Miks teie ei lase oma vanast elust lahti, isegi siis kui see teile ammu enam ei paku seda mida te vajate. Mõtlesin pikalt, et miks ma olen endiselt kinni vanas suhtes, mis ilmselgelt mind ei rahulda ühel ega teisel moel, aga mis on omamioodi turvaline ja kindel. Mu südames on keegi, kelle vastu on mul imelised tunded, aga vaatamata sellele, ei taha ma temaga suhet luua ega kooselu alustada. Pikka aega ei saanud ma aru miks see nii on. On selle põhjuseks materjaalne turvatsoon, mis juba olemas, harjumus, mis saaks uue elukorraldusega lõhutud, vastutus ja süütunne? Ei. Tegelikult on põhjus vaid üks ja üsna lihtne, samas aga määrava tähtsusega. Oma praeguses elus saan ma olla see kes olen, ilma terava pinnuta taguotsas, mis sunnib mind pidevalt pinges olema ja ennast muutma. Uus inimene aga tekitab minus kahjuks pideva "pind taguotsas" tunde, mis väsitab ja paneb mind ikka jälle, vaatamata tunnetele, põgenema. Miks mõni inimene ei suuda võtta teist sellisena nagu ta on, ilma pideva kriitikata ja kas otsese või varjatud vihjetega talle, et ta ennast muudaks just tema jaoks ideaalseks. Kas tõesti on nii raske aru saada, et selline kriitika pärineb hoopis enesega rahuloematusest ja peletab inimese, kellest hoolitakse, eemale?

Miks ei osata hinnata seda, mis on? Miks luuakse illusioone, et seal, kus meid pole, on rohi rohelisem?

Miks eeldatakse, et keegi oleks teistsugune kui ta parasjagu on? Miks eeldatakss, et ei võiks olla illusioone? Miks ei osata lihtsalt nautida tunnet ja lähedust ja olla õnnelik hetkes ning ajas. Millest selline vajadus piitsa plaksutada ? Kas puudub elukogemus piitsaga elamisest või on liigne piits kukil võtnud ära võime nautida elu just sellisena nagu ta on ja loonud olukorra kus ei osatagi ilma piitsata hakkama saada, isegi kui piitsa nii väga vihatakse, lapsepõlvest saadik?

Jää iseendaks.
Kui sind haarab soov olla selle uue inimese meele järgi, siis lõpuks kaotad iseenda ja ka selle inimese.

Ära muretse, sellist soovi ei teki:) Pigem muutub uue inimese kriitiline suhtumine hooti liialt häirivaks ja eemaletõukavaks, mille peale tekib vajadus teha paus ja hinge tõmmata.

Inimesed ongi erinevad.Miks ma peaksin leppima teise inimese kiiksudega, kui nad mulle ei meeldi?Tuleb lihtsalt leida inimene kellega sa sobid igas asjas ideaalselt, kellega sul on ühised eluvaated ja eesmärgid.Ma ei pruugi ka olla täiuslik ja kui see mu partnerile ei meeldiks siis ma ei hakkaks ennast muutma.Õnneks olen vaba ja vallatu, just tänu sellele, et omajagu juba elatud ja üht-teist siin ilmas juba nähtud, ei astu enam ämbrisse.Parem olen üksi oma kiiksudega ja ei suudaks harjuda enam kellegiga.Hindan seda vabadust mis minu elus hetkel on.Saan puhkepäeval kas või pool päeva magada, kui selleks soovi on.Ei pea valmistama sooja toitu kella peale, vaid siis kui omal selleks soovi ja aega on.Saan majanuslikult hakkama ja ei vaeva oma pead meeste pärast.Piisab sellest, kui näen kõrvalt teiste elu!:)

Oskus ja tahe ning julgus elada oma südame hääle järgi on üsna harv nähtus.

Ah, need illusioonid on nii tavalised, tüütud, igavad.

Miks mõni inimene ei suuda võtta teist sellisena nagu ta on, ilma pideva kriitikata ja kas otsese või varjatud vihjetega talle, et ta ennast muudaks just tema jaoks ideaalseks.

Vastus on ju lihtne. Kriitika on edasiviiv jõud ja kui sulle on kellegi aus seisukoht mingis olulises osas tähtis siis sa pöörad tema väitele tähelepanu, süüvid endasse ja ehk leiad lõpuks isegi, et temal on õigus ja sinul tulekski ennast muuta. Igal väitel on põhjus, kui väiteid analüüsida siis saad ka endale olulise vastuse. Sageli inimene ei mõtle oma tegudele, ütlemistele, käitumisele ning arvabki ekslikult, et ta on ideaalne ning solvub, kui keegi julgeb talle mingis osas märkuse teha. Kriitika on alati tere tulnud, inimene kes sinust hoolib soovib sulle ju vaid parimat ning ta teab, et teatud sinu puudused häirivad teda ja teisi. Läbi kriitika võid sa veel paremaks inimeseks saada. Ära karda tõde, karda võltsi silmakirjalikkust ja kahepalgelisust.

igast uuest saab kord vana
iga uus luud pühib algul hästi...
aga pead enne tõesti mõtlema, kas see vahetus tasub ära

Katsu nüüd hetkeks mõelda olukorda mida siin pikalt laialt kirjeldasid. Kas sa ise suudaksid elada pidevas pinges, mida põhjustab Sinuga koos elav ja ilmselgelt enesega mitte rahulolev inimene? Mõistlik kriitika on konstruktiiivne ja ei kuulu igapäevaelu juurde, vaid on sajandik heast, mida partnerile edastatakse. Kui aga kriitika kipub domineerima, on tegemist isiksuse suutmatusega kohaneda teise inimesega. Valdavalt on sellised lõputud kritiseerijad inimesed, kes otsivad kõiges ja kõikjal vigu, sest tegelikkuses ei suuda nad kedagi enesele lähedale lasta ja kriitika on hea relv tõelise läheduse vastu. Mis muidugi ei tähenda, et sisimas lähedust ei vajata ja ei otsita, aga hirm muutuste ees, suur ego ja mugavus kaaluvad üles läheduse vajaduse. Ja sellest algabki tõeline draamade ahel, mis kurnab neid endid ja ka neid kes ei saa aru, miks inimene nii õelalt ja järjepidevalt kriitiline on. Jagan eelmisi seisukohti, et keegi EI pea ennast kellegi pärast muutma, pigem tuleks vahetada välja lõpitult kritiseeriv inimene ja leida mõni leplikum tegelane, enne kui end päria ära kaotatakse.

Ma kopeeriks selle viimase vastuse teemasse ämmast, kes ei oska lähedane olla. Lubad? Seal kritiseerimise ja muutmissoovi asemel küll soov näida täiuslik, kuid põhjus selle taga võib olla sama.

Võid kopeerida, aga paranda kiiruga tehtud vead enne ära:)))) Imelikud inimesed siin:D

Kirjutasin kriitikast, kui abist, näha enda vigu läbi kõrvaliste pilkude. See, mida sina kirjutad on olukord, kus 2 inimest ei sobi absoluutselt sõbrustama ja suhtlema. Sellised inimesed, kes üksteist ei salli ei hakka iialgi üksteist sallima. Inimene peaks siis üdini halb ja vastuvõetamatu olema, kui igat tema tegmist ja olemist kritiseerida.

Mõistan mida öelda tahad, aga jään ikkagi oma arvamuse juurde, et parim viis suhet lõhkuda, on kedagi kritiseerida. Kui inimene ei sobi sellisel moel nagu ta on, pole mõtet kritiseerida vaid otsida see, kes sobib just sellena kes ta on, ilma teda muutmata. Mina näiteks ei talu kriitikat ja see tekitab minus kaitsereaktsiooni, mis kriitika jätkudes teeb mind lõpuks ründavaks ja hakkan kritiseerijale tema vigu ette heitma. Olen veendunud, et saab suhelda, suhtes olla ja ennast arendada ka ilmankriitikata ja just see on emotsionaalse intelligentsuse kõrgem tasenkui suudetakse teist inimest võtta sellena, kes ta on ja loobuda soovist teda kellekski teiseks muuta või muuta tema käitumist või harjumusi. Kui Sinule sobib muutumine läbi kriitika, siis leia endale kaaslane, kes Sinu tegemisi, käitumist ja harjumusi kritiseerib, see on Sinu valik. Mina ei suuda sellise inimesega pikemat aega koos olla, mis on samuti minu valik. Inimene muudab ennast ise ja siis kui muutuda soovib, kellelgi teisel ei ole voli teda muuta või oodata tema muutumist. Kui soovitakse kedagi muuta, siis ikka ja alati ennast.

Kriitikata... kle, kui ikka teine inimene on sihuke uimane, et ei suuda elus edasi liikuda, siis tekibki kriitika.
Ja tõde on ka see, et suhke peaks jõudma abieluni. Nii lihtne see ongi. Siis on endale selge, kes teineteisele olete ja teised saavad ka aru, kes te teineteisele olete.

Kuidas teised puutuvad sellesse kui kiirelt või aeglaselt keegi edasi liigub. Küllap tead ise pidurdamise põhjuseid ja kui kritiseerida soovid, siis alusta enda vigadest, mis on suurelt jaolt põhjuseks just sellele tempole, mis hetkel on. Esmalt tee endale selgeks põhjus ja tagajärg ning alles siis kui enda vead eemaldatud, hakka teist kritiseerima.

muutuda, areneda ja oma vigu aksepteerima, see inimene peaksi üksi olema. Raske on olla koos inimesega, kes on endast heal arvamusel, kuigi tema vead on kõigil näha, keeldub tema uskumast, et midagi võib valesti olla. Kooselus ei saa ilma kompromissiteta kohe mitte ja kui olla koos inimesega, kes keeldub enda suhtes midagi muutma, sellega kooselu kohe kindlasti ei laabugi. Pole olemas paare, kes 100% üksteisega sobiksid, kindlasti on midagi, mida on tulnud enda suhtes muuta.

Õnneks on kooselu vabatahtlik. Sina saad luua ühise elu sussiga, keda kritiseerides painutada, mina saan luua ühise elu inimesega, kellega koos areneda ja nii, et üksteist vägisi maha ei murra. Ma usun pigem teise inimese muutumisse läbi iseenda muutmise.

oled isekas ja nipsakas, sellepärast sa üksi oledki ja karta on et jäädki üksi, kui sa ennast ei muuda.

Mulle meeldib mu elu. Miks Sinule minu elu ei meeldi ja miks see Sind ärritab? Võimalik, et olen nipsakas, aga keda see torgib :))) Kui üksi igavaks läheb, küllap siis jalad tagumiku alt välja vean ja ennast muutma hakkan...kui vahepeal kedagi sellist ei leia, kellele endana sobin;) Miks Sina nii kriitiline ja vaenulik oled? Katsu ikka heaga... Kiisudele meeldib kui neid kõrva tagant hellalt silitatakse....

Sa soovid inimest muuta aga näe tema, tainas, ei taha muuta ennast ega oma minevikku unustada. Vali siis teine inimene, miks sa ripud selle küljes.