minuarust tehakse probleem asjast, mis pole üldse nii hull. lapse või nooruki jaoks pole point kellegi petmises vaid selles, et tahetakse varjata midagi, millest ise saadakse suurepäraselt aru, et toimiti halvasti. üks variant on, et jäetakse rääkimata, teine see, et luisatakse asi ilusamaks. lapsel on mingil põhjusel süütunne, ja kuigi vanemad on rahulikud ja kenad, kardetakse võibolla ikkagi, et saadakse karistada. mida enam see süütunne või piinlikkus kasvab, seda enam hakataksegi luiskama. (paljud tegelikud peavad valetamist või luiskamist samaks, aga minuarust need on erinevad asjad ja laste tõevarjamised ei ole tavaliselt ju ei tea mis hullude tagajärgedega.) Seda laste valetamistkommet on igasugu teadlased ka uurinud aastakümnete kaupa ja see tundub olevat seotud sellega, et pubekas ei taju absoluutselt adekvaatselt reaalsust vaid elab mingis oma kapslis, arvates, et asjad maailmas toimuvad tema loogika järgi. aga ei toimu ju. samas, tõeliselt kriitilises olukorras jagub neil mõistust küll, et tõtt rääkida. nad kompavad oma lähedaste piire, oma keskkonna piire.
krt, nüüd tuli küll maru targutamine välja, aga tahtsin lihtsalt öelda, et ei maksa suurt numbrit sellest teha, hiljemalt täiskasvanuks saades läheb see komme ikka üle, kui mõistus ükskord õigesse kohta on loksunud.