Kuidas teie koolilapsed ja pubekad ennast üleval peavad- teiega käituvad?
Mina muutun vahest üsna nõutuks ja suisa õnnetuks. Oleks justkui teinud kõik endast sõltuva, et neist viisakad ja normaalsed inimesed kasvavad, aga see sõnavara, see vastu kärkimine, elementaarsete nõudmiste ignoreerimine ja vastu haukumine, see võtab vahest lausa eluisu ära.
Ma saan aru, et tänapäeva kasvatus on märksa lapsesõbralikum kui meie lapsepõlves, aga selle-eest ei mäleta ma küll, et mul oleks tulnud pähe oma vanematele vastu haukuda, nende nõudmisi ignoreerida või nende kuuldes iseenestmõistetavalt ropendada.
Ehk on probleem ka selles, et meil isa kodus ei tee sellest üldse välja. Mina- ema pean olema kogu aeg viimase pea. Nii kui julgen häält tõsta või ägestuda või hoopis endast välja minna, teeb kohe mulle etteheiteid- pealegi veel laste kuuldes, aga lapsed võivad käituda kuidas tahavad, niikaua kui see otseselt teda või tema kadunud asju ei puududa. Ta pole veel kordagi minu kaitseks lapsi distsiplineerinud. Saatku nad mind või heasse kohta.
Kuidas teil isad kodus laste kasvatamises kaasa löövad? Mis on teil kodus lastele lubatud, mis mitte? Kas tõesti pubeka vanus tänapäeval ilma roppuste ja lollusteta ei möödu???
Ma ei ole mingi nõrguke ega inimene, kes endale pähe istuda laseb, pigem range ja kange, laste osas hakkab minu mõistus otsa saama.