Täiskasvanud tütar süüdistab mind tema kasvatamatata jätmises. Lapsed sündisid varakult, kui sain 18. Nüüd, kus tema on 34 aastane, süüdistab mind selles, et mina ei hoia tema lapsi. Käin tööl ja ei ole võimalik neid kogu aeg hoida, niipalju, kui laste ema seda soovib. Täna tekkis probleem, et ei hoia täna tema last, kes on üpriski pisike. Tahaks ka jõuluõhtul rahus olla. Olen süüdi, tema arvates. Oskab minuga manipuleerida, nii et minul tekiks täielik süütunne ja on pärast tüli paha olla. Kuidas sellest olukorrast välja tulla?

Niiviisi alustagi , et ei hoia . Õige tegu .

Iga lapsevanem peab ise oma lapsed kasvatama ning ise toime tulema!

Ta lihtsalt karjub minu peale ja süüdistab, et ma ei ole teda kasvatanud. Ja et ma ei taha tema lapsi kasvatada. Kusjuures esimest last olen ma väga palju hoidnud, siis kui ta isegi Soomes tööl oli. Nüüd sündis teine laps, teise mehega, ja ta ei saa laste kasvatamisega enam üldse hakkama, teise mehega ta koos ei ela, vaid elab esimese lapse isa juures. Aga mina olen juba väsinud sellest kõigest.

Aga sinu tütar vajab ise abi ega ole emaks valmis. Ega laps pole mingi pall, et loobin Eestis ja Soomes ringi. Emal on oma elu ja tütrel oma elu. Ega sina ei peagi tütre lapsi kasvatama, et tema saaks Soomes ringi ajada. Saan aru, kui tütar on abielus ning elu korras. Et lähme õhtul teatrisse siis vanaema hoiab.
Sinu kodus ei karju keegi ja kui ei lõpeta ega paranda oma käitumist siis hooldusõiguse kallale. Küll siis mõtlema hakkab ja peatame peretoetuse maksmise uue seaduse järgi!

Oh heldeke!
Jõuluõhtul on ju pered koos, jõululaud ja kingid. Kuidas te siis nõnda seal taplete?

No tütrel selles osas õigus muidugi, et iga ema kohus on rääkida oma lastele õige abikaasa leidmise tähtsusest ja perekonnaelu korraldusest ja oma lapsi selles osas kasvatada ning manitseda ja juhatada. Õige abikaasa valik on inimese elu kõige tähtsam otsus elukutsevaliku kõrval.

Häda ongi selles, et tänapäeval saadakse lapsed pillapalla riparapa ükskõik kellega - aga lapsed ei ole mäguasjad. Perekonnaseadusest tulenevalt on nõnda, et kui oma vanemad ei kasvata, siis on vanavanemate kohus kasvatada ja ka rahaliselt panustada.

Eks sa ise tead, kuidas ja mida sa oled oma tütrele õpetanud. Võib ju olla ka nõnda, et oled tütart õpetanud - aga tema ei ole sind kuulda võtnud. Ning võib olla ka nõnda, nagu tüter ütleb - oledki ise oma lapse kasvatamata jätnud ja teine on nüüd nagu leheke elumere lainetel tuulte pillutada ja ei tea ega oska ja kahtlemata on tal raske.

Eks tuleb sis alustada sellest, mis õige ja hea - alusta ise oma südames rahust ja manitse oma tütart ja aita teda.

Minu 33-aastasel tütrel lapsi pole, aga süüdistada oskab temagi - milles iganes! Pärast on veel solvunud, et ma temaga distantsi hoian ja eriti suhtlema ei kipu. Nii et vahet pole. Mõned inimesed lihtsalt ei sobi omavahel, mis sest, et oma pere ja armas laps olnud kunagi.

Rahulikke pühi!
Kahjuks pole minu nõuandeid jah, kuulda võetud. Tehakse nagu ISE õigeks peetakse ja kahjuks need ise-otsused ei ole õnnestunud ja lõpuks süüdistatakse pidevalt oma valedes valikutes oma ema.Leian, et selline käitumine on ebaõiglane ja mis seal ikka - kasvatamatu.

Tee süda kõvaks ja saada see tütar potilaadale oma jutuga. Ta on juba ammu täiskasvanu ja võiks tegeleda enesekasvatuse ning enese harimisega. Sina kasvatasid teda nii, kuidas oskasid ja olud võimaldasid. Eks näidaku nüüd ette ja kasvatagu oma lapsed paremini. Sina oled oma töö ära teinud ja tema peab ise oma elu elama. Mis tegi siis neist lastest kui hakkama ei saa? Sa pole kohustatud teda aitama, aga sa võid seda teha, kui ise soovid. Ja tema peaks selle abi eest tänulik olema.
Selg sirgu ja ilusaid pühi!

Ema oh heldekesele ... . Üks ema ei saa küll oma lapsele kaaslast valida . Hullumaja jutt !

tegime ja toimetasime ka oma tütre soovide kohaselt aga süüdi oleme ikkagi, et ei teinud õigesti :(
Kes tahab süüdistada, see leiab alati, milles süüdistada :( Ära võta isiklikult ja ela oma elu !
Rahulikku meelt ...

M50: tänud! Teie kogemuse põhjal saan teha järeldused - ela oma elu! Just...nii ma sooviksin, väga sooviksin...aga ma ei saa...ta elab lähedal ning kuritarvitab mu lahkust ja emasüdant. See laastab mu tervist.Päris tülli ju ka ei tahaks minna.

Ja tuled siia foorumisse soiguma, et järeldusi teha? Millal sellised vanemad ükskord ise targemaks saavad et ei hakka küla pealt oma pereasjades nõu küsima, vaid talitavad oma südametunnistuse järgi. Mida sa teeksid kui delfit ei oleks?

Seni kuni sa ise seda lubad, seni ka sinu peal trambitakse. Õpi end kehtestama - viisakalt ja kindlalt. Õpi ütlema EI. Kui sa ei austa end ise, siis ei austa sind ka teised.

just, ela oma elu ja las tütar elab oma elu. Teha süda kõvaks, on väga raske, ikka tahad ju oma last aidata. Aga vahel võib see aitamine aidatavale hoopis halvasti mõjuda... :(

ärakasutamist tundub olevat tänaste noorte hulgas palju.Tean mitmeid,kes rabavad elu eest,et noori aidata,kuigi endil pole enam tervistki.Vanad kardavad üksijäämist,kuid noortest,kes ainult nõuda oskavad,ei oleks niikuinii vanainimese aitajat.Arvan,et mida varem enda eest seismisega alustada,seda rohkem on lootust,et noor hakkab pingutama iseseisva toimetuleku nimel.

Laps tunnetab ära kui vanemad temast ja tema tulevikust eihooli. Vanem kes hoolib, piirab teda, õpetab teda end distsiplineerima, karistab kui vaja. Laps teqb tegelikult milleks see kõik hea on tulevikus, kuigi vingub ja piriseb kui talle vanemate poolt nõudmisi esitatakse. Kui vanem ei kasvata last siis kuulebki hiljem, siis kui on hilja, tõde lapse enese käest.