Mulle meeldib, kui pere hoiab kokku; meil oli ikka kombeks, et tähtpäevadel istusime, sõime koos. Ei ole mingi suure peo pidamist, aga ikka soovime õnne ja oleme koos, seda enam, et elame kõik samas linnas. Nüüd on lapsed omale pered loonud ja elavad omaette. Ning minu jaoks on natuke kummaline, et minia ei kutsu mind oma sünnipäevale. Eelmistel aastatel oli mul ka kingitus valmis ostetud. Ma ise niisama kutsumata ka ei taha minna, aga mõtlen, kas see tundub ainult mulle imelik või ongi normaalne käitumine? Ma ei tea, omaarust kasvatasin oma lapsed nii, et perekond on oluline...Avaldage arvamust, ämmad, kuidas teil on? Kurja ämma jutu võime kõrvale jätta:)

Sina ei ole ju otseselt tema perekond. Ju sa siis ei meeldi talle, mis parata.

Kui omavahelised suhted on korras, siis küll imelik kui ei kutsuta. Ja kas üldse igat sünnipäeva peetaksegi!
Meie minia pere viib meid tavaliselt kuhugi välja sööma, kuna sünna suvel, siis palju käinud lõhe püüdmis- söögikohtades. Meeldibki selline lihtne koos perega kokkusaamine.
Siin küsingi, kas poeg ikka kutsub ema külla ja kas nad sinu sünnal käivad koos?

Mina lõikan siit läbi ikkagi mingi negatiivse alatooni minia suhtes.
Midagi ebanormaalset siin küll ei ole. Ja, miks mitte ise minna? Annad telefoniga teada, et teed visiidi(pikema või lühema, see jääb juba asjaolude hooleks), nii ei ole keegi ka ärritatud, et lausa teatamata ukse taha tullakse.
Minul on mehepoolne suguvõsa selline, kes hirmsasti ootab, et sünnipäevadele "kutsutakse". Kui ei kutsuta, siis ei sobi õnne ka soovida, saadagu või samal päeval linnavahel kokku. Selline naljakas suhtumine. Endal nagu ei sobi meeles kedagi pidada ja ise ei taheta küllatuleku algatust üles näidata. Sünnipäevalapsel peab olema selline kerjakompleks. et tulge nüüd ometi mulle õnne soovima. Minu jaoks on jälle selline asi tibake võõras. Kõige paremad külalised on ikka need, kellel meeles oled ja kelle pärast telefon haaratakse.

Pole vaja üle mõelda. Helista ja soovi õnne. Kui hiljem kunagi kohtute, siis annad oma kingi üle.

Koeri kutsutakse, omad inimesed lähevad ise! Kui samas linnas siis miks ei võiks lihtsalt teha üllatusvisiiti, lähed ja annad kingi ja lilled üle või saadad oma soovid kulleriga hoopiski. Võib ju olla et on oma sõbrannad, seltskond noori, kellega koos tähistab ja mu meelest see loomuli ju. Sinu pojal on nüüd oma pere

Olgu oma pere, aga see ei tähenda, et siis vanematega enam pole vajagi ühise laua taga istuda. Ja ega ei taha küll kutsumata lihtsalt uksest sisse marssida ning telefoni õnnitlus pole miski asi lähedaste puhul, jahe viisakus. Saan aru teemaalgatajast, et pere on ikkagi kõige alus ja tuleb ikka vahel ühise laua ääres kokku saada!

Nõme on see "ühise laua taga istumine". Ja vbl inimene üldse ei tahagi oma sünnipäeva tähistada, kah mul rõõm pärast lapsepõlve. Või tahab hoopis midagi lahedamat ja huvitavamat teha sel päeval.

Poeg sul võib olla tegi terve päeva oma naisele kingitusi. Noored ei saanud voodist välja ja sina mängid solvunut, et ühe mutikese jaoks aega ei leidnud.

NO ei kutsutud ei kutsutud, mis siis. ehk ei julenud . Ostsid kingi? saatnud pojaga ära, andnud üle siis kui kokku juhtusite, soovinud õnne, mida iganes.
Kõik ei peagi sünnipäevi ja noortel omad tuttavad, ehk olid sõbrannad külas, kohvitasid...

Aga kuidas ta sinu sünnipäeval toimib?

Minu sünnipäev on sellisel ajal kui on sügisel palju tegemisija toimetusi ja lisaks ka mehe suguvõsas mitmed sünnipäevad järjset samal ajal.
Minu esimesel sünnipäeval, kui olime tuttavaks saanud juhtus nii, et mees tuli külla, olin talle öelnud, et tulevad mu sugulased külla (elasinneist 200km eemal). Mees ja mehe ema said aga aru nii, et minu suglased tulid meest vaatama :D ja mees alles paar päeva hiljem avastas, et oi sul oli ju sünnipäev .
See selleks.
Järgnevatel aastatel oli aga iga kord kellegil mehe sugulasel juubel ja nii ei pidanudki me kunagi minu sünnipäeva kus oleks olnud mehe sugulasi.
Juhtus aga selliseid naljakaid lugusid, et kuna mu vanemad ja sugulased elasid kaugemal siis nad käisid päeval sünnipäeval ja sõitsid õhtul tagasi. Õhtul aga juhtus nii, et mehe ema tuli läbi ja võttia kaasa tordi ja lilled, mis olid mulle kingitud aga jahedase koridori pandud ööseks arvates, et mees on need toodud nende sugulase juubeliks.

ma nt vihkan sünnipäevi! see on nii tüütu ja mõtetu. pealegi arvan, et sünnipäevalaps ei ole tegelikult ise üldse peamine - sel päeval peaks hoopis meeles pidama ta ema - kes ta sünnitas ja sünnitas nt tervena ja kes tegi kõik et see tulevane sünnipäevalaps saaks head elu elada.
loomulikult ma allun ka vahel traditsioonilistele pidudele st sünnipäevadele - aga nad tekitavad mul stressei (missiis et pere ei saa sellest aru ja olen täiuslik võõrustaja). aga võimalusel ma neid ei peaks. ehk siis kui sina, teemaautor oleksid minu ämm - siis ma väga tahaksin et sa mulle helistaks ja nt õnne sooviks. võid ka kunagi hiljem möödaminnes kingi tuua kui heaks arvad - ka selle üle on mul hea meel aga palun, kui sulle vähegi meeldin - ära eelda et ma olen tavaline traditsiooniline minia. ma ei ole seda ja see ei tähenda, et ma su poega ei armastaks või pere mulle tähtis poleks. on küll. isegi väga. aga sünnipäevi ja a´la tüüpilisi süldilaudu ma lausa jälestan.

ja veel. enam-vähem on ok, kui tegelik sünnipäeva päev on möödas ja siis sõbrad/ämmad/sugulased lihtsalt tulevad külla. ühekaupa ja nö möödaminnes. see on tore ja hubane ja personaalne ja mitte näitlik ja mõtetust traditsioonist kinnipidamine.

Oleneb ka sellest, et kas ollakse abielus ja ikka päris minia või sisi niisama kooselu pojaga ja pole nagu se eõige minia

Ma olen see niisama koos elanud naine pol eõige minia, vähemalt ma ise ei pea poja ema ja isa oma äiaks ja ämmaks.
Jah elam ekoos juba 8 aastat, meil ka 2 last. Oma tähtpäevi pean oma sugulastega ja sõpradega, mees muidugi ka.
Mehe vanemaid ei kutsu aga jah nad mingi aeg kingivad lilleõie suruvad kätt.Neil ei ol e ka kohustusi meie laste ees, lapsed kutsuvad neid ka issi eemmeks ja issiks, minu vanemad on vanavanemad

suhtumised
23. august 2017, kl 14.12-le
need sinu toodud jutud polnud naljakad, sul pole lihtsalt kunagi olnud häält, oled olnud seal seltskonnas nagu mingi tumm tuhkatriinu, nähtamatu olevus, keda keegi millekski ei pea.
pole sinust kahju, pigem ärritab selline passivagressiv halin.

lõikelilled on lillelaibad Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> suhtumised
> 23. august 2017, kl 14.12-le
> need
> sinu toodud jutud polnud naljakad, sul pole lihts
> alt kunagi olnud häält, oled olnud seal seltskonna
> s nagu mingi tumm tuhkatriinu, nähtamatu olevus, k
> eda keegi millekski ei pea.
> pole sinust kahju,
> pigem ärritab selline passivagressiv halin.


Ei miks halin?

lihtsalt seline huvitav seik juhtus. Nimelt ämm oli rääkinud, et mees tooks lilled ja tordi meile , et ta siit võtab ja läheb edasi. Aga mees ei olnud veel tellitud tordi ja lilledega koju jõudnud ja kuna minule kingitud olid esikus siis 'mm sealt ned ka võttis, pidades neid omadeks ja ütles üle ukse tere ja läks. Mees tuli pool tundi hiljem, kuulis et ämm juba läinud, vahetas riided ja ka läks ja võttis sisi ise selle tellitud tordi ja lilled kaasa.
Hommikul kui hakkasin perele kohv kõrvale torti võtma, avastasin, et polegi.

No ma ju ei käinud esikus vatamas ja kontrollimas. Kuna lapsed olid väikesed siis ei pidanu õigeks neid mööda suurte inimeste õhtuseid pidusid tasida. Oli ju lastel kodus mõnusam ja mul mugavam

Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid seisukohti. Kes ei salli ühise laua taga istumist, kes lilli.
Peredel on traditsioonid ja mina ei tea ühtegi sünnipäeva kus mu lapsed, minia, lapselapsed poleks külla tulnud. Poeg oma elukaaslasega viivad meid välja sööma. Samuti jõululaupäeval kõik koos. Olen õnnelik, et mul nii toredad lapsed ja minia, kes austavad oma vanemaid ja küllap see jääb kestma ka siis kui nemad vanad on ja meid enam pole.