jään selle juurde, et selline nuhkimine lapse järel ei ole normaalne. Kasvasin ise sellises totaalses kontrolli õhkkonnas, no nutitelefone ja arvuteid sel ajal polnud, aga selle eest oli kõige muu üle totaalne kontroll, kõik asjad soriti pidevalt läbi, kui kuhugi minna tahtsin, siis enamasti ei lubatud ja kui lubati, siis helistati läbi kõik, kes võiksid kinnitada minu juttu. Koolist pidin kodus olema täpselt minutipealt, kui mingil põhjusel juhtusin paar minutit hilinema, siis oli pahandus taevani. Huvid pidi olema need, mida vanemad käskisid, mitte see mis mulle oleks huvi pakkunud. Minu vastu puudus absoluutselt igasugune usaldus, kuigi mul ei tulnud iialgi isegi mõttesse midagi keelatut teha või isegi mõelda.
Noh, tulemuseks oli see, et niipea kui vanus võimaldas, lahkusin kodust ja nüüdseks puudub vanematega praktiliselt igasugune kontakt. Ka mu vennad lahkusid kodust esimesel võimalusel.
Oma lapsi olen kasvatanud täiesti teadlikut sisuliselt vastupidiselt. Ma ei ole iial nende järel nuhkinud, neid sundinud elama ainult käskide-keeldude õhkkonnas. Võin öelda, et nüüd on mu lapsed täiskasvanud, mingeid pätte pole neist saanud, kõik on tublid lugupeetud inimesed ja mind hoiavad nad väga. See armastus, mida ma oma kodus absoluutselt tunda ei saanud, on mul nüüd laste kaudu olemas.