Kuidas teie koolilapsed ja pubekad ennast üleval peavad- teiega käituvad?
Mina muutun vahest üsna nõutuks ja suisa õnnetuks. Oleks justkui teinud kõik endast sõltuva, et neist viisakad ja normaalsed inimesed kasvavad, aga see sõnavara, see vastu kärkimine, elementaarsete nõudmiste ignoreerimine ja vastu haukumine, see võtab vahest lausa eluisu ära.
Ma saan aru, et tänapäeva kasvatus on märksa lapsesõbralikum kui meie lapsepõlves, aga selle-eest ei mäleta ma küll, et mul oleks tulnud pähe oma vanematele vastu haukuda, nende nõudmisi ignoreerida või nende kuuldes iseenestmõistetavalt ropendada.
Ehk on probleem ka selles, et meil isa kodus ei tee sellest üldse välja. Mina- ema pean olema kogu aeg viimase pea. Nii kui julgen häält tõsta või ägestuda või hoopis endast välja minna, teeb kohe mulle etteheiteid- pealegi veel laste kuuldes, aga lapsed võivad käituda kuidas tahavad, niikaua kui see otseselt teda või tema kadunud asju ei puududa. Ta pole veel kordagi minu kaitseks lapsi distsiplineerinud. Saatku nad mind või heasse kohta.
Kuidas teil isad kodus laste kasvatamises kaasa löövad? Mis on teil kodus lastele lubatud, mis mitte? Kas tõesti pubeka vanus tänapäeval ilma roppuste ja lollusteta ei möödu???
Ma ei ole mingi nõrguke ega inimene, kes endale pähe istuda laseb, pigem range ja kange, laste osas hakkab minu mõistus otsa saama.

äkki oledki liiga kange?
mulle tundub vahel et mina olen ja siit need ädad hakkavadki
tõstad hääle - omaarust õigustatule
aga pubekale ütled: sina minupeale häält juba tõsta ei tohi!

Oi, see on õudne, kui isa ei ole kodus mees ja laseb lastel üle pea kasvada, ja siis lisaks kõigele peab veel vaene naine olema see kõige alumine! Sel puhul on küll õnnelikumas olukorras lapsi üksi kasvatavad emad. Mina võin küll oma laste (ka pubekate)peale rahulikult käratada ja igasugune roppus ja kuhugisaatmine on kodus keelatud.

Mina tean! Üks hea keretäis lahendab asja. Ei, ühest korrast ei pruugi tulu tõusta, süstemaatiliselt - nii kui roppus või haukumine pihta hakkab - kohe hele laks ära panna. Varsti mõikab.

endast pikemale kerepeale ei anna. ei ole seda teinud juba vähemalt kümmekond aastat. algklassides veel vahest said, aga tundsin et see rohkem oma viha ja alanduse väljavalamine kui kasvatuslik vahend. maike ütleb õigesti- tunnen ennast, kui mees kodus, siis alandatult teinekord, et see kaalb üle kõik muud mehe plussid, mis tal muidu on. Kahju.

minu noormees kasutas kord mind solvavat väljendit.
käitusin nagu "tõeline naine": hele laks vastu põske.
mingeid sõnu polnud vaja, rohkem lakse pole ka vaja olnud, meelde jäi, et naistele nii ei öelda. tavalise noomimisega poleks nii püsivat tulemust saavutanud.

olulisi nõudmisi-käske-keelde ei ignoreerita, olen alati püüdnud põhjendada, miks nõutud käitumine hea on. noh ja kui ma ei oska mõistlikku põhjendust leida- ju siis ongi põhjendamatu nõudmine (võimu näitamine).

meil on isa peres suur autoriteet, tema peabki sellised probleemid ära lahendama. mina olen selline pehmeke ja ka mulle julgevad lapsed vastu haukuda. õnneks nad siiski ei ropenda. kardan, et ropendamine on puuduliku koolidistsipliini tagajärg, meie lastel on koolis ropendamine keelatud ja ka kodus nad seda ei tee. aga väike haukumine... nojah. piisab, kui ma isale ära kitun, kui on jälle kord majas.

Jäta ilma taskurahata. Või koduaresti. Või pane kalendrisse iga päeva kohta hinded, ja kui neid halbu hindeid palju koguneb, jäta millestki ilma, mida nad tahavad. Rahakott on ju sinu käes. Ja üks võimalus on veel - saada nad lihtsalt pikalt. Ära räägi nendega. Kuuluta boikott ja tee, mis endale pähe tuleb. Kui nad oma asjad laiali jätavad, viska prügikasti või aknast välja. Peaks mõjuma minu arust.

ilma rahata jätmine ei ole lahendus, pole seda niigi suurt anda. koduaresti peale nad naeraksid, lööksid ainult tagantjärele ukse kinni ja tuleksid järgmisel või ülejärgmisel päeval koju. sõpru küll ja küll, kus öö läbi videot vaadata või kaarte mängida.
ilma jätta hinnete järgi pole millestki- mis see midagi on? Nende asju ei saa minema vista, niigi peale seda kui nende järgi koristan ja sõna-otseses mõttes prahti minema viskan, ähvardas suurem ükskord, et tuleb minu toast võtab ka sületäie asju ja viskab prügikasti, ja ta teeks seda ka. prahti ma aknast välja ei viskaks, sisetunne ei lubaks, asju sellepärast mitte, et ise peaksin uued asemele muretsema.
nii et, pole miskit, mis mõjuks. mees on tülide ajal näoga, et ta ei näegi, mis toimub või kui asi väga suure kella külge panna, kähvab mulle halvasti, umbes nii, et ise olen süüdi et lapsed on sellised. tal on jumala ükstakama, mis mõte on lastega riielda vmt.
ega vist pole mõtet nõu küsida, teised aidata ei saa, püüan vastu pidada. elu isu on otsas.

Kas sina ise tööl ei käi? Kui siiski käid ja raha koju tood, selle eest süüa ostad? Äkki osaled üüri maksmiseski? Igatahes selles ulatuses, mis toimub sinu raha eest on sul õigus nõuda enda austamist. Kui oled toidu koju ostnud ja süüa teinud, võid küll rahulikult söögilauast minema ajada pubeka, kes pruugib sulle sobimatuid sõnu. Või üldse mitte poodi ega pliidi ette minna. Keeruliseks läheb muidugi, kui mees asub ka räuskavate pubekate poolele ja sinu vastu. Siis pole küll muud kui kannata edasi, sest kõik radikaalsemad meetodid viitavad juba lahutusele.

Oled vist kogu oma senise elu ainult pere ja eriti laste heaks pühendanud, enesele suurt midagi lubamata. Nad on harjunud, et Sa oled kogu aeg nende käeulatuses ja kõik see, mida Sa ennassalgavalt teed kodus, on justkui iseenesest mõistetav. Tegelikult oled Sa ilmselt tahtnud ainult, et neil parem-kergem-mugavam-jne. oleks. Teatavasti ei jää aga ükski heategu karistamata!
Loomulikult on sellest ringist raske lahti rabeleda, kuid - võta vahel aeg maha, luba midagi endale. Millal käisid viimati näiteks hea sõbrannaga kohvikus? Ma ei mõtle tööajal kiiret "tass kohvi ja kolm sõna juttu" vaid mõnes kenas kohas ja rahulikult selleks aega varudes? Või näiteks luba endale päev ilusalongis (juuksur, maniküür, make-up jm.) piisava ajavaruga, et ei oleks jälle kiire koju süüa tegema. Ka teatris on tegelikult palju vaadata - ja ei pea ju alati käima seal laste või abikaasaga koos.
Naudi omaenese seltkonda - kes siis veel Sinu vajadusi kõige paremini tunneb?

Mulle jäi silma, et koristad nende tagant. Miks sa seda teed? OK, kui koristad pere ühisruumi, elutuba enda pärast, kuidas said midagi olulist ära visata? Loogiline oleks olnud nende kraam läbisorteerimata kujul üle ukse nende tuppa visata, või kuidas?

regulaarselt ei korista, aga kord aastas, kui enam tuppa ära ei mahu ja poisse kodus pole (maal näiteks), sätin valmis suured mustad kilekotid ja tõstan nende toast prahi välja. tihtipeale ei saa nad arugi, et kümneid kilosid sodi on vähemaks viidud ja kuude jooksul alles avastavad, et mingi jubin justkui oli olemas, mida enam ei leita :)
sest prahil on teatavasti omadus mitte püsida kindlas kohas (toas) ja ma armastan korras kodu. vahest vist on kergem ise asi ära teha kui teine tegema saada, sest tolle teise jaoks on see nii ebaoluline.

Einoh, sinu kirjelduse järgi on sul lausa alaealiste koloonia kandidaadid kodus. Mina laseks lihtsalt jalga. Miski ei kohustaks mind elama ropendavata ja räuskavate teismelistega koos. Las isa ise kasvatab (või ropendab vastastikku). Ilmselt oled sa ikka kasvatamisega ka hiljaks jäänud. Lapsi tuleb väga varakult panna aru saama, milline käitumine on õige ja milline mitte. Sest murdeiga on suures osas tänapäeva p¨sühholoogide leivateenimise allikas ja väljamõeldud õigustus pätitegemisele, mitte niivõrd tegelik probleem. Ja kahju küll, kui sinu pojad selle õnge läinud on. BTW, mis haridus su abikaasal on?

oh bella - see ju samasugune käitumismudel nagu pubekatele iseloomulik ongi

mismoodi hiljaks jäänud? niimoodi käituma hakkasid nad alles mõne viimase aasta jooksul. ja mismoodi see äraminemine välja näeb? isa sõidab komandeeringusse ja meie kodust saab hetkega mingi kogunemispunkt ja pididepanemise punker. sorry, see on ikkagi minu kodu.
ja isa kasvatamine on vabakasvatus- suured inimesed, ise teavad, mis teevad ja kui neil lubada teha, mida nad ise tahavad ja mitte midagi (!) neilt nõuda, polegi ju probleemi. mina olen veel säilitanud ideaali, et ka puberteet on inimene ja suudab normaalselt käituda ja minimaalselt ka perega arvestada ja kodus abiks olla- kasvõi 15 minutit ööpäevas.
aga jah, lugesin just noorte foorumit delfis, mismoodi nad oma vanematesse suhtuvad... no comments!

ma kujutan ette, et ma pole just ka kõige täiuslikum laps olnud, aga ma ei istunud oma emale kunagi pähe, sest ma austasin teda piisavalt. tal pole küll ülikooli haridust, aga kui ta isa minema ajas (oli ka põhjust), õnnestus tal 2 last üles kasvatada, ma tean, kui palju ta enda kõrvalt säästis ja kuidas ta ikka üritas, et meist hea mulje jääks ja et meist head inimesed saaks.
palju oleneb muidugi ka lapsest. endale tundus küll, et arukas laps olin. sain aru, et kõiges ei ole mõtet vaielda, aga kuna mu õiglustunne on nii suur, sain tunda ka suurt ülekohust. nt nõudmised riiete osas, mis tundusid (ja tunduvad tagantjärelegi) õigustamatud (seda enam, et ei ihaldanud mikrominit ega dekolteed vaid pigem tagasihoidlikes toonides klassikalisi riideid).
põhjenda nõudmised, ropendada küll kodus ei tohiks. räägi mehega (tõsta häält kui vaja, kui ta sind armastab, üritab ta mõista, miks see sinu jaoks tähtis on). võibolla on see liiga ekstreemne, aga proovi nii, et kui lapsed midagi nõmedat teevad nutma hakata. kuidas nad sellele reageeriks?

eks vist minu probleem see ongi, et oma nõrkust ma kunagi ei tunnista ega välja ei näita. olen ka mõelnud, et nad vist ei kujuta ettegi, kui palju nad mulle haiget teevad, aga teiste kuuldes/teades nutta... No! ju mu saatus ongi siis ikkagi vastu pidada. :)
üks pojake näe polgi üle nädala juba nägu näidanud. õnn kaasa talle.
ehk see iseseisvumise püüd on samas paratamatus. mõned on leplikumad, teised murduvad valusamini ja suurema skandaaliga. ega pole vist muud kui aeg näitab, mis saab. hoian pöialt, et ta ikka õigeid valikuid ja otsuseid oskab-suudab teha.

Kui sa nedega ei räägi nagu asjad tegelikult on, juhtub see, et nad tajuvad sinu pettumust ja kannatust ebamääraselt. Nad ei saa aru, milles on asi, neile see äikseelne õhkkond ei meeldi ja nad lähevad kodus närviliseks, hakkavad sõimama ja lõpuks leiavad, et külas on mugavam olla, kui kodus pingelises õhkkonnas.
Ma küll soovitan soojalt teha kannapööre ja hakata valjuhäälselt oma arvamust välja ütlema ja selle austamist nõudma. Mina karjun regulaarselt oma pubekate peale ja vahel ka nutan, (muidugi mitte väljakistud pisaraid, vist olen lihtsalt emotsionaalsem) ja poisslapsed tulevad ilusti igal õhtul koju ilma, et seda nõudma oleksin pidanud.
Ja miks üldse keegi murduma peaks?

murdumise all mõtlesin murdeea pöördelist käitumist, mitte emotsionaalset või muud taolist.
mis karjumisse puutub, siis enda väljalaadimine pole ju raske. hea muidugi kuulda, et pole ainuke, kes oma laste peale karjub ja endast välja läheb. palju raskem on leida ühist keelt. ei ole ma jutukas ka omaealistega, seltskonnas olen peamiselt kuulaja rollis. ei oska ka oma lastega rääkida probleemidest ja pingetest, mis vajaksid lahtirääkimist. kipub rohkem nagu riidlemise stiilis välja tulema. võrdne-võrdsega stiilis ei õnnestu mul oma lastega rääkida ja ega nad seda vist juba ammu minult ei ootagi. kui küsisin oma noorimalt lapselt, et mis teemal sa minuga tahaksid rääkida, siis ei suuda ta seda välja mõelda. mul sama lugu. olen nii kinnine, et suhtlen enam-vähem vaid siis, kui juba plahvatan.
vahest nutan salaja oma toas. pole nagu sellest kellegagi rääkida ka. mehega sel teemal rääkida pole võimalik. tema poolne jutt lõpeb paari lausega stiilis, et ise oled süüdi ja kogu lugu. rohkem ta laste kasvatamises ei osale kui võtab vahest ette ja teeb mind maatasa, et ma ei oska lastega suhelda.

Ühte nippi võin soovitada: ükskõik, mida laps sulle ka ei räägiks oma kooli asjadest või sõpradest või probleemidest, mitte kunagi ei tohi seda juttu kuulates asuda andma hinnanguid ja omapoolseid õpetussõnu. See peletab eemale ja teine kord nad enam ei räägi. Et kuidas siis üldse kasvatustööd teha? Olen püüdnud keelel kibelnud manitsussõnu välja öelda näiteks järgmisel päeval, või kuidagi ümbernurga või teises kontekstis või hoopis kolmandatest inimestest või filmitegelastest rääkides.

Olen samuti kahe pubeka ema, küll tüdrukute ema, aga ega see tegelikult lihtsam ole, probleemid vaid teised. Sinu kommentaare ja muresid lugedes tekkis mõte, et ehk aitaks see, kui lähed psühholoogi juurde. Ca paar aastat tagasi olid minulgi tõsised probleemid ja abi sain just psühholoogilt. Käisime seal kõik kolmekesi. Vahel on võõra kuuldes kergem mõned probleemid välja öelda ja teadvustada nii endale kui ka oma lähedastele. Ilmeselt pole sul kerge neid kaasa meelitada, aga kui kui sul endal enne kord psühholoogiga kohtutud, saad ehk temaltki nõu, kuidas edasi toimida ja oma perega koos minna. Hoidsin minagi oma lahutusprobleemid endale ega rääkinud neist lastega ja alles psühholoogi abiga sain aru, et see polnud õige. Nutsime seal rasketest asjadest rääkides kõik kolmekesi... Lapsi hirmutab pigem see, kui nad asjadest aru ei saa, mitte probleemid ise. Ja ennast alla surudes saad varem või hiljem tervisehäired (kui sul neid juba pole). Jõudu ja julgust Sulle!

Olen ka ise puberteedieas.Arvan, et see peaks aitama, kui üritad neis tekitada süümekaid.Mina saan oma ema ja isaga fantastiliselt läbi ja tülitseme harva. Mul endal tekivad süümekad väga kergesti ja neid pole vaja tekitadagi.Aga kui asi on nii hull, peaksid sa neile selgeks tegema, et sul on ka tunded ja nad peaksid sellega arvestama.Kui su üks poeg on nädal aega kodust ära, mix ei võix ka sina seda teha? Ühesõnaga vasta neile samaga! Siis ei saa nad sulle ka vastu vaielda.
Mis puutub mehesse, siis see on tõsine probleem, kuna tema ei pea su riidlemistest lugu ja see annab lastele hoogu juurde. Ma arvan, et probleem ongi isa suhtumises sinusse, sest poistele on ju isa eeskujuks.Su lapsed ei austa sind enam.Räägi oma mehega!!

kui laste isaga pole aastate jooksul saadud ühisele arvamusel lastekasvatusest jõutud siis laste pubekaealiseks saamisel on see juba liiga hilja

väljakujunenud arusaamad suhtumise jne on meesterahvastele nii hell teema - ei kujuta küll ette kui pljud naised suudavad lihtsalt rääkides muuta suhtumist mis on kujunenud mõneteistkümne aastaga ...

to yx_naine : Sul on õigus!