Tütar (13 a) oli hea õpilane ja suht hea käitumisega tüdruk kuni käesoleva õppeaastani. Alates sügisest on plikal pea segi ja on sisse võetud ühest oma klassi poisist (16a), kes on 3 aastat jäänud "istuma" ja on käitumise-õppimise poolest alla igasugust arvestust.Ka tüdrukul läheb õppimine aina allamäge ja käitumine koolis on halb. Siiani püüdsime abikaasaga mitte väga keelata, soovitasime, et ei ole see poiss õige, kellega suhelda jne. Arvasime, et ta saab lõpuks ka ise aru. Kartsime, et kui väga keelama hakkame, teeb ta just kõike risti vastu.
Nüüd tundub, et asi läheb vaid hullemaks. Õpetaja helistas koju, et tüdruk olla pimedas koridorinurgas poisiga musitanud ja nö amelenud, õpetajatele haugub vastu jne. Kodus valetas, et sel veerandil ei ole ühtegi kahte, kuid õps ütles, et kolmes aines on kaheseis.
Oleme rääkinud kodus nii heaga kui halvaga, kuid pole mingit muutust.
Mõtlesime ka koolivahetusele, kuid sellele on ta ise kategoorilselt vastu, lubas sel juhul enam mitte koolis käia.
Ei saa öelda, et ei ole lastega tegelenud, oleme igasugu asju koos ette võtnud nädalavahetustel.
Kas on kellelgi oma teismelisega või kellegi tuttavaga analoogseid probleeme olnud? Kuidas olete need lahendanud? Usun, et saab veel asjast asja, kuid iga vale samm võib tuua ettearvamatuid tagajärgi. Seepärast küsingi, et mida teha?

asjast saab ehk kindlasti asja, aga küsimus on, mis hinnaga. ega sul ei õnnestu talle mõistust pähe panna, kuni tal endal olukord väga kriitiliseks läheb- kas siis õppimisega või satub poisi pärast mingisse sekeldusse. paar kahte tunnistusel, siis vast tuleb aru pähe.olen pessimistlik sellepärast et tean veel omadest kogemustest, et vanemate noomimine on selles eas täiesti nagu hane selga vesi. lihtsalt tuleb kuidagi üle elada see periood.

Minu tütrega analoogne probleem. Ainult, et mängus ei ole mitte poiss (või ainult poiss). Olen saanud õpetajalt ärevaid telefonikõnesid, et tüdruk käitub koolis lubamatult, hilineb tundi, käib poistega nurga taga suitsetamas. Kuna tüdruk läbi viieline on ja muidu kah hea laps, olin nagu puuga pähe saanud. Õpetajaga leppisime kokku, et püüan taga rääkida. Rääkisingi. Minu puhul aitas rõhumine usalduse kuritarvitamisele, kuna ei ole kunagi lastele erilisi piiranguid pannud. Lootsin, et koputan ta südametunnistusele, et ta aru saaks kui pettunud ma olen. Tundus, et mõjus. Loomulikult peaks olema ka mingi karistus. Panin lapsele 2 kuulise koduaresti koos telefoni kasutamise keeluga. Siiani tundub, et on piisavalt tõhus meetod olnud. rääkida nende nö Maailmanabadega on vist kasulikum nagu võrdne võrdsega!

See kõlab imelikult, aga see ei ole mingil juhul maailmalõpp, mingil ajal tuleb mõistus pähe.
Ise käisin ka 13aastasena kooli nurga taga suitsetamas, kuid hinded jäid siiski viiteks ja sai "coolide" inimestega ka suhelda. Kui su laps praegu tavalises koolis käib, siis utsita teda, et ta keskkooli prooviks astuda kuhugi, kus õppimine tähtsam on.
Näita talle tänaval parmu ja ütle, et selliseks kasvavad need, kes põhikooli ei lõpeta.

Kui ma nüüd mõtlen, kuidas ema mind distsiplineeris, siis ei oskagi midagi vastata. Ta sai vist aru, et ma pole selline inimene, keda saab lihtsalt keelata. Ma tahan teada, miks ma ei või midagi teha.
Ta usaldas mind ning nii saingi ise täiskasvanuks ja oma vead tehtud. Räägi lapsega rasedaks jäämisest/suguhaigustest. Kui vaja vii arsti juurde ja lase antibeebipillid kirjutada.

Pane näiteks eraõpetaja juurde ainetes, kus tal kaheseis on. Nagu sinu jutust aru sain, siis tegelikult on tegemist targa ja tubli tüdrukuga, seega ta saab kahtesid seepärast, et ei viitsi õppimisega tegeleda. Eraõpetaja juures käimine aga sisustab ta vaba aega. Ja ära siis sinisilmselt usu, et ta igakord sinna läheb ka.

Selge pilt, plika on sellest poisist sisse võetud ja tahab temaga võimalikult sarnaneda (see on alateadlik). Koolipõlves juhtub sageli sedagi, et hästi õppivasse tüdrukusse armub mõni loru poiss ära, kes selle peale hakkab ootamatult viiemeheks (minuga juhtus nii). Mina soovitaks tüdrukuga rääkida selles plaanis. Et te saate aru mis toimub ja sellest järeldub, et poiss teda ei armasta (niiväga kui tema), sest muidu tahaks hoopis tema olla korralik. Muidugi ma ei tea, kas selline jutt aitab, aga proovida ju võib. Keelamisega aga valate ainult õli tulle ja võite suhted tüdrukuga päris ära rikkuda. Mõni suits või veidi veini ei ole mingi suure mure põhus, seda juhtub selles vanuses kõigiga.

sai käidud sellesama teemalist loengut kuulamas, muide väga asjalik ja mõtlemapanev
üldjuhul ei oska inimesed aru saada MIKS teismelised nii või naa käituvad, samas ei pruugi sellest suurt abi olla, kui ei suudeta "ennast ületada" ja asju võtta realistlikult

kel huvi jätke oma mailiaadressid võiks sel teemal mõtteid vahetada - koolipsühholoogid tegelevad selliste perede nõustamisega, kes leiavad, et EI SAA ENAM HAKKAMA

Tänaval parmu näitamine vist ei aita. Tuleb rääkida nende teismelistega, koolivahetus ei ole ka halb mõte üldiselt, aga laps võib teie vastu pöörata ja mingi kardinaalselt pöördumatu lollusega hakkama saada. Tuleb teda hoida nagu s.... pilpa peal.
Soovitus : tuletage meelde mis mõtted teil sel ajal peas liikusid, võibolla saab oma mälupagasist praktilist abi.

Kuule, kui sa ise oled kõrvuni armunud, kas ikka kuuled kedagi, kes püüab sind veenda, et maailmas on olulisemaid asju kui armastus?

Minu arust saad selgitada vaid erinevate käitumiste võimalikke tagajärgi ning nende tagajärgede vältimise võimalusi.

Olen siiani proovinud peaaegu et kõike, olen ka parmu linnapeal näidanud ja rääkinud oma klassivendadest kes ei õppinud ja poppi tegid, et mis neist tänaseks saanud on. Kes on põhja joond, kes surnuks joond jne. Karm. Ta ütleb kõige peale, et temaga ju NII ei juhtu. Ja TEMA poiss selline ei ole. Jah, armunud inimest ei veena kergelt ümber. Loodan vaid siiralt, et ükspäev ta saab ise aru. Tubli tüdruk on ta siiani olnud, pea on tal hea, kuid kuradima laisk on. Seda enam oleme justkui puuga saanud, et meie tütar ja nii noorelt jne.
Olen ka enda mälusopis sorinud, kuid omal ajal 13 aastaselt selliseid probleeme ei olnud. Ei taha vanade inimeste kombel öelda, et siis oli rohi rohelisem jne, kuid poistega selliselt ringi ei ajanud küll. Aeg on lihtsalt edasi läinud ja kui kuuled/loed, et 13 aastased juba tänapäeval emaks saavad, nii et silm ei pilgu, siis lööb ohutuled eriti põlema, et ennast selline asi ei tabaks ja et lapsed ikka korralikult enne haritud saaks. Korrutan ikka, et enne kool ja ülikool ja siis perekond... Või ei ole selline meetod ka õige, kes seda teab.
Olen ka ise varakult mehele läinud (18 a) ja seega ülikooli ei jõudnud, seda enam tean, kui vajalik see tegelt on.
´Kardan seda, et kusagil oma kasvatusega eritiüle pingutan

üle ei või pingutada jah
selles vanuses ei saa "pähemäärida" oma elutõdesid ja soove tuleviku suhtes
noorel inimesel on tegelikult selline periood, mida ta ise pole võimeline alati mõistma ning analüüsima oma käitumist
on selline periood, mil teismeline otsib võimalust iseseisvuda (see omette teooria, mida see tähendab ja kuidas koos noorega sellest üle saada)kui kodus on piiratud võimalusi is otsustada või siis kaasa rääkida pereasjade otsustamises, siis kipib teismeline elama väljapoole kodu rohkem ja leidma seal "eneseteostuse" võimalusi, kus tunda end siis olulise ja iseseisvana

keegi ei taha kunagi tunnistada, et ta oma lastele parimat soovides, midagi valesti teinud on, see on inimlik (nagu ka eksimine) - ükskord aga tuleb tõele näkku vaadata

no kuule, 13 aastased said emadeks ka 20 ja 30 aastat tagasi. ega siis ei ole vaja oma tütart kohe kõige hullemas kahtlustada. ja ülikooli võib muide kuni 33 aastaseni minna. kõige tõenäolisem on, et ta paari kuu pärast unustab selle poisi ära ja kõik.

Minuga juhtus umbes sama lugu kui ma 16 olin. Parim siin pakutud variantidest on ehk see kui proovid rääkida talle, et poiss ei armasta teda piisavalt, et kui armastaks siis pingutaks selle nimel, et tüdrukul kõik hästi oleks. Proovi ka ta sõbrannad endaga kampa saada, aga ära üle pinguta, muidu võib veel trotsist just nimelt poisist kinni hoida.

Ei noh nii karmilt nüüd ka me lapsesse ei suhtu, et mingit vabadust ei anna. Oleme ikka alati ka tema arvamust küsinud ja jätnud talle justkui otsustuste juures üsna suure osa. Ka kooli ja õppimist nüüd iga päev ja pidevalt ei korruta, et nii pead ja nii ei või jne.
Analüüsides ennast olen ikka piisavalt vabadust andnud ta tegutsemistele Oleme suhelnud üsna samal tasemel ja püüdnud kõigest rääkida. Seda enam on enda pettumus suurem, et olen teda usaldanud ja arvanud, et ka tema usaldab mind, kuid nüüd tulid väja valed ja varjamised (just õppimise osas).
Tänan teid kõiki selle teema ümber arutamast. Sain päris palju häid mõtteid ja usun, et saan talle sõnadega mõistuse pähe panna. Vähemalt järgmise korrani. Esimene ehmatus on möödumas ja suudan päris rahulikut asja juba võtta. Ausalt öelda olin algul päris paanikas küll. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.

Merle,
hoolimata sellest, et tütar Sulle meelehärmi valmistab, püüa teda tunnustada selle eest, mida ta hästi teeb. Tihti on lastel tunnustusvajadus rahuldamata. Siis veel võid talle öelda, et ok, kägu pealegi selle poisiga, kuid püüdku poisile kasulik olla, et püüdku aidata poiss õppimises järje peale. Et siis saavadki nad asjaliku tegevuse juures rohkem koos olla. Luba tal poiss oma koju kutsuda, kui nad koos õppida tahavad. Ütle talle, et kui poiss teda tõesti armastab, tahab ta kindlasti paremaks saada ja et ainult temal on võimalik poisi selles paremaks saamises aidata. Küsi, kas talle tõesti meeldivad endast lollimad mehed. Et aidaku poiss järje peale, siis pole tal teiste ees piinlik, et ta niisuguse poisiga suhtleb.

Mina ise olen üles kasvatanud poja. Ta on juba täiskavanu. Eks oli temagagi probleeme. Ta hakkas vahepeal valetama ja varjama. Olin temaga liiga range olnud. Aga joonud ja suitsu suhu pannud pole ta kunagi. Oleme sellest rääkinud ja ta usub, et teda peletas niisugustest asjadest eemale naabrimees, kes oli viimane parm ja ennast lõpuks surnuks jõi. Poiss sai aru, et suits ja viin võivad temast samasuguse paadialuse teha.

Minu tütre sõbrannaga on just sama lugu ja ilmselt on neid sarnaseid veelgi, teismeliste puhul tavaline, aga vanemal raske taluda.
Eks nad isegi on enestega sageli hädas, muidugi ei tunnista seda ja sageli ei saa arugi ning sellest ka säärane käitumine, trots paljude asjade suhtes, armumine veel pealekauba ja ega armumine küsi, et kas poiss tubli või mitte. Mõtle ka enda peale, kas suudad selgitada alati, miks just kelegisse armud, veel raskem on see teismelisel.
Keelamise ja karistustega tuleb sel perioodil väga ettevaatlik olla. Ei arva, et mitte üldse, aga pigem vähem kui liiga palju. Ja ikka räägi, räägi, räägi..., kuigi vahest tundub, et peaaegu mõttetu.

Ja tegelikult kehtib teismeliste vanematele selline lause, et kõige tähtsam on ise ellu jääda :)
Mõtle vahest ka endale ja jäta rohkem niisama olla. Kui oled seni last enam vähem õigesti kasvatanud, siis enamasti lähevad asjad paika ja kui oled midagi väga kihva juba varem keeranud, siis pole hoopis miskit tedha.

Soovin sulle pikka meelt ja
oot, üks asi veel, kui tütrel on mõni sõbranna, kel hetkel pole probleeme, siis võid temaga rääkida ja vast saate kahekesi midagi teha. Sõbranna jutt mõjub ikka rohkem kui ema oma.

konkreetsele murele ei oska kohe midagi soovitada, keegi juba eelnevalt mainis et kyllap laheb yle.ole vaid moistev ja kannatlik ja tahelepanelik.
aga muus osas - olen oma teismelisega rannanud, reisinud palju.
mitte paketireisidel et koik olemas ja ainult puhka vaid valinud selle raskema tee - tallinnast lennukipiletid ja kohapeal vaatame.siis otsimegi hotelli,uurime auto, otsime huvitavaid kohti ja seiklusi.enne reisi on poja ylesanne kodused tood teha ja otsida eelnevalt infi koha kohta kuhu kavatseme soita.reisinud oleme aafrikas ja ameerikas , jaanud orkaani katte ja nainud kohutavat vaesust.sellest loodetavasti on ta moistnud et maailm ei olegi kool ja sobrad ainult vaid ka veel palju,palju muud.
ja et arvatavasti ei olegi TEMA koige targem ja koik ei olegi nii
iseenest moistetav.(kodu soe, sook laual, oma tuba ja arvuti,mops
ja auto).

ole sobralik oma tytre soprade, sobrannadega.las tulevad teile ja on su silma all koos aga seda loomulikult markamatult.

poja sobrad on meil alailma mis mojub laastavalt kyll minu kylmkapile kuid siiani on muus osas koik rahulik.samuti annab see
mulle vaartuslikku taustinfot.

mu oel on 1,5a tytar.maailma lahedam naerukajakas.armastab mu poega ja roomustab isegi kui naeb pilti temast. ka selline asi on mehine tunnustus ja kui koik ymbritsevad taiskasvanud seda samuti markavad ja hindavad, on poiss onnest 2cm pikem.

kogu segase jutu mote on vist see et tuleb tunnustada iga vaiksematki hasti ja oigesti tehtud tegu/otsust.

Nende pubekatega on ikka jube jama - oled sa omaarust hea või halb lapsevanem. See ei olnudki ammu kui ise pubekas olin ja siis oli kohe vaja igale poole trügida ja erinevaid inimesi kohata, uusi kohti näha jne. Minu ema on olnud minu sõbrantside jaoks alati populaarne, sest ta ei keelanud asju, millest pubekas huvituma hakkab. Näiteks alkohol - ta võttis baarikapi lahti, ütles: maitske. Ja kõik maitsesid - veendusid, et solk, ning keegi meist noortest ei ole alkoholisõber (vahel pidudel ikka tarvitatakse). Kui olime umbes 15, oli väga vaja suitsu proovida, eriti lahedad tundusid pikad peenikesed suitsud - no seda sai ka emale räägitud ja siis me läksime kõik koos suitsu proovima. Enamus meist ei suitseta ja ma ei tea miks. Narkootikumidest on meie seltskond täitsa mööda käinud - mina isiklikult ei ole ise midagi proovinud, isegi mitte kanepit suitsetada. Ma ei ütleks, et mul pubeka eas probleeme poleks olnud aga emaga sai suhelda ka kui sõbrannaga ja ta ütles mulle alatasa, et ma olen arukas ja pean otsustama, mis õige ja mis vale. Ka hiljem, kui emal oli veel õigus mind keelata ja käskida, ei teinud ta seda - ta rääkis omapoolse objektiivse arvamuse asja headest ja halbadest külgedest ning jättis valiku tegemise minule (tegelikult siiski väikese suunamisega). Loomulikult olid ka kindlad reeglid, mida pidi kodus täitma ja kui need tingimused olid täidetud, võis tegeleda oma (pubeka)eluga, aga iga pisemgi lollus sai ikka emale ära räägitud ja mitte kui emale vaid kui sõbrantsile. Mõnele võib see tunduda veider kasvatusviis aga mina olen rahul, mingit kaaki minust ei ole kasvanud ja tegelikult võis muidugi sellisel suhtlemisel põhiteguriks olla see, et mu ema oli võrreldes teiste omadega kõvasti noorem. Kahju on ainult emast, kes väriseb mu kahe väikese venna pärast (4,6), kardab juba praegu hirmsasti, et narko igal pool liikvel jne. Samas kes teab, mis hullemad asjad 10 aasta pärast liikvel on :) Edu pubekate kanseldamisel, kuid oluliseim on, et neil on kellegi arukaga avameelne suhtlemine!

nyyd tean ma 100%,mix sul nii vedanud on! ole ikka tubli! oled oigel teel ja juhenda ka teisi! ok?