Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
mees jääb võõraks seoses pika eemalolekuga
 
naine 25. oktoober 2016, kl 22.44
Kas kellelgi on sama kogemust? Kas selline asi võib muutuda või ei? Mu elus on selline raske etapp, kus mees on sõjaväes juba palju kuid. Vahetevahel ei saa me nädalateviisi sõnakestki rääkida. Selliseid täielikke eemalolekuid on hakanud järjest enam olema ja seda aega mis ta seal veel viibima peab, on jäänud niiiii kaua. Kuni minekuni oli ta mu elu parim "asi", mis minuga oli juhtunud, meil oli koos alati nii tore, mitte minegid probleeme ja nii aastaid järjest, me mõlemad olime alati üksteise jaoks olemas ja alati ühel meelel, suured tulevikuplaanid jne. Kõlab liiga hästi ei tõsi olla, aga nii oligi enamjaolt! Aga nüüd...Algul oli suur igatsus, valasin pisaraid, meenutasin häid aegu ja vaatasin ühiseid pilte. Aga nüüd viiamsel ajal on hakanud tekkima tunne, et ma olen harjunud üksiolekuga, ma justkui ei tunneks teda, ta on nagu keegi võõras mu jaoks. Need head ajad olid toredad, aga see ei tekita minus enam peale pikki üksildasi kuid igatsust või kurbust. Ma mõtlen pigem, et ma ei kujutaks ette, et ta tuleb paljude kuude pärast ja me jätkame sealt, kust pooleli jäime, ma isegi ei tea enam mida ja kuidas oleks sobilik temaga rääkida esmakohtumisel, ta oleks nagu 100% võõras isik mu jaoks.
 
armastus 25. oktoober 2016, kl 22.55
Kuidas ta sulle üldse nii kallis oli, kui mõne kuuga on võimalik unustada ja kaugeneda?
 
naine 25. oktoober 2016, kl 23.02
Siin käib ikka jutt pigem paljudest kuudest, mitte vaid mõnest üksikust. Ja mõtle ise, kui ühel hetkel ei saa peaaegu aasta aega normaalselt näha ning nädalateviisi ei kuule temast midagi.

Ja unustamisest ei ole ka juttu olnud :)
 
armastus 25. oktoober 2016, kl 23.12
No ma võtan ta siis omale. Milles probleem?
 
Esopus Spitzenburg 26. oktoober 2016, kl 09.12
Kaua meil eestis see sõjaväeteenistus kestab?...mingi 9 kuud või 12? Ja võimalik nädalavahetustel kodu käia...mh...no juu siis polnud see teil armastus, vaid lihtsalt oligi tore koos hängida. Kuidas teine pool ennast tunneb? Kui te kogu aeg üksteise jaoks olemas ja ühel meelel ja bla-bla-bla, siis peaksid ju saama talle oma võõraksjäämisetundest rääkida. Kirja ju kirjutada oskad? paberile, paned ümbrikusse ja ostad postkontrosit margi. Nii nagu tüdrukud ennemuiste oma poistele süjaväkke kirju saatsid:)

Võrdluseks võiks ju tuua nõuka aja sõjaväe, mis kestis kuni 3 aastat ja enamasti olid poisid kuskil kaugel kaugel...eks enamus suhteid puruneski selletõttu, aga oli ka neid, mis ajaproovile vastu pidasid.

Omaette teema on muidugi see, kui lapsed oma südamesõpra/sõbrannat meheks või naiseks kutsuvad...
 
Ülla-ülla 26. oktoober 2016, kl 09.29
Turguta suhet omalt poolt!
Vaata pilte ja videosid, mõtle talle, kujutle, mis te koos teeksite! Hoia suhet elus.

Ja niikuinii ei saa jätkata sealt, kus pooleli jäite, sest te ei ole enam needsamad, kes lahku läksid. Te mõlemad olete vahepeal muutunud. Inimene kasvab ja areneb, eriti areneb selles vanuses. Nii et kui ta tagasi tuleb, siis vaata, kas sa selle uue inimesega enam tahadki koos olla. Tema kindlasti tahab, sest seal tal teisi tüdrukuid käepärast polnud, aga kauaks?

Nii et ise pead oma suhte kestmise eest hoolitsema. See 9 või 11 kuud pole nii ilmatuma pikk aeg, et selle jooksul mees peast välja visata.

(Jah, vene ajal läks palju suhteid selle 2 või 3 aastase sõjaväeteenistuse nahka. Aga siis öeldi, et ju see siis polnudki see päris püsiv ja õige, ja hea, et õigel ajal lahti said.)
 
maniila 26. oktoober 2016, kl 10.26
no see praegune sõjaväeteenistus on ikka väga leebe, võrreldes nõukaaegsega. siin ei tohiks küll mingit nurinat olla. kui ikka tüdruk 9-11kuulist eemalolekut välja ei kannata, siis järelikult polnud õige suhe.
 
Meremehenaine 26. oktoober 2016, kl 12.36
Nõuka-ajal kaubalaevastiku mehed olid kolm kuud ära, kalalaevastikus isegi pool aastat.

Tollal oli ainus suhtlusvahend telegramm.

Polnud nagu probleemi.

Tänapäevanaised on ilmselt teist moodi.
 
teema autor 26. oktoober 2016, kl 12.49
Tõsi, nõukaajal oli kord karmim ja oldi pikemalt ära, aga selle võrdlemisel ju ei ole tegelikult mõtet. Mis see annab. Ka aasta lahusolekut noorte inimeste vahel muudab palju. Ega see nii roosiline pole, et iga nädalavahetus koju saaks, kui vahetevahel ei ole võimalik nädalateviisi sõnagi vahetada. Loomulikult on neil mõni vabam hetk, saab ehk mõne minuti rääkida, aga see ei ole enam see, ühel hetkel ongi tunne nagu olen üksindusega harjunud, tekivad uued tutvused, ta on jäänud võõraks mingis mõttes. Muidugi ei ole see 11 kuud aeg, mida otseselt ei suudaks üle elada, aga justkui tunne nagu kasvaksime iga päevaga üha enam üksteisest lahku.
 
järelikult 26. oktoober 2016, kl 13.18
teema autor Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tõsi, nõukaajal oli kord karmim ja oldi pikemalt ä
> ra, aga selle võrdlemisel ju ei ole tegelikult mõt
> et. Mis see annab. Ka aasta lahusolekut noorte ini
> meste vahel muudab palju. Ega see nii roosiline po
> le, et iga nädalavahetus koju saaks, kui vahetevah
> el ei ole võimalik nädalateviisi sõnagi vahetada.
> Loomulikult on neil mõni vabam hetk, saab ehk mõne
> minuti rääkida, aga see ei ole enam see, ühel het
> kel ongi tunne nagu olen üksindusega harjunud, tek
> ivad uued tutvused, ta on jäänud võõraks mingis mõ
> ttes. Muidugi ei ole see 11 kuud aeg, mida otsesel
> t ei suudaks üle elada, aga justkui tunne nagu kas
> vaksime iga päevaga üha enam üksteisest lahku.


OLed vale inimene selle mehe jaoks, kui tõeliselt armastaksid siis seda probleemi ei oleks, ag aantud juhul oleksite te ka siis lahku läinud kui mees poleks olnud ajateenistuses
 
küsin 26. oktoober 2016, kl 13.44
Kui vana oled, teemaalgataja?
 
maniila 26. oktoober 2016, kl 13.55
ma arvan, et mingi 18-21 võib-olla. no sellises vanuses kiputakse pidevalt sääsest elevanti tegema. ega see vananemine just väga kergelt ei kulge.
 
Sõduri ema 26. oktoober 2016, kl 14.06
Sõida igal nädalavahetusel külastusajal kohale ja saad mitu tundi koos olla.
Juba isadepäevaks saavad esimest korda koju ja siis edaspidi igal nädalavahetusel.
Aeg lendab kiiresti, varsti kodus...
 
oled abielus või? 27. oktoober 2016, kl 10.28
Ja kas on ikka tegemist sinu mehega? Või lihtsalt niisama....?
 
Lihtne 28. oktoober 2016, kl 15.07
Selle kohta öeldakse lihtsalt- sa ei armasta teda. Kas selleks, et inimest armastada, peab ta kogu aeg silme all näha, katsuda olema? Nagu see oleks mehe valik, et eemal olla. Sisuliselt oled sa oma suhtele selja keeranud ja siin pole midagi teha. Lase mees vabaks, siis ta saab vähemalt mõttega harjuda sõjaväes, et naine on punuma pistnud. Vähemalt said nüüd aru, et sa ei armasta teda, pole kunagi armastanud, teil oli tore ja mugav koos olla, aga nüüd sa enam ei viitsi.
 
teadja 28. oktoober 2016, kl 20.43
Vaatan, et siinsed mitmed kommenteerijad vaatavad liiga palju romantilisi filme vist, et kõik nii must-valge ja umbluu. Vaataks ehk vähem neid ja elaks reaalsuses.
Kui inimesed näevad teineteist harva ja suhtlevad harva, siis tekivad esiteks kommunikatsiooni puudus, valesti mõistmised jne. Internetis ja telefonis suhtlemine ei ole ka kaugeltki sama, mis näost näkku. See ongi asjade loomulik käik, et kaugenetakse ja jäädakse võõraks. Vahet väga pole, et kas on suur armastus või mitte, kas ollakse abielus või lihtsalt suhtes. Ilmselgelt hakkabki inimene end üksikuna tundma, mis muutub masendavaks. Inimene pole loodud üksi olema pikalt, vaid on karjaloom. Hing hakkab karjuma läheduse järele.
Tean, millest räägin, sest üsna samas olukorras, kuigi armastus on suur ja mees pole sõjaväes, vaid on mujal pidevalt ja pikalt.
 
teematajale 29. oktoober 2016, kl 09.46
On nii ja endal kogemus.Tunded jahtunud nii ühe, kui teise poolt.Nüüdseks eraldi elud ühe katuse alla ja ei mingit koosolemist ja no, mis sellest armastusest rääkida. Kui mees otsustab kodust eemale tööle minna , siis see tähendabki, et pole tal tundeid ei kellegi teise , kui iseenda vastu.
 
teadja 29. oktoober 2016, kl 15.49
teematajale Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> On nii ja endal kogemus.Tunded jahtunud nii ühe, k
> ui teise poolt.Nüüdseks eraldi elud ühe katuse all
> a ja ei mingit koosolemist ja no, mis sellest arma
> stusest rääkida. Kui mees otsustab kodust eemale t
> ööle minna , siis see tähendabki, et pole tal tund
> eid ei kellegi teise , kui iseenda vastu.

Olen sinuga täiesti nõus. Ise samas paadis. Mis ette võtsid, jätsid maha või elate veel nii?
Sõjavägi on muidugi teine teema, et sinna peab minema, aga ka siis peaks selle eest hoolt kandma, et teisel oleks tahtmine oodata ja ei tekiks neid igasuguseid kahtluseid ja eemaldumisi.
 
teadjale 29. oktoober 2016, kl 18.10
No tegelikult nii, et tema jättis mind maha aga olude sunnil elame ühe katuse all, sest mul pole kuhugile minna.
 
arvan 29. oktoober 2016, kl 18.59
Teemaalgataja ei ole vastanud küsimustele vanuse ja abielu kohta...
Tõenäoliselt on tegemist veel teismelistega ja seetõttu ei ole ka stabiilseid tundeid. Ei peagi olema - kui saadakse täiskasvanuks, küll siis ka tunded tekivad. Seega ei ole see "mees" veel kellegi mees, vaid verisulis poisike ja "naine" ka alles hilisteismeline. Egas sõjaväkke 30-aastaselt minda!
 
naine 29. oktoober 2016, kl 21.32
Kui see nii oluline, siis olen 26. Otsustasin mõneks ajaks vastuste lugemisest eemalduda, sest see on nii absurdne lihtsalt, mida mõned väidavad! a la kui ei ole abielus, ei saa tundeid ja mida kõike veel üldse ollagi.

Nõustun pigem "teadjaga"...Sellistes olukordades kasvataksegi lahku ja kaugenetakse. Telefon (nii harva kui seda ka kasutada saab) ei asenda inimest ennast, veedetakse kuid ja kuid uutes seltskondades, ühel hetkel ei tea enam teineteisest suurt midagi. Ilmselt ei saagi samaviisi kõik jätkuda kust pooleli jäi.
Võibolla on mõnel siinsel kommenteerijal suhtest muu arusaam. Vanemas eas ehk tunded jahtuvad, üksteisega harjutakse liiga ära ja ollaksegi koos hoopis muude asjade pärast. Ei tea :) Aga tänan kõiki!
 
eelmisega päri 30. oktoober 2016, kl 06.47
Minu arvates ei ole võimalik mitte ühegi kaitseväega seotud mehega koos elada.See võrdub üksielamisega.
 
kell 30. oktoober 2016, kl 18.06
kui ei taha, siis tõesti ei saa. Meie kurjutasime igal võimalusel smse, kirju - mida iganes. Käisin külas igakord kui sai.
Hiljem mainis ta, et ilma nende kirjadeta oleks tal palju raskem olnud need esimesed kuud üle elada. No ja siis kui noirsõduri aeg läbi sai, siis oli ju harjumus suhelda sel uuel moel.
Aga tahet peab olema. Kui kumbki teist väga ei pinguta siis on see sõjavägi teile heaks võimaluseks oma teed minna. See pole ka kuritegu.
 
Lihtne 30. oktoober 2016, kl 20.22
Võrrelda ei saa ajutist (kohustuslikku) sõjaväeteenistust ja vabal valikult lahku kolinud (töö teises riigis näiteks). Kui tahetakse suhet hoida, kolitakse naine ja kui lapsi on, siis need ka järgi, mitte ei elata eraldi elu nagu siin keegi eelnevalt mainis. Kui aastaid elatakse eraldi riikides, siis on tegemist ühe poole tahtmatusega elukorraldust muuta. Võib-olla on võõrriigis juba uus naine ja lapski olemas. Seega need unistused polnud sentigi väärt kui ajutine lahusolek nii lahku kasvatab. Paistab, et sind ennast hoopis huvitab uute inimestega tutvumine rohkem kui olemasolev suhe ja selle hoidmine.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!