Mis inimesed need sellised on, kellele suurim kättemaks on ise õnnelik olla, mitte olla madal:)!?? Sest inimene on õnelik noh ütleme 90% ajast, ülejäänud aeg on ajudega töö või raskustunde jagamine. Aga raskustundest saab palju kergemini jagu, kui pole neid sadiste, kelle tõestada enda õnnelikkust. Nagu ma vabatahtlikult ei tahaks õnnelik olla või? Nagu mu õnn on nüüd kellegi teise tahta!!? Nagu mu eesmärk oleks kedagi veel alandada oma õnne juures. Ei, selle õnnelik olemisega peab kaasnema veel mingi külm jälkusetunne vastavate isikute suhtes, kes sulle on kunagi käru pannud. See peab olema samaaegselt.

Kas sa ise said aru, mida kirjutasid?

njaa.. tunne on tuttav nii ise käitunud kui ka seda tundnud.. ei oska spekuleerida samas, millest see tuleneb.

Kui inimesele on keeratud korralik käru, on sellest väljatulemine teinekord neetult raske ja kui õnnestub hoolimata kõigest uuesti õnnelikuks saada, siis käru keeranud inimese tegusid ei unustata ja need on meeles jätkuvalt. Siis see segunebki õnnetundega ja see ongi kättemaks, et voh, tegid, mis sa tegid, kõigest hoolimata olen õnnelik!

sa oled ikka paraja portsu otsa sattunud :(
Võin kinnitada, et ükski inimene ei ole õnnelik 90 % ajast oma elus ! On väga palju inimesi, kes sotsiaalmeedias näitavad, et on ülimalt õnnelikud, kuid samal ajal on tegelikult väga õnnetud. Jah, selline õnnelikkuse väljendamine võib olla kättemaks, aga seda ei tasu tõsiselt võtta !
Soovitus: ole ise endaga õnnelik, sa oled siin vajalik :)