Minu 9aastane poiss ajab mind lihtsalt hulluks. Ta ei söö enamus toite mida ema ja isa. Nõuab kas kurgileiba, frikadelli- või piimasuppi ning joogijogurtit. Alati on talle maitsenud ka kalaburgerid, aga viimane kord ta teatas, et nüüd ma enam neid ka ei söö, lihtsalt ei maitse. Olen muutunud "rongaemaks", ütlen, et kui kartul ja liha söögiks ei sobi, mingu minema. Oodeteks joob aga jogurtit, teeb endale võileiba ja nii me sööme erinevates vahetustes. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis oleksin kindlasti väga solvunud siiamaani kui mind oleks sunnitud keedetud porgandit sööma. Sestap ei oska ma teda ka sundida. Väga kõhn poiss just ei ole ja vitamiinide puudusest haigeks pole ka juba mitu aastat jäänud. Ei saa ma ju ka külmkapi ust lukku keerata toidukordade vahel.
Kas kõik lapsed valivad toitu?

Jah, ka minu lapsed valivad toitu ja kõik minu sõbrannad kurdavad sama. Ja see kestab kaua, isegi 20-aastane valib. Siiski mida vanemaks, seda sarnasemaks muutub nende valik täiskasvanu valikuga.

Tean perekonda kus ema on pidevalt kodune olnud ja alati oma perele mees + 3 poega valmistanud igati korralikke söögikordi. Ja selles peres on nii, et igaks söögikorraks valmistatakse mitu erinevat rooga, sest kõigil meestel on oma eelistused ja teatud toite nad lihtsalt ei söö. Reeglina saab seal peres vähemalt kolme erineva toidu vahel valida. Muidugi on selle ema agarus kadestamisväärne. Ja tema mehed on ka väljaspool kodu väääääga valivad. Nii valivad, et neid enda juurde mõnusale õhtusöögile või lihtsalt koosistumisele ei tahagi eriti kutsuda.
Mina leian, et selline liigne hellitamine on kurjast.
Minu vend on lapsest saadik olnud kehva isuga ning ka talle on valmistatud alati head ja paremat. Ja tema lauakombed - kirtsutatakse kõige peale nina mida pole varem söönud, isegi ei maitsta. Lihtsalt vastik! Keegi ju näeb vaeva selle eine valmistamiseks ja kindlasti annab endast parima.
Minupoolne kokkuvõte - pipardavad need kes ise kunagi perele pole toitu valmistanud. Ei loe siin midagi, et üks on tütarlaps ja teine poisslaps - mõlemad on ühesugused inimesed ja peavad õppima hakkama saama kõigi toimetustega.
9 aastane on juba piisavalt suur, et aru saada mõistlikust käitumisest. Kindlasti on kõigil mõni toiduaine mida ta lihtsalt ei taha süüa, aga ainult võileibadest ja jogurtist ikka suureks ja tugevaks ja tolerantseks ei kasva.

Eraldi menüüsid igale mehehakatisele vaaritanud ma küll kunagi pole. Teen ikka üht toidu ja kui mõnele see ei meeldi võib tõesti ise enadale võileibu valmistada.

On meie perski toit probleemiks olnud. Esialgu mees, aga temaga teen nüüd lihtsalt nii, et suur inimene kui ei meeldi - otsi endale ise midagi.

Nüüd ka 9 a poiss - titest peale meeletult valiv. Kui kodune olin siis oligi nii, et tegin toidu mehele ja pojale - ise sõin siis seda, mida üle juhtus jääma. Nüüd olen vaadanud, et poiss muutub justkui mõistlikumaks - pistab suhu või vähemalt maitseb ka mõnda uut rooga. Kui ei meeldi, siis ei söö, aga varem ei tohtinud pannkoogil näiteks ühtegi kohta tumedam olla kui helpruun jne. Kastemeid ei söö siiamaani. Jogurtit ja kohupiima ei võta suu sissegi, aga muna mida varem ei söönud on nüüd taas menüüsse ilmunud. Suvel vanaisa pani valiku ette sööd, või jooksed ringi tühja kõhuga. Nüüd küsib ise - tee palun härjasilma (samas olmetis või keedumunast ütleb ära).

Pojast ja mehest on hakanud eeskuju võtma ka tütreke. Varem täiesti probleemivabalt kõike sööv laps näeb ju, mis toidulaua ääres toimub ja tahab ka oma piire seada. Nuhtlus kohe. Samas kui kõht ikka väga tühi, siis läheb otsib ise "külmkapitusest" (tema väljend) midagi.

Ühesõnaga - tööle minnes teen seda, mida jõuan. Kui kõht tühi söövad, kui ei söö siis kõik teavad, et peavad näljasena magama minema, sest minul kõigile eraldi toiduvaaritamiseks jaksu ei ole.

Uusi ja huvitavaid retsepte katsetan tavaliselt suvel - sii kui lapsed maal ja mees ära.

Minu vanemad lapsed söövad üsna hästi, kuigi vahepeal on ninad vingus. Mure on aga 3-aastasega, kes valib kõike ülima hoolega. Kõige hullem, et ei söö liha - sellist asja meie peres pole veel nähtud... Valmista seda liha kuidas tahad, tema nokib välja.
Meie puhul on asi ka selles, et hoidja ja issi annavad lapsele liiga palju magusat. Kui suudaks seda piirata, siis vast ka söömine paraneks.
Aga kuidas panna laps lihatoite sööma?

valitakse ja pirtsutatakse vaid sel juhul, kui see ka tulemusi annab. ega laps loll ei ole, kui ise lased endale pähe istuda, istub küll. kui toit ei meeldi, olgu söömata ja söögu järgmisel korral. vahepeal ei näksi midagi, vorst-juust külmkapis on hommikuste võileibade jaoks.
ärge laske ennast "dresseerida", miks te peaksite igaühe pilli järgi tantsima? pole ükski laps söögilaua ääres nälga surnud. tihti pole asi üldse toidus, tavaline enesekehtestamine.

aga mina ei lasegi endale pähe istuda ja tulemuseks see, et 10-aastane noormees ei söögi! on selline pisike ja niru

ei sööda liha, muna, kohupiima, pudrusi(riis ja tatar mõnikord sobib), suppe(mõnikord piimaga makarone või riisi), kala(isegi mitte kalapulki), seeni, kastet-kartulit, rosinaid, marjadega jogurteid, ....

uskuge, see on jube!
mõnikord ma imestan, kuidas ta siiani nõrkusesse ära surnud ei ole. kasvaks ta normaalselt, siis ma ei muretseks...

süüakse maiustusi(mida rumal vanaema toob, kellele räägi palju tahad..), magusaid krõbinaid ja neidki ilma piimata, makarone, šokolaadikreemiga saiu...
aga üldiselt üritan nende asjadega nii koomale hoida kui veel saab, paraku mingit maiust ta ikka kuskilt hangib.
natuke süüakse ka köögivilju: lillkapsast ja keedetud oakaunu(ainult otse peenralt, konserv ei sobi). ohtralt süüakse õunu

ma poputaks teda küll, kui saaks talle tervislikumat toitu sedasi sisse aga paraku tema menüüs seda eriti ei ole.

kusjuures eriti jube on see, et kui toidu sees on kasvõi üks lihakild, on kõik kõlbmatu
ja ühtegi uut toitu ta omaks ei võta. varem keeldus ka maitsmast, nüüd teeb moepärast nägu, et proovib ja vastus on pea alati "ei".

isegi laste lemmikud - kohukesed on out, magustoidud üleüldse on out. puuviljadest veel haruharva banaani, arbuus ja melon läheb ka.

huvitaval kombel sööb pizzat ja lasanjet, isegi koos hakklihaga! pizzal ei tohi olla paprikat, oliive ja muud suupärast. praktiliselt vaid juust, ketšup, seened, marineeritud kurgid(poisi soovil) ja hakkliha.

paar aastat vanem õde küll isu üle ei kurda

minu üks poistest ka selline äärmus kõikidest nendest halbadest näidetest siin kokku, kuigi ma pole kunagi järeleandlikkusega hiilanud. Eriti vastunäidustatud oli talle liha. Pubekaeas söögiisu kasvas ja aja kokkuhoiu mõttes ei viitsitud toitu valida ka enam, sõbrad väljas ootasid ja kõht oli tyhi :)
siis hakkas tasapisi pea kõike sööma. Praegu, kui on 16, ei oskagi enam nimetada toitu, mida ta ei pruugiks tahta. Vähemalt natuke sööb, kui eriti just ei meeldigi. Teised lapsed söövad normaalselt.
Mõni on sündides pipar, teine hellitatakse lihtsalt ema suure püüdlikkusega ära. Eks igaüks pangu oma lapsele ise diagnoos.
Jaksu!

Kuna laps koolis ei söö, siis oleme teinud nii, et kodus peab kindlalt lõunat sööma.Vahel tõesti pirtsutab, et ei meeldi see söök. Siis ütlen, et vähemalt maitseks ja nii mõnigi söök saab tema jaoks söödavaks. Võileibu ei luba ka pidevalt õgida. Kui väiksem ei taha süüa, siis sean ka fakti ette , et muud kodus pole. Viimasel ajal olen ära jätnud kohukesed,jogurtid, sest muidu süüakse ainult neid.

noviitsile:
olin lapsena ka kohutavalt vilets sööja, teistest omavanustest pisem ja kergem. ema oli murelik ja sundis mind sööma. pidin niikaua köögis istuma, kuni toit söödud. hakkasin lihtsalt toitu kööki peitma (teised olid toas ja panid karistuseks uksegi kinni). raske lapsepõlv!
olen asteenilise kehaehitusega ja suht lühikest kasvu, kaal on väga stabiilne ja ei olene üldse toitumise regulaarsusest või tarbitud toidukogusest. juurde ei võta mingi vaimuga, kaduma pole ka ükski mu väärtuslikest kilodest läinud.
võibolla on teie noormees loomupäraselt pisike, las ta siis olla, kõik inimesed ei peagi ju ühesugused olema. kui tal kasvuperiood tuleb, küll ta sööma hakkab. maiustustest saab ta suhkrut, see on abiks energiaallikas (kuni hambaarst pahasti ei ütle). lapsed on loodusele lähemal ja ei loe tervislikust toitumisest, nad lihtsalt söövad (või ei söö) seda, mis neile hetkel vajalik tundub. seesama ürgne tarkus, mis meid veebruaris rohelist sibulat sööma paneb. tegelikult võiks muidugi endokrinoloogiga konsulteerida, kilpnäärme ületalitusega võib ainevahetus nii kiire olla, et mingit "üleliigset" kaalu ei teki.

räägitakse jah, et laps on ise tark teadma, mis talle vaja on. Mina ei ole sellega nõus. Kui laps näiteks aastate jooksul sorteerib toidust välja kõik muu peale keedukartuli, siis ütle, kuidas saab väita, et tema sisetunne juhib teda sööma just seda, mis talle arenguks ja kasvamiseks vajalik on?

tere murest murtud

tegelikult tuleb ikka natuke jah nõudlikkust üles näidata - samas ei too mingit tulu käsud keelud

põhiline kogu selle tsirkuse juures on hoopis see, et ei maksa näidata välja kui suures mures te nende söömise pärast olete

kes siin kurtis, et lapsed ei söö seda ega toda
pange parem kirja missorti söögid need on, mis "välja praagitakse"

katsuks siin siis mingi sõjanõu maha pidada sel teemal - kuidas nad sööma meelitad ilma et nad sellest ise aru saaksid - ma olen kõrvalt näinud küll ja küll selliseid suuri muresid, et lapse i söö mida vaja jne - ise olen ikka saanud üle - kui ei näita välja, et mulle see suurt muret valmistab

ega ma siis see töttu hullem ema pole

lihtsalt tuleb olla veidi kavalam

Minu 7-a. kirtsutab mõnikord nina, aga isa, kes kõike sööb, ütleb, et järelikult pole kõht tühi. Aastane poiss sööb hommikul emme-issiga putru, suurem tahab kohupiima (on ikka kallis lõbu).
Aga isu on vist täimatu, sest teatas, et hakkab ka hommikul putru sööma. Võileibadega meie pere eriti ei tegele, krõpse, kohukesi, limpse jmt. keelame(eranditega), kommipäev on 1x nädalas. Kui oleks rohkem finantsi, siis vist selline süsteem ei toimiks.

Kõik on kinni inimese peas.
Väga paljud hädad algavad inimese peast-vaimsusest-lollusest-laiskusest
ning see peegeldub (olen selles nüüdseks väga veendunud) tagasi füüsises,
millest hullem osa on see, et sealt edasi aga mõjub jällegi tagasi pähe ja
tekib nõiaring, millest väljatulemiseks on vaja suurt meele- ja tahtekindlust...

Inimene on tegelikult suuteline tegema/saavutama palju enamat kui
ta on suuteline ennast muutma ja uskuma enese muutmise võimalusse
kas siis olude või iseenda tõelise soovi tõttu/läbi ja seda ka siis
kui see kohe ei õnnestu või saavutatud tulemus pole päris see mida
oodati. Ikka tuleb ette tagasilööke, aga nendest aitab üle saada distsipliin.
Ilma selleta on ka tugeva tahtejõuga inimesel midagi raske saavutada.

Täiesti söödavate toitude mittesöömine on kah kinni peas.
Ja see on sündinud enamasti ikka vanemate varasematest
hoiakutest ja käitumisest. Ilmselt siis veidike valedest?
Liiga järelandlikest äkki (oota nüüd ninnukene, kui sa seda ei söö,
teeme sulle siis spetsiaalselt uue toidu...)?
Arvestades Sinu lapse vanust (9),
on näha, et ta vast pole kuulnudki toidutalongidest,
olematust/vähesest jaokaupa antavast piimast/võist, pruunist saiast
jms. "hüvedest".
Kahjuks olen mina "nii noor", et sõja-ajast rääkida ei oska,
aga võib-olla on noorsandil vanaema või keegi vanatädi...
Viga on selles, et noorsand ei oska Sul hinnata toidu väärtust.
Tänapäevased lapsed oskavad ainult n õ u d a, mis nähtusena on jube.
Täiesti koomiline on väikeste laste käes näha mobiiltelefone,
et vanemad autoga neid kooli edasi tagasi sõidutavad või siis näiteks
12 aastasel lapsel käiakse 200 m kaugusel koolis vastas, et
ühistranspordis sõitmine täielik eksootika on jne.

Anna lapsele korralik hommikusöök, et mitte südametu näida.
P a n e oma laps f ü ü s i l i s t tööd tegema. Tähtis on see,
et ta ei saaks sellest kohast lahkuda.
Põldu või aiamaad (kui selline on) kaevama vms. mis ta hingeldama
ja higistama ajab. Ära haletse teda. Las töötab
(mõttes:las näeb et elu pole mingi lillepidu).
Ära lõunat tee.
Kui kõht läheb tühjaks, anna talle vett, ei midagi muud.
Andes eeskuju, ära ise ka lõunat söö, näita et on võimalik ka söömata olla,
ta ei saa siis vinguda ja nõuda õigustust sellest et Sina ainult sööd.
Kõht läheb paratamatult tühjaks ja ta sööb sul peaaegu mida iganes
ja seda sama toitu mis Sinagi kui pool päeva tööd tehtud.
Ja kui ta ei söö, siis tundide möödudes hakkab tal pea valutama.
Ära anna talle aspiriini. Ta peab aru saama, et ta
pea valutab näljast mitte millestki muust. Ja ta peab pikka mööda
aru saama, et nälg tuleneb tema pirtsakusest ja liigsest valivusest.
Mõtle tulevikule, mõtle sellele kuidas su poeg näiteks sõjaväes hakkama saab ?
Ega ei saagi kui ta selliseks ludriks jääb...
Kui Sa mõtled et need on väga ranged meetodid, siis ei ole...
Aga peksuga lollust välja ei roogi, nii et peksu poolt ma kunagi pole.
Aga see oli lihtsalt rumala näitena... Peksmise ja karjumisega ei saavuta
midagi. Õppetunde on vaja. Sakslastel oli selline ütlus:
"Wie die Zucht, so die Frucht", mis vabas tõlkes tähendab seda:
"kuidas kasvatus, nõnda ka vili"...
Edasi võid ise mõelda. Valikuid on palju, kuid see on Sinu laps ja mitte
kellegi teise oma. Veel pole hilja olukorda parandada, aga paari aasta
pärast (kui hormoonid tööle asuvad) küll...



p.s. lugedes teisi postitusi veel, et:
Mingid jogurtid ega kohukesed pole õige söök.
Need on rohkem magustoidud. Nende näksimine tekitab ajutise
täiskõhutunde kuid see on ka kõik. Pane tähele - tunnikese-poole
pärast oldakse juba uuesti kapi juures uue järel...
Ja mis see kohuke maksab - pea 5 krooni. Et nendest kõht
tõeliselt täis saada, peab neid parasjagu sööma. Odavam
toitvam ja tervislikum oleks selle eest juba liha praadida.
Olete näinud eestlast, kes põhitoitu - liha ja kartulit ei söö ?
Vat mina olen sellist frukti näinud...

mina olen ka kodune mamma, kes lastele koolist tulles lõunasöögi ette annab. poeg sööb kenasti kõike ja kiidab, kuid plika pirtsutab pea iga päev. kuid kuna ta on mitu tundi söömata olnud, siis ta on sunnitud ikka kõike sööma. mina mingeid mitut varianti toitu küll ei paku, kuigi soovid on ka siin kõigil erinevad. lisaks on veel peres väikemees, kelle jaoks on niikuinii eri menüü.
aga magusat tahetakse ka meie majas. mina ise söön ka iga päev mõne magusa ampsu, miks mitte ei tohi siis lapsed maiustada? seletage mulle siis ära, miks ei tohi? hammaste pärast, isu ärarikkumise pärast? aga lapsed, kes kulutavad niipalju energiat ja kelle ajud lausa vajavad õppetöö pärast suhkrut, sest muidu pea ei tööta? miks te kiusate lapsi?
vanasti anti peale lõunasööki ka magustoitu, nüüd on see komme ära kadunud. iseasi, kui isutud lapsed vaid kommidest toituksid, siis saan aru, et maiustustega on liiale mindud.
jogurtid on ka niivõrd väheväärtuslikud, sest on valmistatud modellide jaoks. siis pole mingi ime, et kogu aeg tahaks midagi näksida ja kõht ei saa korralikult täis. lihatoidud on ka tänapäeval niivõrd ära rikutud igasugu ballastainetega, et pole ime, kui need lastele ei maitse. mina ka enam neid viinereid ei taha, mis paisuvad keetes sardellipaksuseks.

kulla Mammamiia

oled tubli kui sedasi oma laste eest suudad hoolitseda - magustuit tõepoolest paneb igale söömaajale meeldiva punkti

ja neile pirtsutavatele lastele võiks magustoit olla justkui preemiaks - et kõigepealt kõhutäide ja siis maius

loomulikult ei ole kommid jms kõlbulik asi söögivaheaegadel - isegi mitte magustoiduks
magustoit peaks ikka olema samaaegselt maiustamisevajaduse ja ka toitainetevajaduse rahuldamiseks

kulla inime kes sa kirjutad nime "itid (M)" all
on sul endal ikka lapsed ka - ise kasvatatud?

jogurtitest ja kohukestest jms ütleks et kui kodus peale koolipäeva ei oota sooja lõunaga ema, vanaema kes iganes kasvõi majahoidja - siis on vajalik et lapsel oleks mingi kerge suupiste võtta, enne kui korralik õhtusöök lauale saab on lapsel ikka koolisöögist nii pikk aeg möödas et oleks liiga karm igatsurti kohupiima ja piimatoodete "näksimise" keelamine

valida annab ju ka kohupiima ja jogurtite hulgast erinevaid asju lahjemat rasvasemat odavamat kallimat - maitsestamata kohupiimale oskab suurem laps iseseisvalt ka kompotti või moosi juurde segada.

Täiesti nõus iti(M)-ga ja Mammamiiaga.
yx naisele ytleks niipalju, et ma küll ei ole kohukeste vastane (maius, mida hinna pärast vahest saab osta), aga normaalne laps oskab ka ilma ema-vanaema ja majahoidjata võtta külmkapist eelmisest päevast jäänud lõunasöögi ja seda soendada uunis või pliidil. Minu omad teevad seda I klassist saati, sest teen spetsiaalselt sooja toitu niipalju, et seda järgmisel päeval külmkapist võtta oleks. Putru oskavad ka ise keeta.

jällegi
mis on avaldanud arvamusrt et kes on normaalne ja kes mitte

loomulikult on võimalik ja saab - kui aga igapäev ja igainime ei saa õtuläbi vaaritada - õhtusöök kõigepealt ja seejärel järgmiseks päevaks lõuna valmis
siis ikka mingi muu võimalus peab olema ka - mis siis kui seal kapis ei ole võtta seda potti mida soojendada mingil põhjusel

kusjuures teema oli siin hoopis söögiga pirtsutamisest
ses osas olen täiesti ühel meelel crissu kirjutisega

mis puutub kohukestesse ja jogurtisse siis keegi pole siin ju väitnudki et see peaks olema SÖÖK - migem ikka mingi vahepala pika päeva jooksul
kui mäletate oli ka lasteaias selline söögikord - oode nimeks

yx_naine on ülitundlik, kui tema arvamust taevasse ei kiideta vaid juletakse ka muudmoodi arvata. põrgu lahti. anna andeks. sorry!

vastupidi kulla mis...
...väga hea kui arvatakse teistmoodi!!! mingit põrgut siin küll lahti ei ole - annan andeks küll! sellise reaktsiooni kohta tekib küsimus miks siis nii - mis sind niiväga häirib?

Ma ei väidagi et minu arvamus ainuõige ega ootagi et seda taevani kiidetaks
ei tähenda ju seda et teistmoodi arvamuse kõrval ülejäänud on ebanormaalsed - seda ma tahtsingi rõhutada et ei ole vajadust külvata selliseid repliike kus kedagi teisitimõmõtlejat või tegutsejat ebanormaalseks pidada ehk siis sinu arvamus ainuõige ja teised ebanormaalsed (repliik: ...aga normaalne laps oskab ... see tähendaks et kui ei oska on ebanormaalne - common!)
- huvitav kes siin siis ülitundlik on? - avaldangi ju lihtsalt oma arvamust!

ei midagi isiklikku, kuid ei maksa pilduda selliseid hinnanguid nagu sa siin mitmes kohas teinud oled - sorry - kui nüüd jälle kidagi liiga tundlikuna välja paistan - kas mina siis peaksin oma teistmoodi arvamise vaikselt endale jätma?