, kus ennast uuesti koduselt ja turvaliselt tunda. Lapsed kodust läinud, neil on oma elu. Üürida välja oma kodu võõrastele ei suuda. Siin ongi küsimus, kuidas vanast lahti lasta, ning alustada uut elu uues kohas...

kahekordne maja, siis oleks ju igati mõistlik üks korrus kenadele inimestele välja üürida:-) valima peab muidugi hoolega... mina tunneks küll ära, kes just on "minu inimesed".

Tuleb leida kaaslane kellega koos eluga edasi minna. Kui kaaslane leitud siis tulevad ka positiivsed muutused, koos suudate muuta kodu kauniks ja hubaseks.

Keitile; kus kandis Keiti elab, kui sobib küsida ?

Sobib ikka, elan Tallinnas

Tegelikult on mul endal üsna sama seis. Mul on muidugi see häda ka veel, et ma tean, et ma ei ole korteriinimene. Sest ma lihtsalt pean vedike mullas sonkida saama...:)
Ma olen mõelnud väiksema maja peale või siis ka poole maja peale - aga ega selgust ei ole.

ja nüüd tunneks huvi, kus kandis see üksik meeshing ka on?

Minu kogemused/sisetunne ütleb, et jää ikka sinna elama, kus oled harjunud. Kindlasti on mingid võimalused suurt maja ka ülal pidada, eespool anti päris asjalikke nõuandeid selle kohta. Korterieluga tõenäoliselt ei harju naljalt, see sobiks ehk noortele või siis neile kes pm sünnist saati korteris elanud.

ilmselt jääksid majamüüki pikalt põdema. seega jäta endale, aga kui jaks üle ei käi (rahaliselt ja hoolitsemise, kõpitsemise mõttes), siis püüa osa majast või terve maja välja üürida.

to Meeshing- kui leiad uue elukaaslase, elage elukaaslase pool, aga nädalavahetusel käite kogu perega (juhul kui elukaaslasel ka lapsed) sinu kodus. iseküsimus, et kui pikk vahemaa jääb kodude vahele.

Töökaaslasega oli sama lugu - leidis, et maja ja suur aed on tütrega kahepeale palju, müüsid maha ja ostsid kahetoalise korteri. Et tütar niikuinii varsti leiab mehe ja kaob, siis üksikule naisterahvale kahetoalisest küll.
Siis aga leidis see töökaaslane endale peika, tütar sai mehe asemel lapse ja hakkasid kambaga uuesti maja otsima . . .

Nii et kunagi ei tea, mida elu tuua võib. Ära anna väärtusi nii lihtsalt käest!

Keskmisel eesti naisinimesel on juured ja kodutunne üsna tugevad. Meesterahvad laperdavad rohkem siia-sinna. Mina näiteks olen peaaegu kogu elu vanemate majas elanud ja enam ei kujuta ette, et võiksin minna kohta, millega mul mingeid sidemeid pole. Noorena elasin muidugi vahepeal mujal, nüüd aga olen vanade vanemate juures tagasi ja tunnen, et see on mu ainus kodu. Samas liigutab südames kõvasti, kui möödun kortermajadest, kus vahepeal elasin. Nii et ei kujutaks ette, kuidas oleks mööda käia oma päris kodust ja suunduda mingisse korterisse.
Mida vanemaks saad, seda tugevamaks see tunne läheb - vanainimesed hakkavad vanast peast hajevil olles ikka oma eelmisse kodusse minema, automaatpiloodiga.

Ega seda aeda ei pea nii tõsiselt võtma - ka mul on tuttav, kes on loobunud harimisest. Õunad-pirnid-tikrid kasvavad ise edasi, püsilillepuhmad püsivad ka, juurviljapeenraid ta enam ei tee. Ajab vaid muruniitjaga paar korda suve jooksul raja sisse. Tema juurde minnes tallame raja lõkkeplatsile, teeme tule ja grillime seal peal kanatiibu ja istume ja naudime seda poolmetsikut heinamaad. Sellel on oma võlu, see lõhnab hästi, pügatud muru ei lõhna.
Ja majaga ehk kuidagi ikka saab, kütmine on muidugi raske. Kui sa kõiki tube ei kasuta, pole sealt ka niimoodi koristada vaja.

Igatahes on karta, et kui müüd oma vanemate maja selleks, et kolida sinnasamasse lähedale, hakkad seda hiljem kibedalt kahetsema.

maja vajab hoolt ja kulusid - muruniitmine on kõige lihtsam ja odavam asi. kui on tegemist veel vanema majaga. tuttav ajas ka jonni, püüdis oma napi palgaga maja pidada - kuna meest ei olnud -tuli iga asja jaoks töömees palgata. lõpuks müüs maha ja sai oluliselt vähem, kui oleks 5 a varem müünud. Ostis 2-toalise ahiküttega korteri, raha jäi veel ülegi ja on eluga rahul.
Mina ei klammerduks asja külge, millest jõud üle ei käi. Palju nukram on vaadata - kuidas asi laguneb ka metsistub. tuttava maja ostis tore lastega pere ja kui viimati sealt mööda läks - maja oli saanud uue värvikatte ja see tegi temal hinge soojaks.

Täiesti nõus yhm- iga, ma ka ei klammerduks asja külge, st maja külge, mõistus ütleb, et tuleb ära müüa, aga hing ei lase kuulutustki üles panna, rääkimata sellest, et võimalikke ostjaid majja lasta.
Ja see ongi kõige hullem selle asja juures.
Aasta otsa olen kolanud kinnisvara portaalides, et kujutleda ette, kuhu siit kolida, aga ei ole leidnud sellist korterit, kuhu tahaks rahuliku südamega elama minna.
Just nimelt, vanem maja vajab hoolt ja kulusid, muidu hakkab lagunema, aga kõige suurem hool on siiski kütmisega, muuga saab hakkama, seda peab iga päev tegema, nagu lehma lüpsmine... Aga suvel on mõnus oma aias istuda ja nokitseda, see tekitabki vastuolu :(

Väljaüürimine on mõistlik lahendus.
Ise ka ei kujutaks ette, et mu lapsepõlvekoju koliks mingi võõras seltskond igaveseks sisse ja hakkaks seal õunapuid maha võtma vms korraldama. Korralik üürnik on tunduvalt ohutum, hoiab majal silma peal ja hinge sees ning tähendab ka mõningast sissetulekut.

foggy, ära ole nii kindel oma arvamuses. Praktika näitab, et suur enamus üürnikest ei hooli võõrast varast ja keeravad kokku suured jamad.

Kas korralikust üürilepingust võiks ehk abi olla?

Oleneb sinu vanusest.
Noored lendavad ringi, pea laiali otsas, ja kohanevad igal pool. Vanemal inimesel on juba juured ja tunded. Kui oled juba üle keskea, siis pole see elukoha muutus enam hea.

Alati pole mõistlik teha nii, nagu mõistlik on, vaid pigem nii, nagu süda tunneb. Ja kui süda hoiab sind oma kodus, siis nii ongi. Muidu ei jõua pärast ära kahetseda - ja kogu ülejäänud elu stressis elada . . . on proovitud, ei ole hea.

Arvan ka, et tuleb tegutseda nii, nagu süda tunneb, teiste nõuannete järgi tegutsedes võib suure pettumuse osaks saada. Aga nõu ja arvamust võib ikka küsida, nagu teemaalgataja Keiti küsis. Ma ei ole ka korteriinimene, ja üürnikud omas kodus on välistatud, see oleks siis nagu ühiselamu, enamus üürnikest ei hooli üürilepingust, ega üldse mingitest lepingutest, see on ju ajutine pind nende jaoks, aga kindlasti on erandeid.

Igasuguseid nõuandeid on siin.
Ma ei saa üldse aru, kuidas pimesi saab midagi asjalikku öelda, kui sinust midagi ei tea?
Kui vana sa oled?
Kuidas tervisega lood on?
Kas lapsi on?
Kas muid lähedasi või sõpru on, keda võtaksid kaasüürilisks?
Kuidas majanduslik seis on?

Kui raha on, milleks maja müüma hakata? Maja pisiremondid võib ehitusmeestelt tellida. Eks senini ka oled ilmselt sina elamist korras hoidnud. Kui jaksu on, siis pole probleemi.

Ma ei saa aru, mis üürile andmist siin soovitatakse? Et siis ise üürid mingit korterit nende üürnike üüriraha eest?

Võõrad inimesed elavad sinu ja su vanemate asjade keskel - kõik sisustus, nipsasjakesed, pildid seintel, kappide sisu jne - neid sa ju endaga kaasa ei võta.Seda võib ainult selline inimene soovitada, kellel kunagi oma maja pole olnud.
Üksik inimene ka vaevalt maja üüriks, ikka mingi pesakond. Pärast ei saa lastega üürnikest enam lahti, küllalt neid lehejutte olnud - jätavad üüri maksmata, lagastavad elamise ära, aga alaealiste lastega keegi tänavale ei tõsta.

Ela rahulikult edasi ja vaata, et sa mingit tobedat jorssi sinna elama ei võta.

Tallinn on suur linn, kui müügivajadus tekkima peaks, siis koli mõnda muusse linnaossa hoopis.

Kellegi eespool kirjutaja tuttav oli oma maja maha müünud ja ahjuküttega väikse korteri ostnud. Tallinna maja eest saab ikka korraliku mugavustega korteri + raha. Keegi nooremaks ei lähe, miks vanaduses mõni veel puudega mässata tahab?

Tegelikult on see veidi kummaline jutt, umbes nagu otsiks siit portaalist endale lohutajat sinna majja ...

Eks võtke "meeshingega" punti ja müüge üks maja maha ☺

Ei maksa vanemate ehitatud maja maha müüa.parem jäta lastele või lastelastele.Tee kokuleppe,et hooldavad surmani sind ja maja...siis tehku mis tahavad.

Aga iga maja vajab hooldamist. Elad seal veel võib olla paarkümmend aastat, pensionist katust või mingit suuremat remonti ei tee. Ega lapsed ja lapselapsed ka ei tee, sest neil vaja oma eluasemed osta. Ja mis siis ükskord sellest majast järel on? Mina müüksin küll ära, elus tuleb osata ka loobuda vanadest asjadest. Osta eluase millest jõud üle käib.

Ära võta kedagi enda juurde elama, pärast ei saa neist lahti. Korralik ei kipu kellegi juurde elama, kui pole paarisuhtes võrdsust ega armastust. Niisama võõrastest tuleb ainult muret.Hoia ikka alles ja toimeta seal edasi, pane lihtsalt need asjad kuhugi panipaika, mida enam vaja pole. Kui on korralik elamu ja aed, kuidas saabs eda võrrelda korteriga! Iseasi,kui vana oled ja milline on su enda tervis.