Tere,
Olen kahe lapse ema, elan juba mitu-mitu aastat emotsionaalse vägivalla all. Kunagi ammu-ammu kui tutvusin oma laste isaga, tundus ta täiesti tavapärane mees ( viisakas, hooliv, armastav jne).
Aastad möödusid, hakkas ta tühjast tähjast tüli keerutama, karjuma ja kätega vehklema, algul ei arvanud ma sellest suurt midagi, sest olin naiivne ja ei taibanud, et need on ohumärgid. Teist last ootama jäädes olin 7-kuud rase kui ta esimest korda ründas mind ja haaras mu kõrist, nutsin oma nutud ära ja lasin selle samuti endast mööda. Peale teise lapse sündi algas tōeline põrgu, mõnitamised, solvangud, alandamised, löömised jne.
Pidevalt sain sõimata, et miks ma nii inetu olen ja tema mind ei taha ja kui ma tähelepanu ei pööranud sellele siis ta tiris mind juustest ja kiusas mind senikaua kuni ma jälle istusin voodiserval pisarates mōeldes, mida teha?
See kõik läks iga kuuga järjest hullemaks, pidev kiusamine, haiget tegemine( näpistamine, juustest kiskumine jne..) kuni pisarad on silmis siis ta päev oli tehtud ja ta sai korraliku kõhutäie naerda mu üle.
Asi läks veelgi vägivaldsemaks ja inetumaks, ühel õhtul solvangute tagajärjel ma haarasin oma telefoni ning olin valmis mõned asjad ja lapsed pakkima, et saaks ema juurde mõneks päevaks minna, telefoni haarates ta tuli mulle kallale ja lõi mulle näkku ja vōttis mu telefoni ära ning lõhkus mu sim-kaardi ära, et ma ei saaks kuhugi minna ega taksot kutsuda, ei jäänud muud üle kui ööbisa lastega lastetoas.
Hommikul ärgates märkasin, et silm on sinine, see oli esimest korda mu elus, kui ma ennast sellisena peeglist nägin, pisarad voolasid alla mõeldes, mis ma teinud olen, et väärida sellist inetut käitumist?
Varjasin oma sinikat 2 nädalat, ei julgenud kellelegi poetada, mis kodus toimub.
Aja möödudes avastas kaaslane, et lüüa ongi normaalne ning hakkas mind tihedamini lööma ning kiusama, löömine jätkus sellisena, et sinikad tekkisid kohtadesse, kus pole näha.
Olen varjanud aastaid seda ning pole julgenud kellelegi rääkida, sest olen kahe lapsega kodus olnud ning pole olnud kohta kuhu minna, terve oma elu olen talle pühendanud ja kõik ohverdanud.
Kogu hingest olen koguaeg armastanud teda ja üritanud sellest mitte välja teha aga tänaseks tundub see juba lihtsalt alandav.
Olen üritanud muuta ja rääkida temaga, ning kinnitanud oma tundeid ja üritanud leida temas seda probleemi, mis teda nii rahutuks muudab, et ta oma viha ja kiusuhimu minu peale välja elab.
Varasemalt ma eitasin ja ei pannud seda pilti kokku, et tegelikult elan ma emotsionaalse ning füüsise vägivalla all.
Olen olnud alati hell, armastav, tore ning hooliv naine ja surun ennast nii alla peaasi, et vale liigutust ei tee ja vale sammu ei astu. Aga mitte miski ei aita, see läheb ajaga hullemaks, tänaseks on ta muutunud nii isekaks ja häbematuks.
Nendel solvangutel ja haiget tegemistel pole piiri, ükskõik kui palju ma püüan ja need lähevad aina inetumaks ning alles hiljuti hakkas ta mind ähvardama igast erinevate teooriatega kuidas tema soovib minu elule lõpu teha!
Enam ma sellest mööda ei suuda vaadata ja pean seda inimest ohtlikuks ning kardan temaga ühe katuse all viibida!
Hetkel on olukord eriti raske, kuna olen lastega kodus ning tööd pole ja muud elamiskohta pole kuhu minna, olen silma praegu kinni pigistanud ja üritanud mitte välja teha nendest olukordadest.
Lubas mult lapsed ka ära võtta kui ma lahkuda kavatsen tema juurest.

Palun andke nõu, mida teha sellises olukorras, pereliikmetele pole julgenud rääkida sellest, teeb asja vaid hullemaks.

Tänan!

Ohjumaljumal. Missa oled präägu ka ilma telefonita või? Ikka kolekähkukiiresti võta näiteks emaga ühendust. No ehmatab oma esimese ehmatuse ära ja kõik, aga loodan, et võtab su ikka oma katuse alla. Põgene inimene! See on just su kindel seljatagune ja turvatsoon, et kogu su enda lähedaste kamp teab!
Kõik sinised silmad ja kehalised väärkohtlemised k o h e fikseerida! Seda ära küll karda, et vägivaldse mehe kätte keegi lapsi annab.
Kiire otsing andis välja sellised numbri 1492 - ööpäevaringne tasuta lühinumber naistele, kes on kogenud vaimset, füüsilist...jne. vägivalda.
Loodan, et leiad ja saad kähku abi.

Pane googlisse "naisteliin" - seal on kõik kontaktid olemas, ja helista KOHE! Seal on inimesed, kes suudavad sind aidata, siin mitte.

Otsi kindlasti abi ja ära jää ootama. See olukord, mida sa kirjeldanud oled, on täiesti ebanormaalne. Sa ei pea sel moel kannatama. Lisan siia eelmisele postitusele täienduseks lingi:

http://www.naisteliin.ee/index.php?id=34

Olen tänavapildis näinud seda kus naine, lükates lapsevankrid saab mehelt kes oma paar kolm meetrit lapsevankri eel kõnnib, etteheiteid või mida iganes tahes. Vehitakse kätega ja näidatakse oma olekuga, et ta ei pea naist ei kellekski.
Jah. Siin see siis on. Tegelikult polnud mees valmis selleks milleks kohustab elu vastutusest perekonna ees. Mees sai aru, et pidu see mis eelnes on läbi. Ei enam tilu-lilutamist vaid üks ja pidev kohustus. Kes süüdi. Loomulikult naine kes kunagised ideaalid purustanud. Siit ka nägemus, et naabrimehe naine ilusam ja nende pereelu lust ja lillepidu.
Ega sellise mehe mõttelaad ega teod ajas ei muutu. Asi selles, et tuleb ennast kätte võtta ja lahku minna. Põhjuseks pere vägivald mida saad tõendada peale igat peksu pöörduda EMO-sse ja seda mehe eest salaja. Seal need pöördumised fikseeritakse ning hiljem osutuvad tõenditeks.
Peab ise kindlaks jääma ja mitte tõttama mehe halina või ähvarduste peale avaldust tagasi võtma. Emalt kes kannatab perevägivalla all ei määra lapsi isale vaid mõistab nn alimendid välja.

Meie Eesti mehed ei pea oma laste emasid kellekski.Oled neile mingi kõnts,kes aeg ajalt koristab. Üldse ,milleks neid mehi vaja on,aru ma ei saa.Ise ei taha küll mitte ühegagi tegemist teha.

… emotsionaalse vägivalla alla? Kui kaua inimene suudaks seda taluda või piiri tunnetades lihtsalt lahkub oma lähedaste juurest.Samuti kontrolli omamise vajadus kuuluks emotsionaalse vägivalla hulka.Näide , kui mees teeb naisele selgeks ,et ta ei taha teda aga ikka kontrollib tema elu pidevalt.